Seitse kuningat ajaloo ja mütoloogia vahel

JAAN LAHE

Titus Liviuse (64/59 eKr – 17 pKr) ajalooteos Ab urbe condita, mille eestindus hiljuti ilmavalgust nägi, võiks olla paeluv ja hariv lugemine kõigile, keda huvitab Euroopa kultuur. On ju lood, mida siin jutustatakse, ühest küljest sama hästi tuntud kui piiblilood pattulangemisest või suurest veeuputusest. Kindlasti on nii mõnigi turistina Itaalias kultuurireisil käinu kuulnud giidi rääkimas Romuluse ja Remuse emast Rhea Silviast, „kes olevat pandud kloostrisse“ ja ka Kapitooliumi emahundi kuju on näinud kõik – vähemalt fotodelt. Teisest küljest on enamik lugenud nende lugude ümberjutustusi, mitte lugusid endid (sama kehtib ilmselt ka paljude piiblilugude puhul). Vana Testamendi pärimusi ja Liviuse jutustatud lugusid Rooma algusest ühendab see, et mõlemad kuuluvad vaieldamatult meie kultuuri alustekstide hulka. On rõõmustav, et Kristi Viiding, Mart Noorkõiv ja Tuuli Triin Truusalu on teinud eestlastele võimalikuks lugeda lugusid Rooma kuningatest otse alliktekstist.

Mida kaugem meist on mingi ajastu või kultuur, seda põhjalikumaid eelteadmisi eeldab selle mõistmine. Ajastust, mil elas ja tegutses Titus Livius, s.t Rooma vabariigi lõpust ja keisririigi algusajast (üleminekut vabariigist keisririigiks markeerib kokkuleppeliselt teatavasti a 31 eKr, mil Octavianus ja hilisem keiser Augustus saavutas Aktioni lahingus võidu oma rivaali Antoniuse ja temaga liidus oleva Egiptuse viimase kuninganna Kleopatra üle ning temast sai Rooma riigi ainuvalitseja), on meil küllaltki palju allikaid. Ajastust, millest Titus Livius jutustab, s.t Rooma kuningriigi ajajärgust, on meil seevastu säilinud vaid arheoloogilisi allikaid ning kogu sellest perioodist jutustav pärimus, mis on kirja pandud ligi pool tuhat aastat pärast kirjeldatud sündmusi, on vastuoluline, lünklik ning läbi põimunud legendide ja müütidega.

Paljud müüdimotiivid, mida me neis lugudes kohtame, on levinud rahvusvaheliselt. Sellised on Liviusel näiteks preestitar (Rhea Silvia), kes jääb jumalast (Marsist) rasedaks ning sünnitab kaksikud (kaksikvendade motiiv, mida on hästi käsitlenud Jaan Puhvel; suurteks tegudeks määratud poiste imeline pääsemine surmast (nende onu Amulius lasi imikud saatuse hooleks jätta, et nad sureksid; sama motiivi kohtab ka Akkadi kuninga Sargoni, Kyros Suure, Moosese ja Jeesuse sünniloos), nende imetamine emaslooma (siin: hundi) poolt ning viimaks ka nende kättemaks kurjale sugulasele (Romulus tappis Amuliuse. Romuluse kujus on selgelt äratuntavad kultuuriheerose jooned ning tõenäoliselt ongi tegemist muistse jumalusega. Hundi näol on aga mitme uurija arvates tegemist muistses Itaalias elanud sabelli hõimu tootemloomaga.

Nagu Vanas Testamendis, nii on ka paljud Liviusel leiduvad pärimused aitioloogiad, mis seletavad asjade päritolu, näiteks Rooma institutsioonide ja ehitiste rajamist erinevate kuningate poolt. Kuningate ajastut peeti omal kombel kuldseks ajastuks, mil rajati linn (ld urbs – nii kutsusid roomlased oma pealinna) ja pandi alus nii rooma rahvale kui ka Rooma riigi hilisemale vägevusele, mida on nii uhkelt Aenease isa Anchisese suu kaudu „kuulutanud ette“ Liviuse kaasaegne Vergilius (70–19 eKr) eepose „Aeneis“ kuuendas laulus. Seal laulus leidub ka kuulus ettekuulutus roomlaste ajaloolisest missioonist: „kõikjal sa, roomlane, ent jää juhtima riike ja rahvaid, /see on su oskus ja taid: rahus õpeta kombeid ja korda, / säästku sul võidetuid võim, aga ülbeid taltsuta jõuga“ (tsiteeritud Ants Orase tõlke järgi väljaandest: Vergilius, Bucolica. Aeneis. Tallinn: Sihtasutus Hortus Litterarum, 1992, lk 174).

Prantsuse usundiloolane ja müüdiuurija Georges Dumézil on näidanud, et pärimus Rooma kuningate ajajärgust järgib teatud kindlat mütoloogilist skeemi. Ta kirjutab, et Rooma ajaloo esimest perioodi „kujutleti neljaastmelise järjekindla arenguna, kus jumalik ettehooldus tõstab iga kord esile uue, hetke vajadusele vastava iseloomuga kuninga. Kõigepealt ilmub Romulus, salapärase lapsepõlvega pooljumal, kellel oli urbs’i rajamiseks vajalik tulisus, auspiitsid ja vägi, seejärel tuleb Numa, usutark, kes pani aluse kultustele, preestritele, õigusele ja seadustele, siis Tullius Hostilius, ülimalt sõjakas kuningas, kes andis Roomale tema võimu militaarse tööriista, ning lõpuks Ancus Marcius, kelle panus on mitmekülgne: ta pani Ostia ja Tiberi silla kaudu aluse impeeriumi kaubandusele ning tõmbas ligi opes’t, ta oli ka kuningas, kelle valitsuse all rohkearvuline pleebs, roomlaste „mass“, Rooma elama asus ja kelle valitsuse all lõpuks koos rikka sisserändaja Tarquiniuse ning Acca ja Tarutiusega ilmus Rooma rikkus kui prestiiži ja võimu element“. Juba ainuüksi kuningate arv seitse on sümboolne. Paljude rahvaste sümboolikas tähistab arv seitse täielikkust ja terviklikkust. Pole juhus seegi, et Rooma ajalooline pärimus kõneleb ka seitsmest künkast, millele urbs olevat rajatud.

Titus Liviuse käsitletud Rooma kuningad on osa suurest pärimuskompleksist, mille detailid võivad antiikautoritel varieeruda ning mille muutumist ajas on võimalik kirjeldada. Nii ilmub näiteks emahunt pärimusse III saj alguses eKr. Nimelt teatab Livius (10, 23, 11), et 296. a eKr olevat ediilid Gnaeus ja Quintius Ogulnius lasknud valmistada kahe emahundi udara all oleva lapse kujutised. Last imetava emahundi motiiv on laenatud ilmselt etruskidelt, sest ühel V sajandist eKr pärineval etruski hauareljeefil on kujutatud emahundi udarat imevat last. On aga tähelepanuväärne, et ta imetab ühte last. Sitsiiliast pärinev Alkimos (IV saj II pool eKr) tunneb juba kaksikuid Rhomylost ja Rhomost, mistõttu on võimalik, et kaksikvendade motiiv ilmuski pärimusse Alkimose eluajal.

Rooma rajamise pärimusega seotakse ka üks teine, algselt iseseisev pärimus – pärimus Aeneasest. Lõuna-Itaaliast ja Etruuriast leitud ning VI ja V sajandist eKr pärinevad vaasimaalingud tõendavad, et juba tollal oli pärimus Aeneasest Itaalia aladel tuntud. V sajandil elanud kreeka historiograaf Hellanikos Lesboselt ja juba mainitud Alkimos Sitsiiliast esitavad esimest korda pärimuse, mille järgi Rooma linna on rajanud Troojast põgenenud Aeneas. Esimene rooma ajalookirjutaja, kes need kaks pärimust ühendas, oli u 200 eKr Fabius Pictor, kes räägib sellest, kuidas Aeneas põgnes Troojast Latiumi ja rajas siia Laviniumi linna. Tema poeg Ascanius rajas Alba Longa ja oli selle esimene kuningas. Romulus ja Remus põlvnesid Fabius Pictori järgi Alba Longa kuningadünastiast, s.t olid Aenease järeltulijad.

Fabius Pictor ei mõelnud aga seda lugu ise välja, vaid võttis selle üle kreeklasest mütograafilt Peparethose Diokleselt, ent ta lisas motiive, mille Itaalia päritolu on väljaspool kahtlust. Saksa ajaloolase Jochen Bleickeni sõnul on nende kahe pärimuse ühendamise puhul tegemist hilise historiograafilise konstruktsiooniga, mille kreeka päritolus pole põhjust kahelda. Selle konstruktsiooni kaudu tahtsid kreeklased seada aina mõjukamaks muutuva Rooma linna oma ajaloolisele horisondile. Roomlased hakkasid alles hiljem, kui nad olid võtnud omaks kreeka hariduse, tundma vajadust legitimeerida oma kasvavat võimu ka kreeklaste ees ning Romuluse ja Remuse loo ühendamine Aenease looga andis selleks hea võimaluse.

Samu sündmusi, mida kirjeldab Livius, kirjeldab ka tema kaasaegne Dionysios Hallikarnassosest (u 54 eKr – pärast a-t 7 pKr), kuid nende vaatenurk Rooma ajaloole on täiesti erinev. Kui Livius seob Roomat kohaliku itaalia-latiini pärandiga, peab Dionysios roomlasi kreeklasteks ja Roomat kreeklaste linnaks ning rõhutab roomlaste ja kreeklaste usuliste ja poliitiliste institutsioonide sarnasust. Mõlemat ajaloolast ühendab aga etruskide kujutamine Rooma vaenlastena. Mõlemal ajaloolasel on olnud ka eelkäijaid, kelleks on kreekakeelsed autorid Polybios (u 200 – u 120 eKr), Antiochos Sürakuusast (V saj eKr) ja Timaios Tauromenionist (IV–III saj eKr). Viimase kahe töödele tugineb oluliselt Dionysios. Pärimuse järgi, mille toob ära Dionysios Hallikarnassosest, oli muistsel ajal Latiumi maakonnas palju latiinide asulaid, millest üks tähtsamaid oli Alba Longa ja see olevat rajanud uusi asulaid, millest üks olevat olnud Rooma. Alba Longa olevat valitsenud Rooma üle, kuni kolmas Rooma kuningas Tullus Hostilius tolle linna alistas ja hävitas. Rooma rajaja Romulus, kelle eluaja paigutab Dionysios VIII sajandisse eKr, olevat aga olnud Alba Longa kuninga onu.

Tuntud etruskoloog Luciana Aigner-Foresti oletab, et nimi Romulus võib olla latiniseeritud vorm etruski nimest Rumele, mida kohtab esmakordselt ühes etruski päritoluga perekonnanimes VI või V sajandil eKr, kuid lisab, et loomulikult ei ole selle nime esinemine tõend Romuluse ajaloolise olemasolu kohta. Viimase suhtes on ajaloolased üldiselt skeptilised. Titus Liviuse järgi (1, 7, 3) rajas Romulus Rooma linnamüüri. Kui Palatinuse jalamilt leiti linnamüüri vundamendid, mis dateeriti VIII sajandisse eKr, oli see osa uurijate arvates tõend Liviuse teate ajaloolisuse kohta, mistõttu VIII sajandit hakati nimetama Romuluse ajaks. Aigner-Foresti arvates ei ole aga seegi ajaline kokkulangevus argument Romuluse ajaloolisuse kasuks. Ajalooliselt kindel ei ole isegi kuningate arv seitse, sest Titus Liviuse ja Dionysiose kuningaloend ei kattu täielikult (Livius peab kuningaks ka Titus Tatiust, kellega Dionysos kuningana ei arvesta) ning üks teine pärimus, mida esindab 354. aastast pärit kronograaf, nimetab kuningana veel kedagi Aulus Vibennat, keda ei maini ei Dionysios ega Livius. Kõiki pärimusi arvestades tuleks kuningate arvuks üheksa. Rooma kuningriigi kui sellise kunagises olemasolus aga ajaloolased ei kahtle, sest kuningriike leidus ümberkaudses Vahemere maailmas, sealhulgas Roomas, põhja pool asuvas Ertuurias. Tõestatud on ka etruski kultuuri tugev mõju varasele Roomale.

Titus Liviuse teos esindab vaid ühte versiooni Rooma linna rajamisest ja Rooma esimestest kuningatest. Oli ka teistsuguseid pärimusi. Nii rajas näiteks Alkimose järgi Rooma linna Rhomos, kes olevat olnud kellegi Rhomylose poeg ja Aenease onu. Hegesianax Aleksandriast (II saj eKr) seevastu nimetab Rhomost Rhomylose vennaks. Kõige tõenäolisem on, et antiikautorid teadsid perekonnanime Romilii, millest nad tuletasid foneetilise sarnasuse tõttu linnanimega Roma eponüümse esivanema nime Romulus, kellest sai linna rajaja.

Ka pilt Rooma linna kujunemisest, mille annab arheoloogia, erineb oluliselt pildist, mille annab meile Liviuse jt antiikautorite edasi antud ajalooline pärimus. Kuigi on kindel, et Rooma linna ala oli asustatud juba X saj – l eKr, toetavad arheoloogilised leiud pigem linna aeglase ja järkjärgulise kujunemise kui fikseeritava alguspunktiga kord ajaloos aset leidnud rajamissündmuse hüpoteesi. Kuid just sellisena peegeldab pärimus roomlaste ajalooteadvust, s.t seda, millisena nad ise ennast näha ja teistele näidata soovisid – jumal Marsist põlvneva rahvana, kellele jumalad on andnud ülesande valitseda.

Titus Liviuse ajalooteose eestindus annab olulise panuse eestikeelsesse antikkultuuri käsitlevasse kirjandusse. Raamatu ainsaks puuduseks on käesolevate ridade autori meelest vaid napp ja eeskätt teose retseptsiooniloole pühendatud järelsõna. Rooma ajaloolised pärimused on nii põnev teema, et seda tuleks põhjalikumalt tutvustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar