Sibula koht on juurviljaaias

Kaarel Tarand

Kord tundub, et paremini on suutnud mobiliseerida oma väed need, kes Tallinna Vabaduse väljakule rajatava Vabadussõja võidu samba kavandivõistluse võidutöö kiiret maastikule paigutamist pooldavad, kord jälle, et vastaste argumendid on veenvamad. Tüüpiline Eesti liiga lihtsat ja mõõtmatult head elu ilmestav “avalik debatt”, mis lõpeb muidugi sellega, et vastasleerid debatis iseend oma seisukohtade ainuõigsuses aina kindlamini ära veenavad. Meie vaidluste lõpul sündiv kompromiss kõlab: “Pooled jäid eriarvamusele.” Uus ühiskonda erutav teema tõrjub praeguse peateema tagaplaanile ja kogu lugu. Kes mäletab, mis sai Sakala keskusest, ainult mõnisada meetrit eemal kohast, kuhu samba püstitamise pärast praegu lahinguid lüüakse? See maja löödi hunnikusse, kõik peale nurgatorni. Nüüd seisab hunnik seal juba kuid puutumatult, ainult torniseinal toksib üksik tööline nagu pesa ehitav rähn. Ühesõnaga, vaikus. Kui see tööline seal kaua toksib, küllap kukub ka torn lõpuks pikali. Ehitusest pole mingeid märke – ometi peab kõigi lubaduste ja lepingute järgi uus keskus 2009. aastal uksed avama. Aega on vähem kui kaks aastat. Peale selle kostub linna pealt sosinat, et majaehitajad ei pidavatki enam vana hoone lammutamise põhiettekäändeks olnud maa-aluse parkla rajamist kõige vaimukamaks ja tulusamaks ideeks. Muidugi, tulusam oleks sinna maa alla hoopis üks supermarket teha ja parkla linnavõimu kaelale jätta. Las õõnestavad näiteks Rävala puiestee või siis välisministeeriumi ja Estonia vahele jääva haljasala alust!

Eeldan ja loodan, et Vabadussõja monumendiga nii hullusti ei lähe. Sest praegu ei ole avalik huvi vastakuti erahuviga, vaid iseendaga. Tahaks sammast, aga mitte seda. Aga millist siis? Mida rohkem inimesi käib Laidoneri muuseumis vaatamas seal välja pandud võistlustöid, seda domineerivamaks peaks ühiskonnas muutuma ka veendumus, et see suure risti mõningane maitsetus on ikka tühiasi võrreldes kõige sellega, millega võistlusel osalenud kunstnikud oleksid meid võinud halvema õnne või kehvema koosseisuga žürii puhul karistada.

Avalik huvi seisab vastakuti ka teisel tasemel, nimelt riigivõim omavalitsuse vastu. Valitsusel on oma aktiivsuse põhjenduseks riigikogu otsus ja pisut kaudsemalt ka valijate tahe. Pealinna linnavõim aga võib ette näidata 15 aastat katkematut saamatust linna paraadväljaku mõistlikul organiseerimisel või inimeste kätte tagasivõitmisel. Vabadussõja monument on riigivõimu esimene sillapea lahingus paraadväljaku pärast. Aga võidus ei saa kindel olla enne, kui tõepoolest viimane auto koos viimase parkimiskorraldajaga on platsilt igaveseks lahkunud. Kõige kindlam oleks kibekähku algatada kõigi Vabaduse väljakule ulatuvate kinnistute sundvõõrandamine eeskätt munitsipaalvõimult ja tema kummalistelt äripartneritelt, kiriku, teatri, kunstihoone ja teiste vaimukultuuri asutustega on võimalikud ka püsivad kokkulepped. Kuid kahtlemata oleks see äärmuslik ja kardetavasti aeganõudev samm.

Optimist vaatab siiski tulevikku lootusrikkalt. Esiteks, nagu öeldud, võinuks žürii teha palju hullema otsuse ja, arvestades peaministri sportlikku visadust, oleks see hullem variant ka kas või kivist vett pigistades valmis tehtud. Teiseks, võidutöö autorid on noored inimesed, kes – isegi kui nad oma teosesse lootusetult armunud on just tema praegusel kujul – on targa talitamise puhul ikka koostööle kallutatavad. Kui ainult kange kallutaja leidub. Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse palju poleemikat tekitanud võidutöö noorte autorite tahe igal juhul lahustus karastunud läbirääkijate omas päris hästi. Seda nii rahalises mõttes kui ka ruumilahenduse ja tehnovõrkude osas. Kui kaitseministeerium peaks läbirääkimistel hätta jääma, siis küllap on võimalik Eesti Rahva Muuseumilt direktorit laenuks paluda. Kui võidutöö läbirääkimiste käigus vabastada üleliigsetest ja vastuolulistest sümbolitest ning kasutada materjaliteadlaste nõu ja abi õige tooraine valimisel, jääb suurimaks lahendamata probleemiks võidusamba taust. Kuid seda ainult juhul, kui meie lähtekohaks on arusaam, et tausta pole võimalik muuta. Selle tausta ülekaalukalt koledaim ja õigupoolest ainus ebasobiv element on ikka see venestuse hiilgeajal püsti pandud seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Tausta muud põhielemendid – Pikk Hermann, Kiek in de Kök ja Niguliste kirik – on kõik õhtumaiselt kõrgusse pürgivad, mehised, voolujoonelised. Nüüd, mil naaberlinna õigeusklikud Lasnamäe nõlvale patriarhi enda õnnistusel uue kiriku saavad, jääb vana ju üle. Terve asja lõhkumine tundub esmapilgul küll barbaarne, aga kui talle ikka ühtki mõistlikku uut funktsiooni anda pole, siis – miks ka mitte! Valitsusele kaks vihjet. Esiteks, venestuse sümbol on mõõtmatult kurjem kui sõjasümbol ja teiseks, Toompea pind on muistsest ajast salakäike täis, on, kust alustada seestpoolt õõnestamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming