Selges Molière?i keeles

Mihkel Mutt

Ülehomsest Euroopa Liidu põhiseaduse rahvahääletusest Prantsusmaal saab Euroopa Liidu ajaloo üks olulisemaid päevi, aga Liit elab edasi.  

Miks on selle ümber nii palju kära? Itaalia või isegi Inglismaa  vastava referendumi puhul oleks kära palju vaiksem. Vähemalt selles suhtes on prantslased näidanud, et Prantsusmaa loeb.

Kui hästi üldistavalt maailma vaadata, siis näeme seal üksteise sees ahenemise ringe. Kõige laiem märgib nn valge mehe domineeriva rolli pisitasast vähenemist (Ameerika ei ole enam ?valge?, sest eurooplaste järeltulijaid on seal 30 ? 35 protsenti). Selle ringi sees olev ring tähistab Euroopa rolli vähenemist maailmas. Ja omakorda selle sees on Prantsusmaa rolli vähenemine Euroopas. Esimene sümboliseerib teist ja kolmas esimest. Selles mõttes tähistab Prantsusmaa kahtlemata ühte tervet tsivilisatsiooni par excelence.

 

Altruism ja pragmaatilisus

 

Nagu inimeste nii ka riikide ja nende liitude tegutsemises on kõrvuti ühelt poolt idealistlikud, romantilised ja altruistlikud, teiselt poolt pragmaatilised ja egoistlikud motiivid. Maailma viimase aja võib-olla kaks kõige ulatuslikumat idealistlikku projekti on Euroopa ühendamine, vaeste ja rõhutute tõmbamine heaoluorbiidile ja Ameerika soov levitada vabadust ning demokraatiat. Idealismi all pean silmas seda, et kuigi majanduslik edu pole kummalgi juhul kaugeltki vähetähtis, siis ometigi pole tömp materialism ainsa, alasti ja häbituna esiplaanil. (Ameerika projekti kriitika ei kuulu käesoleva artikli raamidesse.)

Enamiku sotsiaalsete mullistuste puhul järgneb idealistlikule faasile pragmaatiline. Või nagu ütles Bismarc: revolutsioone teevad romantikud, nende vilju maitsevad kaabakad. Eestlased lubasid Laulva revolutsiooni ajal süüa kartulikoori, nüüd vaadatakse välismaal soodsamat tööotsa ja rahvust ei viitsita jätkata ei bioloogiliselt ega vaimselt. Kuni tuleb katastroof. Ameerika vabaduse levitamisele järgneb kindlasti mõne aja pärast tagasilöök, kodus võtavad maad isolatsionistlikud meeleolud. Kuni järgmise korrani. Euroopa Liidus on idealistlik faas  nüüdseks ilmselt lõppenud. See kulmineerus, kui otsustati liikmeks võtta mitte üksnes mõned edenenumad riigid, vaid terve trobikond. Selles liigutuses oli joobumust, selles helisesid ideaalid! Ei oska öelda, millal ja kui selgelt on jõudnud Brüsseli teadvusse, et koos Ida-Euroopaga lasti ELi kindlusse Trooja hobune; et meie ei ühinenud üldsegi sujuvalt ja tänulikult ühendkooriga, vaid hakkasime kohe nõudma, nii poliitiliselt kui majanduslikult. Me oleme suureks tülinaks ja valmistame palju ebameeldivusi. Mõistagi ei tunnista Brüsselis poliitilisest korrektsusest seda külma du??i keegi. Kui, siis ehk hiljem memuaarides. Aga ma usun, et väga suur osa vanast Euroopast kahetseb, et meid lasti sisse nende muretut elu häirima.

Kujutlegem vahelduseks ühendust, kuhu kuuluksid Vahe-Euroopa maad ja Baltikum. Sellega tahaksid liituda need, kes on praegu jäänud või jäämas halli tsooni, st Ukraina, Valgevene, Moldova, Armeenia, Gruusia ja Aserbaid?aan. Algul me peaksime inimsuse ja euroopluse nimel sütitavaid kõnesid, lehvitaksime lippe ja puhuksime pasunaid. Kui nad aga meie liitu vastu on võetud, siis jõuab mõne aja pärast meieni arusaam, et meil tuleb neid küllalt pika aja vältel osaliselt ülal pidada. Näiteks Moldova on meist ikka palju vaesem. Pealegi kuuluksid liitu ka aserid, kes on moslemid ja tooksid kaasa meile võõrad väärtused. Ja siis hakkaks meie entusiasm haihtuma.

Balti riigid võivad väga hästi nõustada Ukrainat või Gruusiat, kuidas ehitada demokraatlikku ühiskonda, aga majanduslikult ei ole meist niipea vaesemate järeleaitajaid. (Olgu 0,04 või 0,15 protsenti Eesti SKPst ? ikkagi on see eeskätt sümboolne, hea tahte märk.) Seda peavad tegema needsamad rikkad. Ent nemad on ühe vaestelaine vastu võtnud ja paistab, et praegu rohkem ei taha.

On igaks juhuks kasulik meeles pidada, et ELis on maid, kes maksavad ühiskassasse pidevalt palju rohkem kui sealt saavad. Mille nimel? Keegi ei kohusta. Jah, muidugi, ikka on mõnusam elada majas, kus ka naabrid on enam-vähem korralikud. Selle nimel võib ühistumaksu tõsta. Aga kui see tõuseb väga kõrgeks, siis võib nn tuumik-Euroopal tekkida küsimus, miks mitte kolida omaette ?Tiskresse?, okastraadi ja valvetsoonide taha, kus pole vaja pool-asotsiaalide eest muretseda.

 

Miks on prantslaste jahhi nii raske välja meelitada?

 

Osa põhjusi on poliitilised, osa põhiseaduses eneses. Esmalt viimastest. Eesti Vabariigi põhiseadust on natuke üle 30, USA oma 20 lehekülge, Euroopa Liidu oma aga 300+ kõikvõimalikud indeksid jms.

See võtab kokku ja formaliseerib kõik järjestikused lepingud ja alusdokumendid, mis ELi eksisteerimise jooksul on kuhjunud, samas visioneerib meetmed ELi tegevuseks XXI sajandil. Vastavalt eelsoodumusele võib seda võtta kui monoliitse Euroopa üliriigi manifesti või kui teed tõhusama ja otsustusvõimelisema Euroopa poole. Ikkagi on see n-ö normaalse põhiseaduse ja 80 000 seadusandliku akti ristand või taskuväljaanne. Konstitutsioon peaks aga olema säärane, mille sisu suudaks haritud kodanik üldjoontes peas kanda ja seda vajalikul hetkel kõnetada. Ta saaks mõne häiriva elunähtuse puhul mõtiskleda, kas see on vastuolus põhiseadusega või mitte. Euroopa põhiseadus, kardan, jääks eeskätt spetsialistide teatmikuks. Kuigi ka nemad jäävad selle kohal nõutuks. Nimelt on selles palju, mida ühes konstitutsioonis ei peaks olema. Sest sellega ei taheta määrata ainult struktuure, vaid ka pikaajalisi poliitilisi sihte. Mõni näide. Esimeses peatükis sätestatakse,  et ELi sihiks on jätkusuutlik areng, mis põhineb tasakaalustatud kasvul ja hindade stabiilsusel, kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mis peab tagama maksimaalse tööhõive ja sotsiaalse progressi. EL edendab teaduslikku ja tehnoloogilist progressi. Jne.

Need väited ei ole üheselt mõistetavad, selged ega täpsed. Kuidas oleks kellelgi võimalik Euroopa Kohtus väita, et miski on põhiseadusega vastuolus? Missugune on ?sotsiaalsuse? ja ?turu? õige vahekord sotsiaalses turumajanduses? Kas see saab olla kõrge konkurentsivõimega? Kas majanduskasv on igasugustes tingimustes soovitatav? Milline on maksimaalse tööhõive täpne määr? On see 3% aastas või 10%? Kuidas peaks Euroopa edendama teadust ja tehnoloogiat? Kas riiklike toetustega? Kuidas käib see kokku ausa konkurentsiga? Pole vist ühtegi ajaloo seisukohalt samasuguse tähtsusega dokumenti, mis kubiseks niimoodi määratlematutest eeldustest.

 

Ameerika kuradi väljaajamine

 

Vaatlejad on täheldanud, et Prantsusmaal (veel rohkem aga Hollandis) on seoses referendumiga kujunenud omamoodi lõhe alam- ja ülemkihtide vahel. Kõik mõjukamad parteid, poliitikud ja ka meedia kihutavad valijaid tagant jah ütlema, aga rahva seas süveneb skepsis. Chirac kutsus eelmisel nädalal endale appi agiteerima Schröderi ja Kwasnievski. Aga kui Schröderi nägemine tuletas prantslastele ehk tõepoolest meelde, et põlisvaenlasega on igavene rahu saavutatud, siis küllap kaasnes Poola presidendi nägemisega automaatselt pilt uutest riikidest pärit keevitajatest, kosmeetikutest ja teistest odavatest teenindajatest, kelle saabumine kohalikud hinnad alla lööks.

Nii alam- kui ülemkihtide teadvuses seostub rahvahääletus suurel määral angloameerika mallide ohuga. Prantslased kardavad, et viimaste mõjul peavad nad loobuma oma väljakujunenud eluviisist ja -kvaliteedist. Aga kui ülemkihid arvavad, et jah öeldes on Prantsusmaal võimalus Euroopa Liidus oma häält kuuldavale tuues angloameerika mõju tõrjuda, siis vaesemate arvates on põhiseadus säärane, et selle jaatamine tähendaks iseenesest angloamerikaniseerumise lubamist. Selle ultraliberalism olevat vandenõu usaldava tavaprantslase vastu.

Aga üldse, miks peaksid rahvahulgad olema väga entusiastlikud mingi põhiseaduse puhul, mille selgitamisel ja soovitamisel lähtuvad poliitikud ja parteid sellest, kui hirmsad on selle tagasilükkamise tagajärjed, aga räägivad nii vähe positiivsest, mis vastuvõtmisega kaasneks?

Pole vaja korrata, et jah või ei on suurel määral hinnangu andmine Chiraci presidentuurile.

 

Mis saab ei korral?

 

On ähvardatud, et EL kaotaks sel puhul oma arengus 20 aastat. On kuuldud ka hüsteerilisi sõnavõtte. ELi institutsionaalsete suhete ja kommunikatsioonistrateegia volinik Margot Wallström väitis hiljuti T?ehhi endises juudi getos Terezinis, et Teise maailmasõja olevat põhjustanud ?rahvuslik uhkus, ahnus ning rivaliteet jõukuse ja võimu pärast?. Tema käsitluses oleks ei öelda peaaegu natslus. Ka Hollandi peaminister Jan-Peter Balkenende on öelnud, et eiga riskib Euroopa tagasi pöörduda Auschwitzi aegadesse.

Seni väideti naljatlev-küüniliselt, et ei puhul korraldatakse Prantsusmaal aasta-paari pärast uus referendum ja nii edasi, kuni tuleb ?õige? vastus. Eelmisel nädalavahetusel ütles aga praegune ELi eesistuja Jean-Claude Junkcer, et see võimalus ei tule kõne alla.

Kui Prantsusmaa või Holland ütlevad ei, siis istub Euroopa Nõukogu kohe maha. Kui nad tõusevad, kõlab nende sõnum, et polevat mingit katastroofi, et leitakse meetodeid ELi institutsioonide tõhustamiseks ja EL jätkab funktsioneerimist nagu harilikult. Reibas toon peab sisendama äriringkondadele, et majanduses ja rahanduses on EL jätkuvalt usaldusväärne partner, ja naabritele, et EL ei muutu üleöö introvertseks süsteemiks, st laienetakse ka tulevikus.

Kindlasti on EL nagu ookeaniaurik, mida nii lihtsalt kursilt kõrvale ei keera. Ta tegutseb edasi aktide ja lepingutega fikseeritud seaduslikus korras, juriidiliselt ei muutu midagi. Teine asi, kas midagi muutub poliitiliselt.

Nagu teada, pole plaani B olemas. Vähemalt mitte säärast, mis kannaks mingit geniaalset mõtet. Aga kas peakski olema? See konstitutsiooniasi on natuke bluffimine, ettearvestamine millegagi, mida tegelikult ei tarvitse olla. Liikmesriikide entusiasmi hinnati üle. Tagantjärele on hea tarka mängida, aga keegi ega miski ei sundinud kümmet riiki põhiseadust ?rahva kätte andma?.

 

Aeg peab andma arutust

 

Ei on ühelt poolt kasulik. Euroopa rahvad ei ole (vähemasti praegu) nähtavasti valmis veel tihedamaks ühinemiseks. See võiks toimuda pärast pikemat ühiselu rahutingimustes. Siis võiks integreerumise vajadus orgaanilisemalt tekkida. Praegu toimuks see eeskätt mõistuslikul pinnal, jättes tahes-tahtmata forsseeritud mulje. Tundub, et mitmed asjad on veel poolikult läbi vaieldud. Lahendamata arusaamatused kaovad aga üksnes näiliselt, tegelikult need kasvavad ja võivad tulevikus seda võimsamalt esile paiskudes kõiki väga ebameeldivalt üllatada. Pean silmas marurahvuslust ja ksenofoobiat.

Teiselt poolt on karta, et kui põhiseadust ei võeta vastu nüüd, siis ei tehta seda ka tulevikus. Kuigi juba praegu puuduvad Euroopa riikide juhtidel isiklikud sõjakogemused, on sõda siiski veel inimeste meeltes. Hägusalt nad siiski veel mäletavad, milleks EL loodi. Aga mida kaugemale sõda jääb, seda vähem tuntakse vajadust tihedamaks poliitiliseks integreerumiseks.

Võib juhtuda, et Chirac käsitleb eid kui oma rahva mandaati blokeerida kõik edasised uuendused Euroopa Liidus. Seega kaob majanduslike, eelarveliste jne reformide lootus. See tähendaks lõplikult: adieu, Lissaboni agenda. Pariis ja Berliin võivad velmata väiksema tuumiku, ühtemoodi valmisolijate ?Tiskre?-idee.

Mida teevad teised rahvad? Prantsusmaa kuvand on vastuoluline: ühelt poolt ülikõrged saavutused vaimuelus ja kõrge elukultuur, teiselt poolt tagasihoidlikumad saavutused suures poliitikas, vahel ka lausa äpardused. Prantsusmaa ei ole alati olnud praktiline tegija. Sellest ka neimad, et ta vajab Euroopa Liitu oma käepikenduseks. Kõikidele ei tarvitse see meeldida. Samas on selge, et ülehomse eiga ei vabaneks miljardid, mis praegu kuluvad prantsuse põllumeeste toetuseks. Toetusi ei saa ära jätta, kuna need olid  prantslaste ja sakslaste kompromissitingimus, et uued ja vaesed riigid saaksid juurde tulla.

On võimalus, et mõnele potentsiaalsele ei ütlejale pakutakse rahalisi soodustusi. Pole ju saladus, et mitu jõukamat maad, nende seas just Holland, tahavad vähendada oma osamaksu ühiskassasse. Praegu on see neil 1,24% SKPst, nemad pakuvad perioodiks 2007 ? 2013 1%. See oleks vaeste järeleaitamisele ränk hoop. Komisjon kavatseb kompromissina 1,06 ? 1,09%.

Kuidas mõjutab prantslaste ei Eestit? Mida kaugemale nihkuvad järgmised laienemised, seda kauem on meil teoreetiliselt võimalik ühiskassast suhteliselt palju saada.

Lõpetuseks. Prantsusmaa tahab säilitada oma sotsiaalset mudelit ja elulaadi. Inglismaa tahab säilitada oma majanduslikku dünaamilisust ja iseseisvust mitmel alal. Eesti tahab inglise majandusmudeliga jõuda prantsuse elulaadi maitsemiseni. Sest majanduskasv kui säärane on ju üksnes vahend, mida võib iseväärtusena nautida kitsas ringkond (poliitikud, statistikud jt). Enamik inimesi tahab turvalist mõnusat elu ? siinpool sood kindlasti. Sääraste majandusmehhanismidega, mis funktsioneerivad praegu Prantsusmaal, Saksamaal jt vanades heaoluriikides, ei jõua me aga tänase globaalse turu tingimustes sellele kunagi ligilähedalegi.

25.V

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming