Semiootika, fenomenoloogia, psühhoanalüüs ja kolm provokatsiooni

Tõnu Viik

Mihhail Lotmani 60. sünnipäeva puhul Ma tahaksin tänase sündmuse puhul rääkida nende kolme teaduse omavahelistest naginatest ja nihetest – hõõrdumisest tekkinud teoreetilistest väljakutsetest, mis sunnivad semiootiku, fenomenoloogi ja psühhoanalüütiku oma harjumuslikust mugavustsoonist väljuma. Selline olukord tekib, kui kõrvutada nende uurimisparadigmade heuristilisi võimalusi mõne kultuurifenomeni analüüsimisel. Aga järgnevat võib võtta ka kui metodoloogilisi ääremärkusi Mihhail Lotmani artikliseeriale hirmu semiootikast 2009. aasta Akadeemias. Provokatsiooni mõiste sissetoomise põhjused on aga palju isiklikumad: nimelt saab varsti 20 aastat sellest, kui ma tunnen Mihhaili oma kolleegina Eesti Humanitaarinstituudis. Kõik, kes teda tunnevad, teavad, et üks talle eriti iseloomulikke töövõtteid on teoreetiline provokatsioon. Teoreetilise provokatsiooni võib ühelt poolt taandada mingit aspekti lihtsustavaks liialduseks, teiselt poolt aga, kui lihtsustus väga täpselt fookustada, siis võib selle abil laienenud mõttehorisondi murdumine päevavalgele tuua mõne teooria varjatud eelduse. Seega võimendab teoreetiline provokatsioon teoreetilist refleksiivsust. Ma proovingi järgnevas seda meetodit kasutada ja vaadelda, kuidas võiksid psühhoanalüütiline, fenomenoloogiline ja semiootiline meetod üksteist intrigeerivalt riivata.

0. Kõigepealt tuleb välja selgitada nende ühisosa, sest riivata on võimalik ainult kokkupuutepunkti olemasolu puhul. Semiootika, fenomenoloogia ja psühhoanalüüsi lähedusest saame aimu juba nende asendi tõttu teaduste maastikul. Proovingi kõigepealt välja tuua selle, mis mõttes on kõik kolm sõsarteadused, kusjuures tegemist ei ole lihtsalt naabrusega humanitaarteaduste vallas. Traditsiooniliselt tegeleb suur osa teadustest, kui aristotellikult väljenduda, sellega, mis on. Ja tõepoolest, alates füüsikast ja keemiast kuni keele- ja kirjandusteaduseni lähtub suur hulk teadusi objektivistlikust uurimisstrateegiast, uurides mingite nähtuste (aineosakesed, keemilised protsessid, luule- ja kirjandusteosed ja neis kasutatud keelelised kujundid) objektiivselt eksisteerivaid omadusi. Ent XIX ja XX sajandil kujunesid välja teadused, kus hakati küsima, mida need asjad, mis on, kellelegi tähendavad. Objektivistlik uurimisstrateegia asendus subjektivistlikuga: asjade objektiivselt eksisteerivate omaduste asemel hakati uurima nende asjade tähendusi. Siinjuures selgus kohe, et objektiivses mõttes ühe ja sama konkreetse asja tähendust tajuvad erinevad subjektid ja erinevad kultuurikogukonnad vägagi erinevalt.

XX sajandi alguse hermeneutika termineid kasutades tekib mõistmise epistemoloogiline ideaal, mis vastandub seletamisele ning mille Dilthey ja teised seovad inimvaimu nähtuste uurimise vajadusega. Selliselt mõistetud inimvaim ei tohi olla taandatud psüühika kui niisuguse toimemehhanismideks, nii nagu seda tehakse objektivistlikku uurimisstrateegiat rakendavas psühholoogias. Selle asemel on mõistmise objektiks ühe konkreetse inimese psüühilis-vaimne sisu, mis väljendab ennast näiteks tema kirjutatud tekstides. Mõistmise objekt on seega individuaalne psüühiline partikulaarsus, kellegi mõttemaailma osa. Sellise partikulaarse subjektivistliku reaalsuse kirjeldamine vajab Windelbandi sõnul individualiseerivat (idiograafilist) mõistemoodustamise meetodit, mis pidavat vastanduma üldistavale mõistemoodustamise meetodile loodusteadustes.

Psühhoanalüüs, fenomenoloogia ja semiootika erinevadki suurest osast humanitaarteadustest oma huvi poolest subjektivistlikult mõistetud vaimse sisu vastu, see huvitab neid teadusi just nimelt isikupärase ja konkreetsena. Kuid samal ajal ei piirdu need teadused tähenduste idiograafilise kirjeldamisega. Kõik kolm lisavad siia epistemoloogilise ülesande teise tasandi, kus lisaks kellegi poolt kogetava tähenduse võimalikult adekvaatse kirjeldamise eesmärgile küsitakse kantiaanlikult: tänu millele sellised tähendused tekivad? Sisuliselt korratakse Kanti transtsendentaalset küsimust kogemuse võimalikkuse tingimuste kohta konkreetse inimelu ja kultuuri kontekstis. Selle transtsendentaalse küsimuse sõnastamises ja läbimõtlemises seisneb ka üks kriitilise filosoofia provokatsioone neile kolmele teadusele, kuid sellel ei tahaks ma siin pikemalt peatuda. Märkigem vaid, et partikulaarset kultuurisõltelist tähendusloomet on XX sajandil selgitatud enamasti kultuuriliste struktuuride idee kaudu, mida on nimetatud kollektiivseteks tähistusvõrkudeks, sotsiaalseteks representatsioonideks ja ka sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks. Kuid jäägem praegu vaid selle juurde, et selle kantiaanliku ülesande osas on psühhoanalüüs, fenomenoloogia ja semiootika üldistavat mõistemoodustamise meetodit kasutavad nomoteetilised teadused. Nende eripära seisneb pinnases, millelt üldistatakse. Selleks on, nagu eespool öeldud, subjektiivselt tajutud tähenduste valdkond, mistõttu võib öelda, et need kolm on subjektivistlikud nomoteetilised teadused.

1. Psühhoanalüüsi provokatsioon subjektivistlikule nomoteetikale seisneb traditsioonilise subjektsuse-ideaali dekonstrueerimises. Semiootikas pole ühtset kontseptsiooni tähendusi kogevast subjektist ning suur osa semiootikuist pole seda ka vajalikuks pidanud. Subjekti on küll eeldatavasti semioosiga seotud ja selleks vajalik üksus, kuid tema sisemine loomus pole olnud semiootikute (post-)strukturalistliku meelestatuse tõttu erilise tähelepanu all. Juri Lotmani kultuurisemiootikas figureerib subjekt kas saatja või adressaadina: ta on see, kes koostab või loeb tekste, kuid tähenduseloome põhiteguriks on ikkagi keel. Husserl näeb subjektis kahte poolt: üks on empiiriline ego, mis pole fenomenoloogia jaoks kuigi oluline, teine seevastu on fenomenoloogilise reduktsiooni jääk, transtsendentaalne ego, mis on igasuguse tähendusloome alus. Nii semiootikas kui fenomenoloogias on subjekt pigem semioosi tugi kui selle segaja ning sellisena funktsioneerib subjekt semioosi võimaldava alusena.

Psühhoanalüüs seevastu taaselustab antiikse filosoofilise antropoloogia, mis kujutab inimese hinge vastandlike psüühiliste jõudude omavahelise võitluse väljana. Kui antiikfilosoofias käib hinge osade vahel võitlus hea elu nimel, siis psühhoanalüüsis toimub see võitlus tähenduste mitteteadvustamise nimel: üks psüühiline instants on võimeline teise loodud tähendusi „välja tõrjuma”, „alla suruma”, „sublimeerima”, „asendama” või mingil muul moel nähtamatuks tegema. Küsimus on järelikult selles, kuidas toimub subjekti jaoks petlike tähenduste loomine; kuidas on võimalik enesepete ning kuidas üks tähenduseloome instants astub teise vastu välja, moonutades ja teisendades esimese toodetud tähendusi. Siit kasvab vajadus selgitada mitte lihtsalt ekslikku, aga ka petlikku tähenduseloomet, kus üks osa minust petab ära ühe teise osa minust. See on semioos, mis ei ole seletatav ei kommunikatsiooni- ega ka autokommunikatsiooniaktina, vaid selle tõkestamisena, asendamisena, ümbersuunamisena jne.

Lisaks sellele toob psühhoanalüüs välja subjekti tuuma dialoogilisuse või dialektilisuse, kui kasutada Hegeli terminit. Psühhoanalüüs näitab, kuidas inimese mina, mis astub suhtesse teistega, on juba eelnevalt teiste poolt konstitueeritud. Ma ei mõtle siin ontogeneetilist konstitutsiooni objektivistlikust vaatekohast – see on ilmne, vaid seda, et subjekt kui tähendusloome protsesside aluspind, subjekt kui tähendusloome „ego-poolus” on juba oma tekkest alates intersubjektiivne. Intersubjektiivsust ei tule vaadelda kui egode kommunikatsiooni ega kui tähendusloome vastastikuse korrelatsiooni tulemust, mille viivad läbi atomaarsed subjektid, vaid ego on algusest peale oma kõige nukleaarsemas osas intersubjektiivse (traumaatilise) konflikti tulemus. Selline lähenemine võimaldab vaadelda subjektsust kui niisugust intersubjektiivsuse tuletisena, mitte ainult vastupidi.

Semiootikud on tänaseks psühhoanalüütilise provokatsiooniga üldiselt toime tulnud ja oma subjektiteooriat revideerinud, fenomenoloogid on aga sellega siiamaani raskustes. Sageli tahetakse ikka veel intersubjektiivsust ja kultuuri välja imeda juba atomaarse subjekti teisi subjekte puudutavatest kogemustest.

2. Teine subjektivistlikult nomoteetilise mõtlemise provokatsioon tuleneb paljudest kultuuri uurivatest teadustest ning seisneb kultuuriliste struktuuride poolt tähendusloomele osutatava mõju väljatoomises. Kõige ilmekamalt on see idee esil kultuurisemiootikas, kus kultuurilised struktuurid on tematiseeritud sekundaarse modelleeriva süsteemina. Kui lacanlik psühhoanalüüs on kultuuriliste struktuuride ideest teinud ühe oma teoreetilise alustala, siis fenomenoloogia on suures osas kultuuriliste struktuuride idee maha maganud. Fenomenoloogias on paradigmaatilisteks näideteks enamasti mõne lihtsakoelise objekti empiiriline taju. Husserli lemmiknäited olid otseses mõttes pärit filosoofi kabinetist: täring või kuup, valge paberileht, kirjutuslaud, sulepea, lauasahtel ja aknast paistev kirsipuu, ning talle tundus, et teadvus identifitseerib need asjad ilma igasuguste keeleliste struktuurideta, ehkki keelelised struktuurid neile asjadele a posteriori kohandatavad võivad olla. Ta leidis, et teadvus identifitseerib seda tüüpi objektid nende füüsikaliste omaduste tähelepanemise vahendusel ning asjade nimetamine ja nime roll on sekundaarsed. Habermas ja Apel on seda aspekti Husserli taju teoorias kritiseerinud ning mõned Husserli uurijad, näiteks Dan Zahavi või Anthony Steinbock, on juba ka välja arendanud Husserli hilisematele käsikirjadele toetuvad tõlgendused, kus arvestatakse keele rolliga taju objektide konstitueerimisel. Mõned fenomenoloogid on väitnud ka seda, et tegelikult ei tajuks inimene ka kuupi kuubina, kui keeles vastav kategooria puuduks.

Vaatleme keele rolli objektide konstitueerimisel näidete puhul, kus keele roll on ilmsem. Võtame näiteks viimasel ajal palju uuritud kollektiivselt ja kultuuriliselt struktureeritud emotsioonid nagu näiteks professionaalne uhkustunne, religioosne ühtekuuluvus- või vihatunne, aga ka rahvuslik uhkus, võõraviha või kollektiivsed foobiad. Keegi ei kahtle vist selles, et kollektiivsete foobiate objektid on (vähemalt osaliselt) kultuuriliselt ja keeleliselt konstrueeritud. Nii näiteks võime eristada ühiskondi, kus ohuna tervisele tajutakse nähtamatuid olendeid pisikuid, ühiskondadest, kus ohuna tervisele nähakse eelkõige needust või unes ilmuvaid vaimolendeid. Nii nagu Juri Lotman raamatus „Hirm ja segadus” järeldab ka Mihhail Lotman oma „Hirmu semiootikas”, et sotsiaalse foobia objekt konstrueeritakse paratamatult ühiskonnas kehtiva hirmu keele abil. Teisiti ei saaks ollagi, sest hirmutundmine on semiootiline tegevus, kus „hirm pole reaktsioon mitte sündmusele enesele või objektile, vaid ühtedele või teistele seda ennetavatele märkidele, mida tõlgendatakse kui hirmuäratavaid või ohtlikke” (Akadeemia 2009, nr 1, lk 210).

Kultuurisemiootika ülesanne on mõistagi see ühiskonnas käibel olev hirmu keel tematiseerida, näidates, kuidas see konkreetsete hirmutunde aktide puhul toimib ja millistest üksustest selline keel koosneb. Ning mõistagi valitsevad seda laadi keeled peaaegu kõiki aspekte meie elus ehk teiste sõnadega: kõik meie tähendusloome aktid, objektide identifitseerimine sealhulgas, kasutavad oma objektide konstitueerimiseks mingeid sekundaarseid modelleerivaid süsteeme. Ka fenomenoloogidel ei jää tõenäoliselt muud üle kui selliselt mõistetud keele roll oma epistemoloogilistesse teooriatesse kaasata.

3. Kolmas provokatsioon tuleneb fenomenoloogiast, kus vaatamata kultuuriliste struktuuride idee mahamagamisele on märgatud kahte asja. Esiteks, et tähendused ei ole midagi asjade-, vaid hoopis protsesside-laadset. Ja teiseks, et need protsessid leiavad aset ühes erilist tüüpi ruumis või kohas. Alustame teisest tähelepanekust. Semiootikud pühendavad palju aega märgi tüpoloogiate ja märgi elementide omavaheliste seoste uurimisele Peirce’i ja Saussure’i (raskesti kokkusobitavates) märgiteooriates, et välja selgitada, millistes märgi elementides või nendevahelises seoses tähendused ennast peidavad. See tegevus põhineb eeldusel, et tähendustega tegelemiseks on vaja uurida märke või märgisüsteeme. Kultuurisemiootikud kasutavad ka kommunikatsiooniteoreetilist lähtekohta, eeldades, et tähendus peitub sõnumites. Piltlikult öeldes läheb see ühe subjekti seest sõnumi sisse ja kandub selle kaudu teise subjektini, kusjuures poststrukturalistlikult mõeldes võib tähendus ikkagi olla konstitueeritud keele ja mitte esimese ega teise subjekti poolt. Nagu semiootikud leiavad ka keelefilosoofid, et tähendus peitub lausetes või propositsioonides, keelelistes moodustistes, mida saab objektivistlikult uurida.

Fenomenoloogia vaatevinklist võib öelda, et nii otsitakse tähendusi põhimõtteliselt valest kohast. Märkidel ja märgikombinatsioonidel ei ole iseenesest mingit tähendust. Tähendusi tuleb vaadelda subjektiivse protsessina. Tähendus on subjektiivne sündmus, kus kellegi teadvuses tajutakse midagi millenagi. See „millena” ongi tähendus. Seda asja siin võin ma näiteks tajuda toolina, neid graafilisi märke – tähendust omava teksti või sõnumina, aga selle semiootilise sündmuse toimumine leiab aset teadvuse subjektiivses ruumis ja ei kusagil mujal. Ilma teadvuseta jääb igasugune tekst lihtsalt asjaks. Vaatame lähemalt, kuidas oleks võimalik semioosi kui protsessi fenomenoloogiliselt kirjeldada. Sel juhul peame käsitlema märke või teksti kui päästikut, mis käivitab ülekande sellelt, mis on teadvusele empiirilises mõttes vahetult antud – märk kui füüsiline objekt, millelegi muule – sellele, mida see märk tähistab. See ülekanne ise ja järelikult ka märgi kui päästiku toime jääb subjektile märkamatuks, sest semiootilise (keele poolt formeeritud) teadvuse fookuses pole mitte märk kui füüsiline objekt, vaid selle tähendus. On vaja erilist pingutust, et peatada enamasti automaatselt toimiv ülekande- ehk interpretatsiooniprotsess ning suunata teadvuse fookus märgi kehalisele eksistentsile. Proovige näiteks mitte kuulda teile emakeeles öeldud lause tähendust ja täheldada ainult helide kooskõla või vaadata kirjalikku teksti ilma seda lugemata!

Fenomenoloogile on ilmne, et ülekannet tähistajalt tähistatavale ei saa otsida objektivistlikult märgi või teksti enese struktuuridest. Tähistatava ilmumine teadvuse fookusesse on teadvuse töö tulemus, ilma milleta jääks märk lihtsalt füüsikaliseks objektiks, ilma et ta midagi tähistaks. Aga kui nii, siis on meil vaja fenomenoloogilist tähendusteooriat, mis seletaks semiootiliste protsesside loomust teadvuse sünteetilise saavutusena. Teiste sõnadega, meil on vaja teadvuse teooriat, mis näitaks, kuidas toimub seose loomine tähistaja ja tähistatava vahel. Mõned fenomenoloogiliselt mõtlevad semiootikud on seda juba ka katsetanud.

Ma julgen siin ise visandada ühe elumaailmani ulatuva joone. Kui lähtuda taju uuringutest psühholoogias ja fenomenoloogias, siis teame, et kõikide loomaliikide teadvusele on iseloomulik lisamõõtmete konstrueerimine: näiteks nägemismeel on võimeline konstrueerima silma võrkkestale tekkivatest kahemõõtmelistest kujunditest kolmemõõtmelisi ruumilisi objekte koos nende ruumilise paigutusega kogu nähtaval väljal. Loomne teadvus lisab kahemõõtmelisele empiirilisele antusele sügavuse ja peab seda sünteesi ruumiliseks reaalsuseks enda ümber. Nimetame seda reaalsust koos Uexkülliga omailmaks (Umwelt).

Semiootiliselt formeeritud teadvus on aga võimeline veel ühe lisadimensiooni konstrueerimiseks ning see võime on tõenäoliselt omane ainult inimteadvusele. Inimesele avavad tema omailmas empiiriliselt antud kolmemõõtmeliste esemete pindadele (paberileht, ekraan, kinolina) kantud märgilised markeeringud veel ühe, kolmemõõtmelise omailmaga paralleelse universumi – kultuuriliste tähenduste maailma. Nimetame seda reaalsust koos Husserliga eluilmaks (Lebenswelt). Eluilm on üheaegselt nii omailma lisamõõde kui ka dimensioon, mis kogu omailma endasse ära mahutab, sest semiootilise olendina annab inimene tähendusi ka kogu kolmemõõtmelise füüsilise maailma tervikule, s.t loeb enda omailma kui teksti. Nii jõuame subjektiivse kultuurimaailmani, mis on suurem kui füüsikaline universum, kuigi selle ruumilisust tuleb mõista pisut teistmoodi.

Seega siis ei seisne fenomenoloogia provokatsioon mitte ainult tähendusloome protsessuaalsusele osutamises vaid ka tähendusloome protsesside erilist tüüpi ruumilisuse väljatoomises. Tänase seisuga on need fenomenoloogiast, semiootikast ja psühhoanalüüsist lähtuvad vastastikused provokatsioonid mõjutanud juba ka üsna viljakalt kõiki neid uurimissuundi, mida ma ennist nimetasin nomoteetilisteks subjektivistlikeks teadusteks, ning ma soovin ka kallile juubilarile õnne ja jõudu nende väljakutsete vastuvõtmiseks! Teoreetilise refleksiivsuse võimendamine pole küll Eesti teadusmeetrikas hinnatud ideaal, kuid traditsiooniliselt on see humanitaarteaduste üks olulisemaid ülesandeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht