Seksuaalsus Eestis:

Marek Volt

stereotüüpide ja väärkohtlemise vahel  

Seksuaalsus Eestis. Ajalugu. Tänapäev. Arengud. Koostajad Olev Poolamets, Elina Haavio-Mannila, Osmo Kontula, Kai Haldre. Toimetaja Ingvar Luhaäär. Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts, 2006.

 

Autorite ja artiklite täispealkirjadega sissetrükkimine oleks raamatututvustuse kohta liiga palju ruumi nõudev ettevõtmine. Seetõttu nimetagem peamiselt raamatus esinevaid temaatilisi märksõnu: “seksuoloogia areng” (Imre Rammul), “seksuaalelu algus” (Osmo Kontula), “meeste seksuaalsus” (Meelis Sütt), “seksuaalkasvatus” (Kai Part), “laste ja naiste seksuaalne väärkohtlemine” (Lemme Haldre, Malle Roomeldi), “homoseksuaalsus” (Lilian Kotter), “transseksuaalsus” (Veronika Elmet), “STLH” ( ingl STD) (Anneli Uusküla), “seksuaaltervis ja õigus” (Osmo Kontula, Olev Poolamets). Siit võib järeldada, et tegemist on laiahaardelise käsitlusega Eestis valitsevast seksuaalsusest (koos võrdlusega Soome, Rootsi ja Peterburiga). Kõige tähtsam jäi nimetamata: raamatu teaduslikuks raskuskeskmeks on kindlasti Helsingi ülikooli sotsioloogiaprofessori Elina Haavio-Mannila uuring seksuaalsetest tavadest ja hoiakutest. Tegemist on seda mahtu uuringuga, mis võiks iseseisva raamatuna elada väljaspool neid kaasi – ulatub see ju kaugelt üle saja lehekülje.

Kuigi raamatu näol on tegemist ambitsioonika Eesti seksuaalsuse kaardistamisega, ei peesita esitatud uuringud sugugi “viimse tõe” valguses. Sotsioloogilise uuringu tulemusel saadud arvud toovad esile pigem hoiakud kui seksuaalkäitumise. Enamik küsimustikele ja ankeetidele vastajaid arvestab, isegi anonüümsuse garanteerimise korral, parajasti kehtivat sotsiaalset normi, kaldudes mõtlema eelkõige sellele, kas asi on lubatav ja kas sellest võib rääkida. Nii  tuleb silmas pidada, et seksuaaluurimise kõnekus on ise nokkapidi kehtivates seksuaalsusnormatiivides kinni.

 

Kas ainult tuim seksuaalstatistika?

 

Ärgem unustagem, et laiem avalikkus pole saanud kunagi lugeda Mastersi ja Johnsoni ega ka Kinsey uuringutest, nüüd võiks end kursis hoida vähemasti Eesti seksuaalsusuuringuga. Võib olla olekski raamat liiga kuiv teadus, kui nn teaduslikule tekstile ei sekundeeriks mälestuslik materjal Eesti seksuaaluurijatelt, seksuaalvalgustajatelt või revolutsionääridelt (Krista Papp, Kai Part, Tõnu Ots alias dr Noorman, Ingvar Luhaäär alias Valev Mirtem). Aita Kivil õnnestub konstateerivale stiilile vaatamata ometi väljendada “seitsmekümnendate tüdrukute ja seksi problemaatikat” – eks ma ju ise ka selle aja laps. Mind köitiski mitte arvudes väljenduv, vaid reaalsete inimeste lood (seksuaallood esimesest vahekorrast, armastusest jne). Neid pisinovelle, mõned ehk draamadki, jagus paljudesse artiklitesse. Lood, mis peegeldavad meie seksuaalidentiteedi olemust ja annavad rehabiliteeriva keele sellele lugejale, kellele tekitab enda seksuaalminevik ebemeeldivust. Kuigi graafikud ja tabelid on raamatus ülekaalus, leidub raamatus ka kunstilist materjali ehk vahereproduktsioone (Leo Lapin, Tõnis Vint, Ly Lestberg, Sirkka Liisa Lonka, Simson Seakülast).

 

Kas moraliseeritakse ka?

 

Ajalugu on näidanud, et igasugused katsed inimese seksuaalsust keeldude, ähvarduste, halvustamise ja stigmatiseerimisega mõjutada on ette määratud läbikukkumisele. Seetõttu kerkib küsimus, missugune on selle kogumiku tagaplaanil hiiliv seksuaalideoloogia – kas ja kuidas moraliseeritakse seksi teemal? Kuigi raamatu kirjutamise ideeline tonaalsus on siinkirjutaja omast üksjagu konservatiivsem (üht-teist Kai Haldre vabameelsest hoiakust läheb mõnes artiklis kaduma),  iseloomustab raamatut mõistev ja leebe suhtumine. Valdavalt seksuoloogidest autorite puhul peangi seda ootuspäraseks. Leidub osutusi sellele, et seksuaalelu mõiste ei piirdu ainult sugulise vahekorraga ning seksuaalkogemusele ei tule tingimata kasuks eelmängu ja suguühte eraldamine (Meelis Sütt). Tõepoolest, kas me pole seksi mõistmises liigselt kohustusliku narratiivi krampides: eelmäng, teema arendus, kulminatsioon, mis tuleb korralikult läbi teha. Kai Haldre taunib naiste käsitlemist taastootmisüksusena, kus iga aborti vaadeldakse kaotatud iibetõusu protsendina. Kuna raseduse katkestamine otsustusmehhanismid on keerulisemad, tuleks loobuda arhailisest kujutlusest “head naised, kes sünnitavad”, “halvad naised, kes teevad aborti”.

Mõned kontseptuaalsed küsimused jäid ka silma. Näiteks paralleelsuhet iseloomustatakse kui suhet kus indiviidil on samaaegselt kaks või rohkem püsisuhet, aga mulle tundub, et näidetes lähevad paralleelsuhte alla ka juhusuhted (lk 84). “Naistevastase vägivalla” mõiste kiirgab välja tähendust, justkui oleks tegemist naiste kui soo (grupi, institutsiooni) vastu suunatud vägivallaga. See kaastähendus on eksitav, kui naistevastane vägivalla statistika tuvastab ainult juhtumeid, mis ei ole suunatud naise kui sellise, vaid konkreetsete naiste vastu.

Pluralistlikus ühiskonnas on ka eluviiside ja seksuaalidentiteetide faktiline pluralism, kuid Eestis jätkub permanentselt traditsioonilise heteroseksuaalse monogaamse eluviisi nuumamine (majandus-juriidiliselt, ideoloogiliselt) teiste koos- ja seksuaalelu vormide arvelt. Alavääristatakse nt üksikvanemlikke eluviise ja neid eluprojekte, mis pole ei seksist ega ka sigimisest oma elu tuuma teinud. Kuigi seksuaalharidus ei tähenda enam otsest või kaudset manitsust teemal, kellele mis ihuõnarusse tohib mida toppida, käsitletakse seksuaalidentiteete Eesti ühiskonnas kitsalt ja eksklusiivselt, eeldades, et normaalne on seksuaalselt “spetsialiseeruda” heteroks või homoks (isegi kui viimane tekitab foobiat). Biseksuaalsust mõistetakse aga seksuaalskisofreeniana.

Seksuaalsusel on väärkohtlemise ja stereotüüpide vahel hingematvalt vähe hingamisruumi. Kuid kahtlemata on sellel raamatul teeneid selles osas, et see ruum saab kas või natukenegi avaram.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming