Semiootilise hegemooniateooria võimalikkusest

Peeter Selg TL? Andreas Ventsel (T?

Nimetamine Juri Lotmani ja Ernesto Laclau töödes Ernesto Laclau netifoto

Sotsiaalteadlaste hulgas on termin „poliitiline semiootika” viimastel aastatel üha enam kõlanud. Tõsi, enamjaolt piirdub see poliitilises diskursuses ringlevate märkide, sümbolite, kujundite kirjeldamisega, esitamata küsimust, kas semiootikal oleks midagi panustada ka poliitiliste protsesside konstrueerimise loogika enese uurimisse. Alljärgnev on poliitilise semiootika kui distsipliini suunas tehtud tagasihoidlik samm, mis lähtub kaasaja ühe tunnustatuma poliitikateoreetiku Ernesto Laclau hegemooniateooriast ja Juri Lotmani kultuurisemiootilistest ideedest. Vaatamata mõningale erinevusele terminikasutuses, on nende autorite puhul tuntav sisuline sarnasus, sest kuuluvad ju mõlemad saussure’likku traditsiooni. Nii on võimalik näha paralleele teksti ja diskursuse, sise-välispiiri, samuti asümmeetria ja heterogeensuse mõiste vahel. See kõik annab põhjust teatavaks optimismiks.

Poliitilise teooria fundamentaalne küsimus on, kuidas kontseptualiseerida poliitilist võimu. Siinne lähenemine distantseerub vastuse otsimisel teadlikult  essentsialistlikest võimukäsitlustest (tuntumad neist oleksid  liberalism ja marksism), mis alustavad võimu  määratlemisest kindla „asjana” ja näevad tähtsaimat probleemi selle „asjastatud võimu” normatiivses „õigustamises”. Pigem on lähtutud traditsioonist, mis on kujunenud läbi Carl Schmitti „poliitilisuse” mõiste, Antonio Gramsci hegemooniateooria ja Michel Foucault’ „diskursuse” ja „võimu” käsitluse.

Meie arusaamise kohaselt esindab Ernesto Laclau üht kõige paljulubavamat perspektiivi selles teoreetilises traditsioonis, iseäranis oma kontseptsiooniga „tühjast tähistajast„ kui hegemoonse suhte määratlemise kesksest kategooriast. Laclau ontoloogiline taust on, nagu öeldud, saussure’lik: viimase üks kesksemaid teese on, et mis tahes tähistussüsteem (diskursus) on erinevuste süsteem. Laclau järgi tuleks hegemooniat mõtestada üksnes diskursuse pinnal: hegemoonne suhe pole midagi muud kui tähenduste liigendus. See liigendus eeldab, et mingi partikulaarne erinevus kaotab oma partikulaarsuse ning saab tähistamissüsteemi kui terviku universaalseks kehastajaks, pakkudes  süsteemile  vältimatult vajalikku suletust ja terviklikkust. See partikulaarne tähistaja – Laclau terminoloogias „tühi tähistaja„ – omandab sel viisil tähistamissüsteemis ehk diskursuses domineeriva positsiooni, allutades enesele rohkemal või vähemal määral kõik muud diskursuse liikmed, lastes neil paista samaväärsetena ning õõnestades nende omavahelist erinevust. Paradoksaalsel moel saavutatakse sellise õõnestamise kaudu teatud ühtsus või läbipaistvus (süsteemsus). Kuid see ühtsus ei tulene mingisugusest metafüüsilisest alusest, vaid on nimetamise efekt. Nagu Laclau osutab oma hilisemates töödes, nimi saab aluseks asjale, st diskursusele. Ning siin kerkib üles küsimus: mis on need jõud nonde toimingute taga, mis võimaldavad nimetamisel olla diskursuse aluseks. Laclau ammutab oma vastuse psühhoanalüüsist, eriti selle lacanlikust variandist.

Psühhoanlüütilistesse keerdkäikudesse suubumist võiks pidada Laclau hegemooniateooria peamiseks nõrkuseks, kuna see suleb uksed konkreetsetele poliitiliste diskursuste analüüsidele. Asendades  psühhoanalüütilise lõppinstantsi Lotmani kultuurisemiootikast pärit teksti kakskeelsuse ja tõlke (siirde) kontseptsiooniga, võib avada mõlema lähenemise jaoks uusi ja viljakaid perspektiive. Lotmani järgi on mis tahes tähendustekke elementaartingimuseks kakskeelne, s.o diskreetne ja kontinuaalne kodeerimine. Seejuures on need keeled vastastikku täielikult tõlkimatud. Ennekõike on võimatus täpselt tõlkida tekste diskreetsetest keeltest mittediskreetsetesse-kontinuaalsetesse ja tagasi tingitud nende põhimõtteliselt erinevast ehitusest: diskreetsetes keelelistes süsteemides on tekst märgi suhtes sekundaarne, s.t jaguneb selgelt märkideks. Ei ole raske eristada märki kui teatud algset elementaarset ühikut.  Märk seostub siin märgiga ning seda tüüpi tekste iseloomustavad järjestused, kausaalsed, kronoloogilised ja loogilised seosed, mis on iseloomulikud jutustavatele tekstidele ja eksperimentaalteadustele. Kontinuaalsetes keeltes on esmane tekst, mis ei lagune märkideks, vaid on ise märk. Tekib küsimus: kuidas on sellises vastandlikus, kuid paratamatus struktuuris mingi tervikliku tähenduse tekkimine üldse võimalik? Lotmani järgi kätkeb selline minimaalne struktuur ka kolmandat osist: tinglike metafoorsete ekvivalentsuste plokki, mis võimaldab tõlkeoperatsioone tõlkimatuse tingimustes. Meenutagem, et samas funktsioonis asub Laclau „tühi tähistaja” – ta koondab tähistajate erinevused – samaväärsusahelasse. Kasutades Lotmani terminoloogiat: poliitilises diskursuses-tekstis prevaleerib mitte-diskreetne tõlkimisstrateegia, s.t diskreetsed ja üksteisest selgesti eristuvad märgid tõlgitakse mitte-diskreetseks tervikuks. See samastamise strateegia laseb reaalse maailma erinevates nähtustes näha Ühe nähtuse märke ja ühe klassi objektide mitmekesisuses Ühtset Objekti.

Samastamise strateegiline funktsioon jääb aga  ebaselgeks, kuni on vastamata, mille läbi saab teoks see tähendusliku diskursuse sulgemine ehk siis metafoorne tõlge. See toiminguakt on nimetamine. Kuigi oma loomult on nimi diskreetne, funktsioneerib metafoorne nimetamine kogu tähendusliku terviku nimena ning õigem oleks öelda, et alles loob selle kui tähendusliku terviku. Poliitilises diskursuses sarnaneb see paradoksaalsel kombel mütoloogilise nimetamisega, mis kasvab välja asja ja nime eristamatusest.  Laclau sõnul  poleks siin tegemist mitte nime ja objekti ekvivalentsusega, vaid identsusega. Toome eelneva kinnituseks näite 2007. aasta aprillisündmustest Tallinnas. Prevaleeriv (hegemoonne) nimi nendele sündmustele on „pronksiöö” (mis iseenesest on absurdne, kuna puudub objekt). Ometigi koondab see nimi samaväärsusahelasse ehk tähenduslikku tervikusse algupäraselt täiesti diskreetsed (eraldi seisvad) sündmused: lisaks märulile veel ka integratsiooni-temaatika, Venemaa sisepoliitika, ajaloomälust lisaks 1940. aasta juunisündmused ning Interrinde rünnaku Toompeale 1991. aasta kevadel jne. Nad kõik moodustavad Ühe liigendatud tervikliku diskursuse-teksti. Kui nüüd nimetada neid aprilliööde sündmusi näiteks „Tallinna Kevadeks” või „aprilli rahvarahutusteks”, saaksime hoopis teistsugustest hinnangutest ja sündmustest moodustunud samaväärsusahela.

Kokkuvõttes võime teha esialgsed järeldused: hegemoonse poliitilise diskursuse konstrueerimises valitseb kontinuaalne tähistamisstrateegia. Peamine konstitutiivne toiming on siin nimetamine. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming