Seksuaalkasvatus eriloal ja ei mingeid aborte

Poola ühiskonnas on emotsionaalne vajadus tugevate reeglite järele ja kirik pakub neid igaühele hulgi.

RAUL VEEDE

Pildil vasakult paremale: Joanna Dagmara Dobosz, Aleksandra Andrzejczyk ja Agnieszka Kunz.

Pildil vasakult paremale: Joanna Dagmara Dobosz, Aleksandra Andrzejczyk ja Agnieszka Kunz.

Erakogu

Eelmisel nädala esmaspäeval toimus Poolas riigi ajaloo esimene naiste üldstreik, mis oli suunatud Euroopa ühe karmima abordiseaduse edasise karmistamise vastu ja milles osales 100 000–150 000 inimest 60–100 linnas. Millised on Poola praeguse olukorra ühiskondlikud tagamaad, arutlesid streigipäeva õhtul kolm Eestis elavat poola naist: Tartu ülikooli poola keele ja kultuuri lektor Joanna Dagmara Dobosz, MTÜ Öökull juhataja kohusetäitja Agnieszka Kunz ja Merit Tarkvara ASi tooteturundusspetsialist Aleksandra Andrzejczyk.

Kuidas selline partei nagu Õigus ja Õiglus (Õ&Õ) üldse võimule sai? Mis muudab ta atraktiivseks?

Joanna Dagmara Dobosz: Poola poliitikas on vaid kaks arvestatavat erakonda, Õ&Õ ning Kodanikuplatvorm (KP). Kõik teised on väikesed ja neil ei jätku jõudu, et valimisi võita. Kaheksa aasta vältel valitses Poolat Kodanikuplatvorm (Platforma Obywatelska), kes ei teinud mingeid märkimisväärseid reforme, kuid jagas arvukalt lubadusi. Pärast eelmise valitsuse kaht järjestikust valitsusaega ja aastatepikkust ebakompetentset valitsemist vajasid valijad muutusi. Õ&Õ lubas parandada ka kõige vaesemate, vanurite, haigete ja perekondade elutingimusi. Paljudel inimestel ei jagunud julgust, et valida „vähim kahest halvast”. Kahjuks on nad unustanud, et vendade Kaczyńskite eelmise võimuloleku ajal karjus pea igaüks loosungeid võimuvahetusest ja valitsuse kukutamisest.

Muutusi lubasid ka Kukiz’15 ja Korwin, ent kahel uuel parteil nappis kogemusi. Kukiz’15 juht oli näiteks endine rokkar. 2015. aasta valimised keskendusid riskimaandamisele. Kui esimese valijad olid vihased või kaotasid lootuse, siis läksid viimati valima peaaegu üksnes Õ&Õ toetajad. Osavõtt valimistest oli uskumatult loid. Õ&Õ suutis müüa stabiilsust ja väärtusi ning seda, et ta on suuruselt teine partei, mis ei ole Kodanikuplatvorm. Õ&Õ populaarsust on suurendanud ka põgenikevool, terrorirünnakuid, Euroopa kultuuride ja tavade segunemine ja homoabielud. Poolakad on nende sündmuste tõttu ärevad. Inimesed vajavad tundmatuse ja oma hirmude eest kaitset. Katoliiklikus riigis otsitakse kaitset kirikust. Jarosław Kaczyński parteil on võimas patriootlik moto. Nad näitavad, et elus on kõige tähtsamad Jumal, au ja isamaa, millel on väga tugev mõju iga patrioodi kujutlusvõimele.

Aleksandra Andrzejczyk: Poola ühiskond on väga traditsiooniline. Huvitav on analüüsida seda Geert Hofstede kultuuridimensioonide alusel (https://www.geert-hofstede.com/poland.html). Kui lugeda tema Poola-teemalist uurimust, võib näha, et soov ebakindlust vältida on Poolas suur. Me paneme muutustele tugevalt vastu ja seda teeb ka kirik. Selline suhtumine ei muutu kiiresti. Ühiskonnas on emotsionaalne vajadus tugevate reeglite järele ja kirik pakub neid igaühele hulgi. Hofstede järgi tunnistavad kõrge võimudistantsi skooriga maades ühiskonnaliikmed sellist olukorda ning vähema võimuga institutsioonide liikmed ja organisatsioonid eeldavad ja aktsepteerivad võimu ebavõrdset jagunemist. Poola ühiskond on hierarhiline, samamoodi kui kirik. Selles on palju autoritaarsust.

Õ&Õ sarnased poliitilised liikumised ja parteid on esile kerkinud paljudes Euroopa riikides ja kaugemalgi. Igal pool on neil oma eripära. Miks teie arvates on Poola praegu ainus riik, kus toimuvad seesugused massimeeleavaldused?

Dobosz: Poolas tunnistavad isegi suurimad Õ&Õ toetajad, et midagi on läinud viltu – see on esimene kord pärast Poola kolmanda vabariigi sündi 1989. aastal, kui valimised võitnud partei ei vaja valitsemiseks üldse mingisugust koalitsiooni, nii et üks demokraatia eneseregulatsiooni mehhanismidest lihtsalt puudub. Mõistetakse, et parlamendi enamuse toel saab kergesti suruda läbi seadusi, mis esindavad tegelikult mitte valijate, vaid poliitikute huve. Just sellepärast püütakse valitsust vastutusele võtta.

Isegi kõigi traditsioonitruum ja religioossem ühiskonda peab ütlema ei, kui mehed mõistavad, et nende naised ja tütred on ohus. Abordivastane organisatsioon Fundacja Pro, keda abistas juristide ühendus Ordo Iuris kirjutas seaduseelnõu, mille järgi taheti kriminaliseerida kõik abordid, mis tähendab, et mitte üksnes naine ise, vaid ka tema arst ja igaüks, kes protseduurile kaasa aitas, saaksid kuni viieaastase vanglakaristuse. ELis on nii karmid seadused vaid Vatikanis ja Maltal. Poola abordiseadus on juba praegugi üks Euroopa karmimaid. Poolas on abordid lubatud vaid siis, kui lootel on tugev arenguhäire, sünnitus ohustaks ema elu ja tervist või kui rasedus on vägistamise või intsesti tagajärg. Lisaks nõutakse, et ehkki seksuaalkasvatus jääb koolidesse alles, peab tundides osalemiseks olema õpilasel vanemate kirjalik luba.

Uue seaduse all lööks õitsele must turg. Keskklass ja rikkad otsiksid korralikke meditsiiniteenuseid teistest riikidest, aga vaesed peaksid leppima odavate ja ohtlike lahendustega. Pealegi järgneb sünnile elu ja mitte iga pere ei suuda kohaneda raske puudega lapsega. Poola ei saa juba praegugi puudega laste toetamisega hakkama. Ma ei näe tuhandete kaupa liiderlikke naisi, kes kasutaksid aborti rasestumisvastase tableti asemel. Ma ei näe inimesi, kes otsustaksid teha aborti lihtsalt seetõttu, et neil on selline tuju. Ma tunnen vaid naisi, kes on seda kunagi teinud tõsistel põhjustel, eelkõige loote raskete tüsistuste tõttu. Poola abordivastased organisatsioonid räägivad sageli loote õigustest, veel sündimata inimese õigustest. Neil on ilusad loosungid ja motod raskest vigastatud ja surmahaigete laste õiguste teemal, kuidas neil on õigus olla armastatud, saada abi ja omada perekonda. Kuid kohe pärast sündi nad keelduvad sellest abist.

Tunnen nii Eestis kui ka Poolas perekondi, kel on väga haiged lapsed. Ma näen Eesti perekondi, kellele on tagatud tasuta rehabilitatsioon ja lasteaiakoht. Teisalt näen ma Poola abielupaare, kes peavad otsustama: kumb neist loobub tööst ja jääb koduseks, sest lasteaiakohta on võimatu leida. Ma näen Poola paare, kes peavad rehkendama, kas nad suudavad maksta rehabilitatsiooni eest või osta midagi kodus vajalikku. Ja lõpuks näen ma Poola abielupaare, kelle suhe ei pea katsumustele vastu, sest me oleme vaid inimesed ning meil on õigus öelda: „Ei, ma enam ei suuda, ma annan alla.“ Tuntud arst Romuald Dębski, kes juhib Varssavis Bielański haiglas günekoloogia ja sünnitusabi osakonda, on öelnud New York Timesile antud intervjuus, et uus seadus oleks sünnituseelse diagnostika lõpp: „Ma ei saaks teha kõige elementaarsemaidki sünnituseelseid uuringuid, näiteks amniootilise vedeliku testi, mis aitab määrata mõningaid geneetilisi häireid nagu Downi sündroom.“

Andrzejczyk: 1975. aasta oktoobris streikis 90% Islandi naistest võitlemaks oma õiguste eest. Poola naised otsustasid järgida eeskuju, et võidelda õiguse eest langetada otsuseid omaenda tervise ja keha kohta, kõige elementaarsemate inimõiguste eest. Kui kodanikualgatuslik abordiseaduse leevendamise eelnõu juba esimesel lugemisel tagasi lükati, levis Poolas kiirelt pettumus ja ärritus. Enamik meist tundis tõelist hirmu, et uus karm seadus võidakse tõepoolest vastu võtta.

Kes olid meeleavalduse organisaatorid ja eestvedajad? Kas see sai alguse pigem parteipoliitilise initsiatiivi või kodanikualgatusena?

Dobosz: Organisaatorite seas oli kaks erakonda: liberaalne partei Nowoczesna (Kaasaegne partei) ja sotsiaaldemokraatlik Partia Razem (partei Üheskoos). Kuid esimesel kohal oli kindlasti Razem. Umbes kaks nädalat tagasi alustasid nad Facebookis algatusega kanda musti rõivaid, teha foto ja jagada seda, et näidata toetust abordivabadusele. Vähem kui 24 tunniga levis #czarnyprotest ühismeedias nagu viirus. Kogu üleeelmise nädalavahetuse kestsid protestiüritused.

Mustale Protestile vastandus ka Valge Protest, kirikujuhid kutsusid valgeid või kirjusid rõivaid kandes abordikeeldu toetama?

Dobosz: Valge Protest polnud kaugeltki sama suur kui must. Katoliikliku TV Republika ajakirjanikud kandsid valgeid linte. Facebookis oli ka sündmuseleht, kus Wrocławi karmeliitide kogudus kutsus üles Musta Protesti ja abordi vastu üheksa päeva järjest palvetama. Mõned inimesed tulid ka tänavale, ent ma pole kuulnud, et kuskil olnuks neid koos üle saja. Samal ajal oli igas linnas mitu tuhat musta riietatud meeleavaldajat. Katoliku kiriku õpetuse järgi ei ole abordi korral andestust. Abort on mõrv, see on patt. Ma ei tea ühtki preestrit ega piiskoppi, kes selles asjas avalikult leebemaid vaateid toetaks. Kuid siiski olid Poola piiskopid kirjutanud pärast aprillikuist kohtumist alla avaldusele, mis ei toetanud aborti teinud naiste karistamist. Nagu on märkinud Johannes Paulus II, lahendab kirikus selliseid juhtumeid pihisakrament kanoonilise õiguse ja eetikareeglite järgi, kuna naise abordiotsust mõjutavad paljud keerukad faktorid.

Andrzejczyk: Hulk inimesi peab abordi­keelu vastu võitlemist samaväärseks mõrvale julgustamisega. Abort on olnud pikka aega tabuteema. See on miski, mis juhtub teistega, mitte minuga. See on midagi nii halba, et tuleb ära keelata. Välisminister Witold Waszczykowski ütles protestide kohta koguni, et tüdrukud tahavad lihtsalt lõbutseda. Kavandatud seaduseelnõu nägi ette ka vangla­karistuse nurisünnitajatele. On tähtis ära märkida, et kirik vanglakaristust ei toetanud. Muidugi on abort katoliku usu kohaselt surmapatt, millele järgneb kirikust väljaheitmine. Samal ajal on paavst Franciscus praegustele sündmustele viidates julgustanud preestreid aborte andestama nagu kõiki teisigi patte. See on üks tema valitsusajal ilmnenud postmodernistlikest suundadest, mille järgijate arvukus Poolas ilmselt varsti selgub.

Miks on Poola kirik kehapoliitika küsimustes konservatiivsem kui paavst?

Dobosz: Poola vaimulikkond ei nõustu praeguse paavstiga peaaegu tema ametiaja algusest peale. Piiskopid kritiseerivad teda jõupuuduse, leebuse ja liberaalsete mõtteavalduste eest. Tänapäeval, mil meid mõjutab hirm terrorirünnakute ja kuritegude ees, millest meedia iga päev kõneleb, leiab Poola katoliku kirik, et usklikud vajavad tugevat konservatiivset juhti, kes hoolealuseid kaitseks. Paavst Franciscus püüdleb aga andestuse ja leppimise, sallivuse ja omaksvõtu poole. Ta ei sobi Poola kirikujuhtide retoorikaga.

Agnieszka Kunz: Ma ei tea, miks kirik on paavstist karmim. Aga ma mõistan, et üks põhiõpetustest on kaitsta elu selle algusest peale, ja preester, kes esindab katoliku kirikut, peab esindama ka neid väärtushinnanguid. Minu meelest ei ole see võitlus kiriku vastu. Igaühel on õigus uskuda, mida tahab. See on võitlus kiriku poliitikasse sekkumise vastu ning katoliiklike väärtuste riigi seadustesse surumise vastu. Võitlus naiste õiguste eest läheb edasi ning loodetavasti järgnevad arutelud teiste tähtsate ühiskondlike küsimuste, näiteks tsiviilpartnerluse üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar