Sest korraldamast sest eesti keele teadusest

EKI ülesanne on tagada, et eesti keeles saaks mõtelda ja kirjutada kõigist tänapäeval olulistest asjadest.

KRISTIINA ROSS

Eesti teaduskorralduses on lähiajal midagi toimumas. See on ajanud keset suve ärevile ka Eesti Keele Instituudi (EKI), nagu meediaski mitu korda kirjutatud.1 Lühidalt öeldes: näib, et õhus aimduvate radikaalsete reformide käigus ootab muude hulgas EKItki ees kas ühendamine või amputeerimine.

EKI on kõigi reformitavate teadus- ja arendusasutuste seas pisike puru, aga tema asend on mõneti erandlik. Esiteks, EKI määratlus instituudina pärineb vanast ajast ning on praegu, mil ülikoolide struktuuriüksusi samuti instituutideks nimetatakse, üsna eksitav. EKI ülesandeks on tagada, et eesti keel suudaks toimida tõsiseltvõetava riigikeelena. Et eesti keeles saaks mõtelda ja kirjutada kõigist tänapäeval olulistest asjadest. Et kirjakeel oleks arukalt normitud, ühtlasi piisavalt paindlik, väljendamaks võimalikult paljusid tähendusnüansse ja stiilitasandeid ning et meil oleksid sobilikud sõnad uute mõistete jaoks. Kõrghariduse andmisega pole EKI-l otseselt üldse mingit pistmist. Instituudi igapäevatööks on eeskätt sõnaraamatute koostamine ja keelenõu andmine, sh nime- ja terminialane nõustamine, ning kogu teabe töötlemine nii, et seda oleks soovijail mugav leida.

Väike keel riigikeelena

Vaevalt saab eitada, et alla pooleteise miljoni elanikuga riigi riigikeel, mida pealegi emakeelena kõneleb vähem kui 70% selle riigi inimestest, vajab tänapäeval seesugust tugikeskust. Juhul kui nii väikest keelt tõsimeeli tahetakse riigikeelena pidada. See on kallis lõbu ja selle võimaldamine eeldab poliitilist otsust. Praegu näib seesugusest otsusest vähemalt sõnades veel kinni hoitavat ning alates 2007. aastast on eesti keele kaitsmine lisatud rahvuse ja kultuuri kaitsmise kõrval riigi kohustusena koguni Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulisse. Seepärast polegi loodetavasti hirmu, et EKIt tahetaks lausa ära kaotada. Tõenäosemalt üritatakse ta keelenõustamise ja sõnaraamatute keskusena liita mingi suurema struktuuri külge. See võiks lühemas perspektiivis isegi toimida, aga tähendaks igal juhul riigikeele tugikeskuse ähmastumist. Teine võimalik stsenaarium näib olevat, et EKI tööst kaotatakse teaduslik mõõde. See oleks sama ohtlik ja pikemas perspektiivis võib-olla hukatuslikumgi. EKI töötajad on seni olnud uhked, et instituudi sõnaraamatud ja muud väljaanded tuginevad pikaajalisele järjepidevale uurimistööle. EKI nimi tiitliandmetes on olnud omamoodi kvaliteedimärk. Missugused saavad olema sõnaraamatud, mida koostatakse ilma teadusliku taustauuringuta, ja mis keelenõu niisugune ebateaduslik instituut andma võiks hakata?

Pealegi ei mõjutaks EKI lahustamine või kõrvalejätmine teaduselust mitte ainult instituuti ja selle töötajaid ning publikatsioone, vaid oleks järjekordne samm eesti keele väljatõrjumisel Eesti riigi teadusdiskursusest. Sellel oleksid riigikeelele fataalsed tagajärjed.

Tõrjutus ähvardab eesti keelt nii teaduse metakeelena kui ka teadusliku uurimisobjektina. Metakeelena ongi eesti keel nagu ka teised mitteinglise keeled õieti juba ammu tagaplaanile surutud. Tõsiseltvõetavat teadust tehakse paljude arvates ainult inglise keeles. Unifitseeritud ingliskeelse humanitaaria vastased on selgitanud, et niisugune suhtumine vaesestab nii üksikkeelte mõtteruumi kui ka kogu humanitaarset teadusruumi tervikuna. Ingliskeelse teaduse võidukäik siiski jätkub, ehkki natuke hingamisruumi on ränga rabelemise tulemusel saanud ka rahvuskeelne humanitaaria.

EKI saatuses on aga praegu võib-olla põletavamgi küsimus eesti keele püsimisest teadusliku uurimise huviobjektina. Kas õhus olevad reformid ei vii mitte selleni, et eesti keele uurimine soikub? Mis omakorda tähendab, et eesti keelt ei saa edaspidi näiteks enam rakendada uuemates infotehnoloogilistes lahendustes. Aga mitte ainult seda.

Eesti keelt uuritakse praegu kolmes asutuses: Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja Eesti Keele Instituudis. Nii oli see juba nõukogude ajal ja tagantjärele tundub, et selline võrgustik toimis päris hästi. Isoleeritusele vaatamata olid mõned tollase eesti keeleteaduse harud maailma tipptasemel. Miks okupatsiooni tingimustes rahvusliku kultuuri arendamist nii lahedalt võimaldati, selle kohta võib lugeda Yuri Slezkine’i kirjutisest.2 Aga nii see igatahes oli, ja tänu sellele oli eesti keele uurituse stardipositsioon uue iseseisvuse algaastail väga hea. Näiteks oli eesti keele arvutitöötlusega jõutud tollases Keele ja Kirjanduse Instituudis märkimisväärselt kaugele.

Teaduslik uurimine eeldab diskussiooni

Praeguse teaduspoliitika kaks olulist mantrat on „teadus ülikoolide alla“ ja „dubleerimise vältimine“. Teadust püütakse koondada ülikoolidesse ning jagada valdkonnad ülikoolide vahel nii, et ühe valdkonnaga tegeldaks ainult ühes kohas. Eesti riigi väiksust arvestades on see suure osa teaduse korral ilmselt arukas. Eesti keele uurimisasutuste senine võrgustik jääb paraku mõlemale püüdele jalgu. Ühest ülikoolist peaks eesti keele uurimiseks piisama, ütleb praegune loogika. Muide, isegi aritmeetiline võrdlus Soomega näib seda kinnitavat. Soome keelt uuritakse kuues Soome ülikoolis. Varem uuriti seda ka kodumaiste keelte uurimiskeskuses, kuid nüüdseks on selle asutuse nimetusest „uurimine“ kõrvaldatud ning paistab, et asutusest püütaksegi kujundada teadusevälist keelekeskust. Arvestades, et soomlasi on Soome riigis umbes 5,4 korda rohkem kui eestlasi Eesti riigis, tuleb välja, et eesti keelt oleks vaja uurida 1,1 ülikoolis.

Eesti keele alase uurimistöö koondumine ühte ülikooli ongi viimaste aastate teaduspoliitika toel juba alanud. Suur osa teadusele riiklikult eraldatavast rahast jagatakse põhimõttel „kasta seda kapsast, mis kasvab“, sõltumata uurimisvaldkonna riiklikust vajalikkusest (mille üle ongi ju raske otsustada). Rahvusvahelistele ekspertidele hinnata antavate taotluste esitamisel on kõige salongikõlblikumaks osutunud Tartu ülikooli keeleteadlased. Uut tüüpi uurimistoetustest on sel aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituudil kasutada viis toetust: kaks institutsionaalset uurimistoetust (praeguses teadusargoos: IUT) (neile lisandub üks eesti keele arvutitöötluse alane IUT arvutiteaduse instituudis) ja kolm personaalset uurimistoetust (PUT). Ülikoolidevälises Eesti Keele Instituudis on uut liiki teadusrahad kahanenud kaheks toetuseks: üks IUT ja üks PUT. Kolmas eesti keele uurimisega tegelev institutsioon, Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut, ei ole saanud ühtegi uut liiki toetust.

Lubatagu siiski kahelda, kas nii algeline aritmeetika ja turumajandusest lähtuv loogika väikekeele ja -kultuuri säilitamisel töötab. Selline aritmeetika ei kehti ju isegi väikeriigi parlamendi kohtade arvu üle otsustamisel, ehkki väikese riigi juhtimine on kindlasti kergem kui suure oma. Riigikeele sisulist suurust ei saa aga hinnata kõnelejaskonna arvu põhjal, vaid ainult nende funktsioonide järgi, mida see keel on võimeline täitma. Tõsiseltvõetav riigikeel peab olema mis tahes täisväärtusliku kirjakeele mõõtu. Ja täisväärtuslikult saab tänapäeval toimida ainult kirjakeel, mida igakülgselt uuritakse. Igakülgselt ei saa uurida ühes kohas oma naba urgitsedes. Teaduslik uurimine eeldab diskussiooni. Vaja on eri vaatenurki, vaidlevaid koolkondi ja verevahetust. Tasub meenutada, et ka Tartu ülikooli praeguse viie toetuse vedajatest kaks on varem olnud seotud Tallinna keskustega. Veelgi varasemast on teada mitu üldstimuleerivat debatti eri mõttesuundade ja keskuste vahel, nagu Friedrich Robert Faehlmanni ja Eduard Ahrensi kirglik vastasseis, mis toitis meie keeleteadust XIX sajandi keskel, või Mati Hindi ja Tiit-Rein Viitsoo tulised vaidlused, mis ergastasid XX sajandi kolme viimase kümnendi keeleuurimist. Elus teadus eeldab pidevat mõttevahetust, kokkupõrkeid ja pulseerimist.

Käidagu rohkem välismaal ja diskuteeritagu muu maailma teadlastega, ütleb uus teaduspoliitika. Tõsi, eesti keel on soome-ugri keelena aeg-ajalt olnud mitme ülikooli õppekavades (ehkki viimasel ajal tõmmatakse selliseid tugipunkte üha koomale) ja eesti keelega tegeleb mõnigi jaapanlane, sakslane või prantslane ja muidugi hulk soomlasi. Aga oma riigikeele arendamisel riiklikult sellise juhusliku välisabi peale lootma jääda oleks nadi. Pealegi, kui eesti keele alane diskussioon siin kohapeal lakkab, kaob huvi ka väljaspool.

Ühesõnaga, isegi kui kõik aritmeetilised näitajad ütleksid, et Eesti-suurusele riigile on kohane ainult üks korralik eesti keele uurimiskeskus, peaks riik tegema pingutusi, et kas või väevõimuga käigus ja tegusana hoida vähemalt kahte-kolme võimalikult erinevat keeleuurimise institutsiooni. Kui kogu uurimine koondub ühte keskusesse, tähendab see varem või hiljem eesti keele alase elava ja uuriva teadusliku mõtte väljasuremist.

Eesti keel teadusliku uurimisobjektina

Teaduse metakeelena suutis eesti keel vastu pidada veidi üle sajandi ning praeguseks oleme jõudnud tagasi enam-vähem XIX sajandi keskpaika selle vahega, et toona oli eesti keele üle käiva arutluse metakeeleks saksa keel, aga tänapäeval käib vestlus inglise keeles. Teadusliku uurimisobjektina on eesti keel suutnud huviorbiidis püsida ligemale neli sajandit, kui pidada esimeseks seesuguse huvi väljenduseks Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud grammatikat. Nüüd paistab ees terendavat pöördumine Stahli-eelsesse aega, mil eesti keelt ei uuritud, vaid igaüks kasutas seda võõrastele mustritele tuginedes nii, nagu pähe tuli, ja ristimissakramendist sai „see sacrament sest ristmast“.

Võib-olla ongi rahvuskeelte hiilgeaeg möödumas? Mingisuguste mudelitega selline ringikujuline areng kindlasti sobib. Ja rahvusliku identiteedi ning selle arenguga läheb laiemas plaanis, nagu läheb. Aga innukas kaasaaitamine oma keele hääbumisele näikse peegeldavat mingit äraspidist, järjepideva vaimse eliidita orirahva mentaliteeti. Kirjakeele väljaarendamiseks pidid saksa intellektuaalid meid sajandeid toetama ja alguses lausa vägisi abistama – kas tasub nüüd uute peremeeste esimese märguande peale ise varmalt köit kaela panna?

1 Anneli Ammas, Tartu ülikool tahab endaga liita kolme instituuti, Postimees 4. VIII 2015; Dannar Leitmaa, Urmas Sutropi kingitus järeltulijatele, Eesti Ekspress 5. VIII 2015. Vt ka Rein Veidemann, Olemise koda, Postimees 5. VIII 2015; eelmise Sirbi avangukirjutist http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/liidame-ara; ja EKI töötajate selgitusi http://portaal.eki.ee/avalehe-uudised/1490-eesti-keele-instituut-ei-pea-moistlikuks-liituda-tartu-uelikooliga-delfi-05082015.html. Facebookis on samal teemal sõna võtnud Krista Aru https://www.facebook.com/notes/krista-aru/mitte-ainult-eesti-keele-instituudist/870103299712210

Ja Mihkel Raud https://et-ee.facebook.com/mihkelraud1/posts/867364566671789

2 Yuri Slezkine, NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas. Tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 2012, nr 10–11, lk 117–136, nr 12, lk 76–101.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar