Seekord on kõik teisiti!

Alari Purju

Kui pangad teavad, et riik ei saa endale lubada nende pankrotistumist, riskitakse rohkem. Sellega aga suureneb kriiside võimalus tulevikus.        Ulatuslik ja paljusid valdkondi haarav majanduskriis põhjustab kõrgendatud huvi selle vastu, miks niisugused asjad juhtuvad, kes on süüdi ja mida peaks tegema, et edaspidi kriise vältida. Olukorda võrreldakse ka olnud kriisidega. Tsüklilisus on kuulunud vältimatu kaasnähtusena turumajanduse juurde. Charles Kindleberger, kelle raamatu „Maaniad, paanikad  ja krahhid. Finantskriiside ajalugu”1 lugejad paari aasta eest taas avastanud on, nimetab kriise näiteks karastatud ja visadeks püsinähtusteks. Kriiside esinemise mehhanism näib peituvat majanduse arengu seaduspärasustes.

Kõige üldisemalt teemat markeerides näib kiire majanduskasvuga kaasnevat üleinvesteerimine antud perioodi traditsioonilistesse tegevusaladesse. Kui muutuvad tarbijate eelistused ja ootused koos uute toodete turule  ilmumisega ning teiseneb tehnoloogia, siis ei tasu osa investeeringuid end ära. Nendesse valdkondadesse panustanud kaotavad seetõttu osa turust ja raha. Kaotused on seda ulatuslikumad, mida rohkem on kasutatud laenukapitali. Vanu tooteid asendatakse turupõhises majanduses uutega pidevalt. Küsimus  on selles, miks haarab mõningatel juhtudel niisugune protsess kogu majanduse ning sellega kaasneb elatustaseme suur langus. Üks põhjusi näib olevat kiire majandustõusuga kaasnev tulevikku puudutav paisutatud ootuste trend. Usutakse, et seekord on majanduskasvu lähtetingimused täiesti teised,  inimesed on targemaks saanud ega tee rumalaid majandusotsuseid, valitsused on hästi informeeritud ja vastutustundlikud ning suunavad ja reguleerivad majandust kriisi vältimise eesmärgil. Nii pole aga veel juhtunud. Seetõttu on põhjust võrrelda praegust olukorda varasemate kriisidega. Viimase aja käsitlustest on võib-olla kõige rohkem tsiteeritud Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi töid.2 Nad on sel teemal kirjutanud mitu artiklit, hiljuti ka  monograafia. Kasutan siinkohal artiklit „Seekord on kõik teisiti. Panoraamvaade kaheksa sajandi rahanduskriisidele”. Nende käsitluse kohta on olemas ka üheleheküljeline kokkuvõte ajakirja Economist formaadis. 

Kriisi põhjused ja kulg

Reinhart ja Rogoff kirjeldavad rahandussektorist alguse saanud kriise ja osutavad, et kiire kasvu perioodid on alati vahetunud rahandusja panganduskriisidega, millega on kaasnenud riikide maksejõuetus. Tugevalt on kriisidega seotud olnud majanduse globaliseerumine. Tootmis- ja ressursibaasi märgatav laienemine  avaldab tugevat mõju kaupade hinnale ning muudab nende suhtelist struktuuri. See raskendab investeerimisprojektide tulemuslikkuse hindamist, mistõttu ebaõnnestub järjest rohkem projekte. Oma osa on siin võõras keskkonnas avanenud uute võimaluste ja seal toimimisega kaasnevate uute riskide kombinatsioonil. Nii nähaksegi kapitali rahvusvahelisele mobiilsusele järgnemas rahvusvahelisi panganduskriise. 

Väliskapital on laiendanud paljude riikide ressursibaasi. Rahanduslik kogenematus, usk lõputult kasvavasse turgu, aga ka asjaosaliste professionaalide poolt võhiklike klientide ärakasutamine kuulub kriiside juurde. Reinhart ja Rogoff on välja toonud ka mitmeid uusi asjaolusid seni tõeks peetuga võrreldes. Nii väidavad nad, et tavaliselt on arvatud (teises valuutas võetud) välisvõlad üheks kriiside oluliseks koostisosaks. Rahandusajaloo statistika aga  näitab, et tegelikult on kriisid kaasnenud põhiliselt siseturu laenudega. Sealjuures on välislaenu võttes majanduse jätkusuutlikkuse seisukohast oluline pidada silmas sisemaist laenukoormust, sest mõlemad laenud makstakse tagasi samast tuluvoost. Samuti pole suurem osa laenudest olnud mitte lühivaid pikaajalised, mis tähendab, et järsult kasvanud lühiajaliste laenude hulk ei ole tingimata  üks-üheselt kriisidega seotud. Riikide maksevõimetus on enamasti käinud käsikäes kõrge inflatsiooniga, mis on hävitanud varade reaalväärtuse.

Praegust majanduskriisi ajaloo foonil hinnates on tegemist küll ühe suurema majanduslangusega pärast II maailmasõda, kuid 1929.–33. aasta majanduskriisi  mõõtmed jäävad vähemalt USA ja Euroopa Liidu rikaste riikide seisust kaugele. Siis langes USA majandus nelja aasta jooksul 30% ja tööpuudus ulatus 25%-ni töövõimelisest elanikkonnast. Praeguse kriisi ajal ulatus USAs SKT langus sügavamas punktis 2009. aasta II kvartalis 3,9%-ni, võrreldes olukorraga aasta tagasi, tööpuudus oli 2009. aasta lõpuks kasvanud kriisieelse ajaga võrreldes kahekordseks ning ulatus 10%-ni  töövõimelisest elanikkonnast. Eurotsooni sügavaim majanduslangus oli samal ajal 4,6% ja tööpuudus napilt alla 10%, kuigi riigiti pilt muidugi erineb. Tööstustoodangu langus oli USAs kõige madalamal tasemel 13,6% aastataguse seisuga kõrvutades 2009. aasta II kvartalis ja Eurotsoonis 20% sama aasta I kvartalis võrdluses sama ajaga eelmisel aastal. Samas pole veel selge, kuidas kriisijärgne majandus edasi kulgeb, ja valveoptimistide kõrval kostab ka ettevaatlikumaid hääli. Hiljem on Reinhart ja Rogoff kirjeldanud, kuidas on kriisid kulgenud pärast II maailmasõda. SKT on langenud keskmiselt kaks aastat ja majandus on selle aja jooksul jõudnud 9,3% allapoole kriisieelset taset. Tööpuudus on kasvanud kriisieelselt tasemelt 7% võrra (kui enne kriisi tööpuudus oli 5%, siis kriisi lõpus see on ulatunud 12%-ni) ja saavutanud tipu ligikaudu viis aastat pärast kriisi algust. Kinnisvarahinnad  on langenud keskmiselt 36% ja hinnataseme madalaimasse punkti jõudmine on võtnud aega viis aastat, aktsiahinnad on langenud 56% ja põhja jõudmine on võtnud kolm ja pool aastat. Valitsussektori võlg on samal ajal kasvanud keskmiselt 86% ja selle põhjuseks pole niivõrd raskustesse sattunud pankade jaluleaitamine, kuivõrd maksutulude vähenemine maksubaasi kokkuvarisemise tõttu majanduskriisi ajal. Oma osa riigivõla kasvus on olnud ka katsetel  elavdada majandust valitsuskulude abil. Kuigi kriisid pole kadunud, on majanduspoliitika panuseks vähemalt nende kestvuse lühendamine ligikaudu kaks korda saja aasta jooksul.     

Reguleerijate valik ja moraalirisk

Lisatud joonisel on kujutatud toodangu vähenemist kriisi tõttu, võrreldes kriisieelse trendi, ehk pideva majanduskasvu ootusega. Praeguse kriisi ajal on rikkad riigid majandusse pumbanud suuri summasid. Kriisijärgsed stsenaariumid on tähistatud tähtedega, mille kuju viitab võimalikule kriisijärgsele trendile. Nii on V kiire taastumise stsenaarium, kuid isegi majanduskasvu taastumine  jätab kumulatiivse kasvu allapoole trendijoont, mis oleks olnud ilma kriisita. Trendijoone ja stsenaariumijoone vahe näitab tootmispotentsiaali kaotust kriisi tõttu, võrreldes kriisita olukorraga. WW stsenaarium on nn kahe langusega stsenaarium ja L stsenaarium on selline, kui majandus pärast kriisi stagneerub ning uut kasvu ei  järgne. Viimase kahe stsenaariumi korral on majanduspotentsiaali kaotus muidugi suurem ning samuti on märgatavam negatiivne mõju elatustasemele. Kuna kriisid viivad koos majanduslangusega alla ka maksubaasi, siis tekib suur oht eelarvedefitsiidiks isegi siis, kui valitsuskulusid ei suurendata. Eelarvedefitsiidi kontrolli all hoidmine sellistes tingimustes on kõva pähkel igale valitsusele. Sealjuures on sageli  valida tänase ja homse piinlemise vahel. Tänased lõiked teevad elu raskeks täna, aga hoiavad tulevase võlakoorma kontrolli all. Lõigete negatiivne külg on see, et nii vähendatakse veelgi maksubaasi ja suurendatakse sellega majanduslangust. Inimesed kasutavad näiteks sotsiaaltoetusi eelkõige toiduainete ja eluasemega seotud kulude katteks ning need on maksustatud. Kui neid piirata, väheneb järgmise ringi maksubaas. 

Teine oluline aspekt kriisiga kohanemisel on see, et valitsuse tegevus mõjutab majanduses osalejate kriisiga heitlemist ikkagi ainult piiratud ulatuses. Eraisikutel ja ettevõtetel tuleb ennast sellest n-ö läbi närida. Sealjuures ei pruugi inimeste kriisiga kohanduv käitumine olla majanduse taastumise seisukohast ainult positiivne nähtus. Kriisiga kaasneb alati majanduse struktuuri muutus ja isegi kui suund võetakse tehniliselt arenenuma tegevuse poole,  siis läheb enamasti vaja vähem tööjõudu kui oli tarvis varem. See seletab osalt ka tööpuuduse tipu koondumist kriisi lõppu, kui SKT juba kasvama hakkab. Teine kriisiga seotud ebameeldiv asjaolu on see, et paljud andekad ja rahvusvaheliselt läbilöögivõimelised inimesed ei jää, käed rüpes, ootama valitsuse ponnistuste tulemusi, vaid lahendavad oma probleemid emigreerudes. See omakorda ahendab ressursibaasi, millelt kasv saaks hoogu võtta.  Seetõttu on ka jutt heast kriisist, mida ei tohi raisku lasta, lühinägelik ja küüniline nagunii. Valitsuste sekkumise puhul on üheks teemaks nn moraalirisk. Algselt kindlustusest pärit moraaliriski kontseptsioon hõlmab olukordi, kus tagatiste olemasolu (näiteks kindlustusleping) mõjutab selle omaja käitumist riski realiseerumise suunas.

Moraalirisk ei väljendu ainult selles, kui varakindlustuslepingu omanik oma maja maha põletab, vaid ka selles,  kui ta lepingu korral on veidi hooletum kui ilma lepinguta. Kindlustajale on probleem see, et lepinguga kaasnev moraalirisk suurendab kahju tõenäosust. Üldiselt esineb moraalirisk siis, kui mingi ohutusvõrk suurendab põhjendamatult riskija heaolu, kuigi ta olukorda kuritarvitab. Mis on ja mis ei ole moraalirisk? Näiteks Financial Timesi igas nädalavahetuse numbris ilmub Tim Hartfordi veerg peakirjaga „Lugupeetud majandusteadlane lahendab lugejate  dilemmad Adam Smithi tööriistadega”. Selles rubriigis küsivad inimesed mitmesuguseid elulisi asju ja Hartford vastab, viidates ka antud teemal tehtud uuringutele. Ühe lugeja küsimus puudutas Thierry Henry jalgpallis Prantsusmaa koondise eest Iirimaale käega löödud väravat, mille puhul kohtunik ei tuvastanud käega mängimist ning mis tagas Prantsusmaale pääsu 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustele. Küsimus selle olukorraga seoses oli, kas Henry teguviis mahub moraaliriski alla. Moraalirisk on siis sel juhul seotud otsustaja valikuga: võrreldakse võimalikku kasu (pääs MM ile) valikuga kaasneva kahjuga. Hartfordi vastus oli, et Henry käitumist võib tõlgendada pigem isetuna ja seda pole põhjust seostada moraaliriskiga. Sellest võitsid tegelikult kõik meeskonnaliikmed, kes pääsesid maailmameistrivõistlustele oma mainet  kahjustamata, Prantsusmaa jalgpalliga seotud asjamehed ja toetajad. Henry võttis ise riski, kahjustas oma mainet ja seetõttu polnud tema käitumine ratsionaalne.

Ükski ratsionaalne ökonomist ei petaks sellisel viisil, vähemalt kaamerate ees mitte. Jalgpalliliit FIFA leidis samuti, et Henry rikkumine ei olnud oluline ning jättis ta karistamata. Toodud näide viitab regulatsiooni ja  osaliste käitumise vahelisele seosele: kohtunike otsuste korrigeerimine videolindile jäädvustatud olukordade põhjal avaldaks mõju ka mängijate käitumisele. Nii on näiteks tennises, kuigi mitte kõikehõlmavalt: seda tehakse vastavalt mängijate nõudmisele ja kohtuniku otsuse vaidlustamise kordade arv on piiratud. Rahandusasutuste puhul tähendab valitsuse sekkumisega kaasnev moraalirisk seda, et kui pangad teavad, et riik ei saa endale lubada  nende pankrotistumist, sest kogu majandus kannatab kui näiteks maksesüsteem enam ei toimi, siis riskitakse suuremalt. Sellega aga suureneb kriiside võimalus tulevikus. Reguleerijad balansseerivad seetõttu tänase akuutse kriisi lahendamiseks vajaliku sekkumise ning tulevaste kriiside vältimise või nende esinemise tõenäosuse vähendamise vahel.   

Kriisist väljumine ja poliitilised riskid

Kriis halvendab tavaliselt kogu majanduskeskkonda.  Näiteks on valijatele üsna raske seletada, miks maksurahaga turgutatud majandus peab olema rahvusvaheliselt jätkuvalt avatud, et hiinlased saaksid eksportida ning kriisi ajal nõrgenenud Euroopa ja USA ettevõtteid üles osta. Kriisist väljumise poliitiliseks probleemiks võib kujuneda oht kontsentreerida poliitiline võim mingit tüüpi mittedemokraatlike vahenditega. Ühelt poolt ei kipu kriisi ajal võimul koalitsioon oma saatust jätma (demokraatliku)  juhuse hooleks. Valijad tahaksid neid karistada valede prognooside ja valijaskonna eksitamise eest, aga ka lihtsalt oma kannatustele süüdlaste otsimise tuhinas. Teiselt poolt annab kriis ka hea põhjuse mitmesuguste populistlike programmide esilekerkimiseks, misjuures apelleeritakse sellele, et kõik on valesti ja keerulistel probleemidel on lihtne lahendus.

1 Charles K. Kindleberger, Manias, Panics and Crashes. A History of Financial Crises, Fourth edition. John Wiley & Sons USA-s ja Palgrave McMillan Suurbritannias, 2000.

2 Carmen M. Reinhart; Kenneth S. Rogoff, This time is different: a panoramic view of eight centuries of financial crises. – NBER Working Paper 2008, 13882; Carmen M. Reinhart; Kenneth S. Rogoff, „The aftermath of financial crises”. Presentation at the American Economic Association meetings in San Francisco, January 3, 2009. 2009.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming