Sfinks ilma Oidipuseta

Jüri Lippingu tekstidest õhkub säärast massiivset ja suveräänset veenvust, mida tuntakse tavaliselt jäämäega silmitsi sattudes.

LEO LUKS

Jüri Lippingu vastse raamatu kaante vahele on koondatud 20 aasta mõttetöö vili. Kuigi alapealkiri viitab valikule, leiab raamatust enamiku Lippingu esseedest: teos sisaldab 25 teksti, kusjuures vaid üks on varem ilmumata. Vormiline pilt on kirju: esindatud on tõlgete saatesõnad, raamatuarvustused, pikemad ülevaateartiklid, intervjuud, konverentsiettekanded ning vabaesseed. Sisuline fookus on seevastu püsiv; kuigi nii pika perioodi vältel ilmunud tekstide puhul saab lugedes visandada autori intellektuaalse teekonna (ka tekstide paigutus raamatus aitab sellisele lugemisele kaasa), on üleminekud sujuvad, teatud mõjud (nt Foucault ja psühhoanalüüs) ajas püsivad.

Lihtsustavalt-linnulennult visandades on Lippingu tekstides avanev intellektuaalne teekond järgmine: ta alustab poststrukturalistliku poliitilise filosoofia tutvustajana-tõlgendajana, märkides maha mõned olulised eeldused: poliitilise antagonistliku ruumi taandamatus, iga subjekti ja identiteedi sattumuslikkus, tõe fiktsionaalne loomus ja ühiskondlik tootmine (vt lk 51). Algusest peale on nendest eeldustest lähtudes küsimuse all inimese olemus ja saatus, samuti filosoofia roll ja saatus kaasajal. Seejärel võetakse inimene tõsisemalt psühhoanalüütilise luubi alla (vt alates nimiesseest lk 72 jj), seejuures keskendutakse tõsisemalt küsimusele, kuidas tuleb (tänapäeval) mõtelda (vt „Dialektika ja parallaks“, „Tsesuurist mõtlemises“). Inimese/võimu paradigmaatilisi seoseid otsides tehakse Agambenist tõukudes mitu ekskurssi koonduslaagrisse („Palja elu võimalikkusest Maal“, „Oidipus Auschwitzis“); teose lõpuosas põimitakse mitmes essees inimloomus(etus) ja mõtlemise mõistatuslikkus kokku Oidipuse kujundisse. Inimese saatus võtab raamatu edenedes üha traagilisema, mõtlemine üha väetima-väetuma tooni, omandades mõistatuse ja vastuseta küsimuse piirjooned („Sfinksi mõistatus“).

On hullus küll, kuid ses on meetodit

Järgnevalt tematiseerin mõned üldised mõttekohad Lippingu mõtlemises. Neid ei saa pidada päris vastuoludeks, kuid siiski vastandpoolusteks ja paradoksideks. Kõigepealt panin tähele asjaolu, mida mitmed kriitikud on mulle endalegi ette heitnud: tuvastatav on mõningane vastandlik pinge Lippingu mõttevoo taotluse ja n-ö tulemuse vahel. Mõtlemise taotluse puhul on tegemist küll lugeja rekonstruktsiooniga. Lipping kõneleb harva teesides ja iseenda nimel, tema mõte mähkub tõlgendustöö käigus kommentaaridena lemmikautorite ümber. Riskin siiski selle rekonstruktsiooniga ilma suurema hirmuta autorile liiga teha. Mulle tundub, et Lippingu mõtlemise subjekt taotleb olla (Žižekit refereerides) see, kes võtab teadlikult omaks võõrandumise ja iha, võtab vastutuse oma olemasolu ees lõhestunud subjektina, ei süüdista oma luhtaläinud elus saatust, vaid asendab selle ihast kantud ümberkirjutusega „mina tahtsin nii!“ (vt pikemalt lk 78). See taotlus kulmineerub raamatu lõpus, Oidipuse-esseedes (inimene kui kohatu, „pelutavaim“, vt lk 253, 268, 286, 323). Mõtlemise parallaksist kõneldes välistab Lipping eesmärgina vastandlike seisukohtade ühendamise dialektiliselt: „ainsa positiivse programmina tuleb kõne alla selle võitlusvälja laiendamine, mispuhul ka meile kättesaadav tõde universaali kohta saab üksnes ja olemuslikult olla negatiivne“ (lk 104). Kui filosoofia lõplik eesmärk on inimese olemine koduseks teha (lk 303), siis Lipping taotleb mõtlemise alternatiivset teed, mida ta nimetab patoloogiliseks ning mille vormiks on tragöödia (lk 302). Lippingu taotluseks on mittefilosoofia, mis kordab vastuste ja teooriate asemel põhjatuimat küsimust (Blanchot, vt lk 325jj), mõistab tõde Lacani tuules mõistatusena (lk 340), kohtub Althusseri moel tühjusega, eimiskiga (lk 111). Programmilises essees „Tulgu mis tuleb“ piiritleb Lipping Agambeni abil inimese jõudeoleku kaudu: inimesel pole muud „tööd“ peale puhta vaimsuse, milles mõeldakse iseennast väljaspool ülesandeid (lk 223 jj). Selle kõigega käib mõistagi kaasas olemasoleva asjade seisu kriitika – inimese paradigmaks on saanud asine, töötav inimene, poliitika muutub seejuures majapidamiseks (lk 230), tontlikuks korra ülemäärasuseks (lk 170) – sellise suhtumise lõppsadamaks on palja elu poliitiline korraldamine koonduslaagris.

Niipalju Lippingu mõtlemise taotlusest, vaadelgem nüüd selle n-ö tulemusi. Sedavõrd, kui see mõtlemine kutsub üles erinevuste säilitamisele, agonaalsele pluralismile (vt eriti „Teesid radikaalsele demokraatiale“), keeldub andmast mis tahes elukorralduslikke retsepte, on ürituse taotlusele truuks jäädud. Kuid Lippingu kirjatöödele tuleb sõnastatud taotlusest lähtudes ette heita liigset selgust, kooskõlalisust, arusaadavust. Mõistagi on „Raamat nimega Iha“ nõudlik lugemine ning publikul, kellel puuduvad filosoofiliste tekstide lugemise oskused ja harjumused, ei ole siit palju üles korjata, kuid treenitud lugejale on mõte küllaltki selgepiiriline ja jälgitav. Ometi peaks traagilise, patoloogilise mittefilosoofia puhul kehtima Wittgensteini mõttetera: filosoofiat tuleks vaid luuletada (lk 222). Lipping paneb küll rõhku stiilile, pillub teravmeelsusi ja kahemõttelisusi, ehitab mõned tekstid üles eri alateemasid käsitlevate vahelduvate fragmentidena, kuid tee või tina – mõte on alati sees! Kas või Derrida, Blanchot’ või ka Foucault’ tekstid on palju hämaramad ja segasemad.

Süüdistust jätkates tundub programmilist mõistatuslikkust ja tõetust kummutavat üks hoopis teistsugune loome-eetika, mis leiab selge sõnastuse Georges Canguilheimi tutvustava essee alguses (lk 129–132). Lippingu väitel sündis see essee trotsist Mihhail Lotmani asjatundmatu ja arrogantse kommentaari vastu: Lotman väitis, et Foucault tänas ühes loengus Canguilheimi üksnes moe pärast (lk 131), omamata selleks sisulist põhjust. Lipping demonstreerib oma essees, et kõik on sootuks vastupidi, kuid esitab ka üldisema süüdistuse: „Vähe on tekste, millest õhkub säärast massiivset ja suveräänset veenvust, mida tuntakse tavaliselt jäämäega silmitsi sattudes ning vaistlikult tajudes, et iga kirjapandud lause kätkeb endas kümnekordset vaikivat, kuid paljuütlevat väge“ (lk 130). Suurem osa Lippingu tekstidest on iseloomustatavad just eelmise lausega: iga sõna tundub olevat kaalutud, kas või viidete järgi saab öelda, et läbi on töötatud tohutu hulk kirjandust; ei ole hoolitud sellest, et avaldamiskohad (Sirp, Akadeemia, Vikerkaar) on teadusbürokraatliku punktisüsteemi silmis marginaalsed (oma ande suunamine valdavalt säärastesse allikatesse pole jäänud autori akadeemilisele positsioonile tagajärgedeta). Siin pole fabuleerimise hooletut uljust, tõtakat tungi, vaid ülim nõudlikkus mõttetöö vastu. Ma ei mõista, mis võiks säärast nõudlikkust põhjendada, kui kindla tõe taotlusest on loobutud, kuid küllap annab seda psühhoanalüütiliselt tõlgendada mingi omamoodi maaniana.

Sümptomaatiline on, et Lipping ei hägusta oma mõtlemist kirjanduslikkuse mikseris – võte on omane vähemalt paljudele psühhoanalüütilistele mõtlejatele (vt eesti keeles nt Maire Jaanus, Jaanus Adamson), aga ka varasele Foucault’le. Lipping tõlgendab küll mõningaid kirjanikke (Czesław Miłosz, Robert Musil, Imre Kertész, Sophokles, Swift), kuid sel puhul nõristab ta alati teosest välja idee, mida analüüsida, mitte ei asu pöörasesse kirjanduslikku ringmängu. Norimise lõpetuseks: kas pole see, et mõtlemine võtab avaldatud essee kuju, millel on ebalemisele ja lõpetamatuse lubadusele (vt lk 221) vaatamata oma kulg ja lõppjäreldus, ometi juba inimesele omase jõudeoleku reetmine? Kirjutada koonduslaagrit Beckettiga põimides ängistavast ootusest, et midagi ei juhtuks (lk 283), pole seesama, mis oodata. Kas ei peaks radikaalne mittefilosoofia võtma vaikiva ootamise vormi, nagu demonstreeriti näiteks filmis „Puhta mõtte ruum“?

Jüri Lippingu taotluseks on mittefilosoofia, mis kohtub Althusseri moel tühjusega, eimiskiga.

viewpointmag.com / CC

Kohtumised jäämäega

Põhjalikkuse tõttu on ka Lippingu ülevaateartiklid väga harivad ja inspireerivad, isegi kui seal ei käivitata tõlgenduste tulevärki. Lugedes (üle) Lippingu tutvustavaid esseid Jamesoni, Straussi, Derrida, Althusseri ja Negri kohta, tekkis mu vaimusilma ette unistus leksikonist, kus säärased lühikesed, ent ülimalt laiahaardelised ja sisutihedad tutvustused asetseksid kõrvu käsitletud autori tekstinäitega, nagu see mitmel puhul Akadeemias või Vikerkaares ongi. „XX sajandi mõttevooludega“1 võrreldes võluks just säärase teose kompaktsus. Oma unistust edasi heietades kurdan paari väljajätte üle Lippingu kogumikus. Nii üldhariva väärtuse tõstmiseks kui ka autori mõjutuste täielikumaks kaardistamiseks olnuks hädavajalik lisada kogumikku essee „Suveräänsus sealpool riiki“,2 kus võrreldakse sisukalt Arendtit ja Schmitti.3 Teiseks olnuks kohane lisada kogumikku omaaegne järelsõna Laclau tõlkele.4 Veel on Lipping kogumikust välja jätnud essee Foucault’ valgustuse-tõlgendusest5 ning Skinneri-Straussi Machiavelli-tõlgendusest.6 Nendest ei tundnud ma just karjuvalt puudust, kuigi need oleksid sobinud tervikusse väga hästi. Kui mainituile lisada veel Lippingu intervjuud poliitiliste mõtlejate Wolffi7 ja Negriga,8 saanuks lugeja peaaegu täieliku pildi autori mõeldust (kui välja arvata mõni raamatusissejuhatus või õpikutekst, mis on väga kontekstitundlik ja seega taastrükiks sobimatu). Tõsi küll: Lipping on avaldanud veel ka kaks põnevat artiklit kahasse Jaak Tombergiga,9 kuid küllap on nondes fookus liialt kaasautori huvide poole kaldu. Millistel kaalutlustel eelviidatud tekstid kogumikust välja jäeti, teab vaid autor. Ehk olid need stiililt liiga ranged, liiga teadustöö moodi? Või jättis Lipping need äkki hoopis seemneks, et 20 aasta pärast järgmine raamat üllitada?

„Raamat nimega Iha“ sisaldab ka mitmeid raamatuarvustusi. Ka selles žanris kirjutades liigub Lipping avaruste ja üldistuste poole, ei nokitse pelgalt arvustusobjekti kallal, vaid visandab selle põhjal uuritava autori tervikliku mõtteruumi. Sellisel lähenemisel on omad ohud ja miinused, uljalt üldistades võib juhtuda nii, et arvustatav raamat ise jääb tagaplaanile, lugeja ei saagi sellest suurt teada. Teose lõpuosa Agambeni-arvustuste puhul on üldist ja konkreetset (s.t kõnealust raamatut) käsitletud piisavalt tasakaalustatult, kuid näiteks raamatu nimiessees (lk 72–79) jääb Žižeki raamat tema mõtlemise üldiste joonte iseloomustamise varju. Äärmusse areneb allika ignoreerimine essees „Tohhoo tonti!“, mis on formaalselt Francis Wheeni Marxi-biograafia arvustus, kuid tekstis viidatakse allikale vaid ühel korral (lk 60) – sellega sealsamas isegi hoobeldes. Ülejäänud mahu täidab kahtlemata hariv arutlus Marxi mõtlemise üle. Eks või ju sellises lähenemiseski näha vabamõtlemise uljust, küllap olen ma arvustamise küsimuses lihtsalt vana kooli mees, metafüüsiline relikt. Ometi tundub selline hoog minevat vastuollu ka Lippingu eelnevalt visandatud loome-eetikaga. Viimati mainitud arvustuste antipoodiks ja minu vaieldamatuks lemmikuks antud žanris on Rousseau’ „Ühiskondliku lepingu“ eestikeelse tõlke arvustus (lk 29–41): tihe, detailidesse süvenev, sh tõlkevigu armutult loetlev. Alles nüüd, seda arvustust lugedes, sain aru, miks jäi Rousseau’ teos mulle omal ajal nii segaseks – alati ei pruugi asi olla lugeja piiratuses.

Omaette napi, kuid huvitava alajaotuse moodustavad kogumikus rakendusliku kallakuga tekstid, kus pannakse – siin ja praegu – Eesti tegelikkusele diagnoos ja esitatakse seda puudutavaid normatiivseid seisukohti (omamoodi normatiivne, otsusel põhinev on mõistagi kogu Lippingu looming: keeldumine (ka poliitikas) lihtsatest lahendustest ja selgetest vastustest, küsimuses-püsimine). Ma pean silmas ennekõike vestlust Valle-Sten Maistega (lk 47–55), radikaalse demokraatia teese (lk 80–87) ning Eesti idee/märgi otsingu iroonilist võrdlust ühe samalaadse mõtteliiniga Musili „Omadusteta mehes“ (lk 169–178). Nii Eestis tehtava poliitilise teooria viletsust kaardistades kui ka ühtse Eesti idee otsingut naeruvääristades jääb Lipping küllaltki mõõdukaks ja delikaatseks, ehkki teema nõuaks Nietzsche mõõtu mahlakat kõnepruuki à la (:)kivisildnik. Tegelikult hakkasin neid mõttekäike lugedes unistama süvakäsitlusest, mis avaks kriitiliselt ja süvitsi Eestis viimasel veerandsajandil viljeldud poliitilise mõtlemise tausta ja taseme. Kas kõik uurimisasutustes tehtu on rakenduslik hookuspookus, mis tugineb teoreetiliselt naiivsetele savijalgadele? Ehk on ka Maarjamaal sündinud kõige kiuste tutvustamist väärivaid pärleid? Mulle kui poliitilises mõtlemises võhikule turgatasid kandidaatidena esmalt pähe mitmed Peeter Selja ja Andreas Ventseli poliitsemiootika rajamiseks ühistöös tehtud katsetused, kus üks lähtekohti on Laclau mõtlemine; samuti Andro Kituse mõne aasta tagune monograafiline doktoritöö legitiimsusest.10 Just Lipping oleks õige inimene sellist ülevaadet kirjutama, kuna tunneb süvitsi asja ega pea, olles akadeemilisel väljal homo sacer, muretsema poliitkorrektsuse või suhete hoidmise pärast.

Märkuse korras olgu öeldud, et kuigi raamatul puudub keeletoimetaja, siis trükivigu seal sama hästi kui ei esine. Üks vormiline aspekt siiski häirib: raamatus esineb hulganisti ilma täpse allikaviiteta tsitaate. Stiili külje pealt torkab silma, et teose lõpuosa esseedes, nn Oidipuse tsüklis, esineb suisa lõikude kaupa mõttekordusi, aga ma ei oska öelda, kas seda saanuks vältida – on ju iga essee varem eraldi ilmunud tervik. Raamatu lõpuessees kirjeldatakse-tõlgendatakse üht maali, lugemiskogemust ilmestanuks reproduktsioon, nagu see on essee Akadeemia versioonis.

Sfinksi mõistatus

Lipping küsib mitmel puhul Deleuze’i kiiluvees11 mõistetegelaste järele. Näiteks Foucault’ mõistetegelaseks on tema hinnangul Gulliver (lk 158) ning (lääne?) (poliitilise?) filosoofia mõistetegelaseks, igamehe ajalooliseks nimeks on Oidipus (lk 313). Oidipus on ülemäära väeline olend, kes ei malda püsida küsimuses, vaid pinnib kõigilt iga kord välja vastuse (lk 333), ühendades lubamatul moel teadmise võimuga. Ta on monstrum (lk 278), kes ei mõista, et tarkusearmastus on alati laulatatud surmaga (lk 316); pinnimise käigus toob ta ilmsiks selle parandamatu lõhe, mis peitub igas subjektis. Mõistagi on Lippingu Oidipuse-käsitus palju nüansseeritum, pole lootustki hakata seda siin napi kokkuvõtte vormis esitama.

Mängin hoopiski kaasa ja küsin lõpetuseks: kes on Lippingu tekstides kõnelev mõistetegelane? Sellele pole lihtne vastata, sest tekst hiilib ju vastustest kõrvale, ebaleb, Lippingu autorihääl peitub enamasti nende mõtlejate varju, keda ta oma teoses käsitleb. Kuid siiski saab tekstist püüda kinni vähemalt hüpoteesiks piisaval määral mõtet: on see mõistetegelane ju omamoodi anti-Oidipus, kes ei lasku vastuste nõudmise lõksu ega unele ratsionalismile iseloomulikult suletud eneseküllasest subjektist, vaid, nagu juba eespool refereeritud, jaatab oma seesmist tühikut ja luhtaläinud saatust. See, kes aktsepteerib nii enda kui ka keele lõhestumist ja vasturääkivust, esitab põhjatuima küsimuse ja kutsub üles lõputule mõistatuste tõlgitsusmängule, on ju Lippingu enda tõlgenduse kohaselt … Sfinks (vt lk 333)! Just Sfinks ongi Lippingu mõistetegelane: läbinägelik vaim, kes ei lasku ideoloogia lõksu, ei unista fikseeritud tähendustest, kuid ei loobu spekulatiivsest tungist küsimusi esitada (vt lk 292). Olgu öeldud, et Sfinksi küsimus(t)e juures jääb traagiline mõõde taandamatuks; see pole ju päris nii, et Sfinks kutsus Oidipuse mängima süütut mõistatuste arvamise mängu, mille viimane rohmakalt vastusega katkestas. Selles küsitlemises oli ja on panuseks elu: kohtumist palistavad valesti vastanute kondid. Kui ka tõlgendame seda situatsiooni sümboolselt, jääb panus kehtima: kui vastusest loobuja ei sure Sfinksi käes ka kohemaid, siis jääb ta ometigi vangi võimatuse kogemuse kätte, kahe surma vahele, ontoloogilisse tühikusse, millest on raamatus Lacani toel korduvalt juttu. See on autori häälega Sfinksi ettepanek „Raamatus nimega Iha“: loobuda Oidipuse tahte varal kokku põimitud illusoorsest asisest eksistentsist, olla surma poole kaldu.

Sfinks ei astu lugeja ette valemängijana, ta on valmis ka selleks, et vestluskaaslane keeldub mängust ning esitab taas täpse vastuse. Sel juhul on Sfinks valmis end uuesti heroiliselt kuristikku kukutama, vaikiva etteheitena kaasajale. Kuristik on psühhoanalüüsi abil Lippingu mõtlemises algusest peale avatud, raamatu lõpuosas Nietzsche juhatusel aset leidev piilumine kuristikku tundub olevat hoovõtt selleks hüppeks. Ainult ühes asjas on Sfinks teinud valearvestuse: traagiline kohtumine jääb ära, sest publik ei astu enam Oidipusena Sfinksiga võitlusse, samuti nagu võim ei toimi tänapäeval suverääni käskude-keeldudena. Sfinks jäetakse oma põhjatuima küsimusega lihtsalt omaette, publik aga on viimse inimesena hõivatud õnne leiutamise tööga.

Vajab pikemat mõtlemist, kas mõistatuses püsimise ainsaks võimalikuks vormiks on Sfinksi hüljatus, küllap on see nii (lääne) filosoofia väljal. Kuid üks teine eesti mõtleja, kes liikus samuti aastaid poststrukturalismi ja psühhoanalüüsi trajektoori pidi, on juba mõne aja eest asunud teisele, palju rõõmsamale teele, kus aineseks on kahtlemata mõistatustest koosnev esivanemate pärand ning mõistetegelaseks trikster. Mõistagi pean silmas Hasso Krulli. Milline võiks olla Sfinksi kohtumine triksteriga? Selle mõistatuse vaagimine nõuab kardetavasti rohkem aega, kui mul kunagi varuks olla saab.

1 20. sajandi mõttevoolud. Toim Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2009.

2 Jüri Lipping, Suveräänsus sealpool riiki. – Vikerkaar 2010, nr 6, lk 40–65.

3 Olgu mainitud, et Arendt ja Schmitt on tähtsal kohal ka Lippingu doktoritöös „The Idea of Political Space“ (2007), vt http://etheses.dur.ac.uk/2487/1/2487_498.pdf?UkUDh:CyT

4 Vt Akadeemia 2002, nr 6, lk 1191–1202.

5 Jüri Lipping, Uus kostmine vanale küsimusele: Kant ja Aufklärung Foucault’ vaatepunktist. – Akadeemia 1999, nr 4, lk 688–710.

6 Vürstlik kaasus: Skinner vs. Strauss. – Akadeemia 2000, nr 11, lk 2374–2394.

7 Jonathan Wolff, Kateedrid ja katedraalid. – Sirp 18. XI 2005, lk 3-4.

8 Antonio Negri, Sotsialism on surnud, elagu kommunism. – Sirp 9. V 2008, lk 11–13.

9 Jaak Tomberg, Jüri Lipping, Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, nr 4, lk 11–29; Jaak Tomberg, Jüri Lipping, Fiktsiooni nõrk messianistlik jõud: luhtumiselt lunastusele. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2007, nr 3, lk 100–115.

10 Andro Kitus, A Post-Structural „Concept“ of Legitimacy. University of Tartu Press, 2014. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40014/kitus_andro.pdf?sequence=1&isAllowed=y

11 Vt Gilles Deleuze, Felix Guattari, Mis on filosoofia? Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014, 3. ptk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming