Salongikõlblik fragmentaarium

Rein Ruutsoo

Tarmo Vahter, Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008. 168 lk.    Esimesel pilgul on raske taibata, milleks on kirjutatud see paljude huvitavate piltidega varustatud raamat. Kui keegi on omandanud selle lootuses Mere elukäigus selgust saada, siis peab ta oma ootusi tublisti kohendama. Kui raamatust loodetakse täiendust ajalooteadusele, on põhjust tähelepanelik olla. Järelsõnas küll kinnitatakse, et teavet on saadud omastelt ja toimetatud on arhiivides.

 

Merede saaga on Vahteri esituses siiski raamatuks paisunud  ajaleheartikkel, kus kombineeritud suuresti tuntud fakte vähem tuntud detailidega. Kust kokku seatud fragmentaariumi see või teine osa otseselt pärineb ja kui usaldusväärsed on väited, on raske otsustada, sest tekstis puuduvad viited. Ja kui Vahter osundabki algallikale, on tsiteerimise asemel eelistatud omasõnalist ümberjutustust. Nähtavasti on nii toimitud lobedama lugemise huvides.

Kuid mis ulatuses peab lugeja kirjapandut tõena võtma?  Muidugi ei sünni ükski tekst vaakumis. Uue käsitluse panus saab nähtavaks vaid dialoogis allikate ja ka juba varem avalikkuse ette tooduga. Kuid kõikvõimalikud aimatavad allikad ja oponendid on Vahteri raamatus esindatud kohati vaevu aimatavalt ja läbisegi. Vahteri jutustus Meredest pole ajaloolase narratiiv, kus erineva usaldusväärtusega teated on selgelt eraldatud. Vahter väldib mitmete vaatenurkade esitust, enda ja teiste väidete kõrvutamist  jms, kõnelemata avalikust debatist.

Demonstratiivselt(?) puuduvad vähimadki viited Virkko Lepassalu kirjutatud raamatule. Viimase võib küll liigendada paljastuskirjanduse hulka, aga siiski mitte maha kanda. Selles on hulk debateeritavaid seisukohti. Vaja oleks selgitust, miks autor on eelistanud mõnedest seikadest mööda minna või esitanud väiteid, mida on raske ühendada teiste seisukohtade ja faktoloogiaga. Näiteks kas või  Arnold Mere N Liidu kangelaseks teinud tulevahetuse kirjeldus Dno all on üks versioon mitmetest ega lange päris kokku ka Arnold Mere enda hiljuti esitatuga. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi ka Arnold Meri on raamatu üks olulisi tegelasi, ei ole tema meenutusteraamat „Saatus ja valikud” liigitatud oluliste allikate hulka. Samas on oluliseks arvatud Ruudi Toomsalu mälestusteraamat, kus leidub küll viiteid Arnoldi isa Konstantini spordimehekarjäärile,  kuid need iseenesest värvikad faktid on ikkagi pelgalt kodu-uurimuslikku huvi pakkuvad. Kuigi Merede kolmest põlvkonnast on suurima müügiväärtusega loomulikult Lennart Meri lugu, on Vahteri käsitlus eelkõige Otto ja Georgi raamat. Detailid Lennart Mere elust, mis kõigi ootuste ja kaanepildi loogika kohaselt oleksid pidanud moodustama raamatu põhiosa, on raamatus õige põgusad. Lennart Merest lugu kirjutades seisnuks autor talle ilmselt üle jõu käivaks osutuva ülesande ees muutuda uurijaks. Seda on valitud kompenseerima ja peitma anekdoodid, argipäeva profileerivad dokumendid jne.

Kõige enam uudset materjali on autor leidnud Lennarti vanaisa Otto kohta. Otto lugu on mitmeti eesti rahvusliku poliitika kujunemise teine vaatus. Otto-sugused, nii isepäised kui nad olid, panid aluse rahvuslikule eliidi kihile, kelle halduskogemuse ja kombineerimisosavuseta  poleks Eesti Vabariik olnud elujõuline. Kuid kas Merede suguvõsa juured on Suurupil, Merekülas, nagu väidab Lepassalu, või siis Väänas, nagu väidab Vahter? Raske on ka uskuda autori väidet, et ajaloolane Lennart Meri, kes oma vanaisa hauale risti pani, ei olnud oma eelkäija elulooga kursis (lk 6). Võrreldes kannatuslooga, mille KonstantiniArnoldi perekonnaloo harust on oma mälestusteraamatus joonistanud Arnold Meri,  on Vahteri loodud pilt hoopis vähem romantiseeriv ja ka heroiseeriv. Konstantin pole mitte Eesti võimude ja kodanluse survestuse ohver, vaid suuresti lihtsalt luuser, kes põgeneb pankrottide eest. Arnoldi enda eluraamatust oleks aga ka selle vaatenurga säilides kirjapandule kindlasti värvi juurde saanud.

Perekondlikud sidemed Georgi ja Konstantini, aga ka onupoegade Georgi ja Arnoldi vahel osutuvad tihedamaks, kui sellest muidu on mulje jäetud. Kui  Georgil tekkis probleeme, siis polnud abi otsimine oma vennapojalt Arnoldilt ületamatu probleem. Ehkki erineval viisil, olid mõlemad osa nõukogude süsteemist koos sellega liituvaga. Mõlemad – nagu kogu Merede sugu – on visad võitlejad. Silmapaistvalt võimekas Georg Meri, keda kindlasti oodanuks väga kõrge positsioon ka Eesti Vabariigis, võinuks ehk Beria ja Hruštšovi võimuvõitluse teistsugusel kulgemisel tõusta  ka Nõukogude Eesti poliitika taevasse. Valmisolekut koostööks selles suunas ta igatahes näitas. Koostada Beria emissaridele nimekiri nn Eesti-aegseist inimestest kõneleb paljust – nii heausksusest kui ka valmisolekust astuda taas väga suurde mängu. Nii või teisiti ehitab Georg ka väga vaenulikus ja ennustamatus keskkonnas imepärase visadusega nullist üha uuesti ja uuesti üles oma kodu ja karjääri. Selle hind jääbki ilmselt tema teada. 

Lennart Merest endast rääkivas põgusas ja kiires raamatulõpus on nagu lohutuseks ära toodud ilmselt Stasi välisjälgimise teenistuse materjalidest pärinev dokument. Muidugi on see KGB tellimustöö oma kolleegidelt (Mere toimik, mis ilmselt sealsamas koostati, ootab veel aga leidjat). Sama tähelepanuväärne kui materjal ise, on see, mil määral on tänane Eesti ühiskond võimeline mõtestama selle erakordse dokumendiga seonduvat. Näib, et ilma  ajastu ja ka mõne asutuse töö tausta tundmata oleme saanud jälle jutustuse sellest, kuidas Lennart ja tema pere puhkust veetsid. Ma ei tea, mida arvas autor, kuid minu silmis heidab see dokument täiendavat valgust Mere elule. Mis siis ikka tegelikult selle reisiga seondub? Kes võis tollal sõita oma autoga N Liidust välja, olgu või SDVsse? Kes võis võtta kaasa kogu perekonna? Kes võis jätta alaealise pereliikme mitmeks nädalaks võõrriiki (ehkki sõbralikku)?  Kes võis kohtuda välismaal vaenuliku riigi – Lääne-Saksamaa kodanikuga ilma sõidukeeldu saamata?

Mina ei tea Eestis kedagi teist, kelle puhul vastus oleks positiivne. Sel puhkusereisil puudub Eestis paralleel. Ei olnud see tavareis ka Stasi vaatenurgast. Välisvaatluse erakordne detailsus kinnitab, et Mere jälgimise ülesannet võeti äärmiselt tõsiselt. Mere üle seati sisse ööpäevane kontroll. Mitte ühtki Mere perekonna toimetamisega seotud  detaili, ka seda, mida tegid lapsed, ei lastud kaduma minna. Et Meri ei olnud toona puhkusereisil tavaturisti rollis, on enam kui kindel.

Vahteri vaade tema uurijavõimekuse ja elukogemuse horisondi taha jäävate Merede elukäigule on heatahtlikult registreeriv ja selgitav. Moraalse positsioonina on see igal juhul eelistatum kui nõiajaht. Faktid, mis kõnelevad eluga pääsenud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi poolt läbi käidud kadalipust ja selle hinnast  (laagritest, NKVD/KGB jälitustest, värbamistest, koostööst ja katsetest värbajate haardest lahti rabelda), on reastatud konstateerivalt. Kui mõne teise ajakirjaniku võiks liigitada „urgitsejaks”, siis Vahter on ajaloolase silmis ilmselt heauskne. Suur osa kirjapandust ajalookriitilist vaatlust välja ei kannata. Näiteks 1953. aasta kevade kohtudraama (seoses väidetava toimetamislohakusega) ja sellega kaasnenud kohtuvõidu esitab Vahter lausa õigusriigi võtmes. Õigus võidutses ja sellest sai kogu perekonna saatust kujundav jõud! Silmitu terrori riigis, kus inimesi võis niisamagi ükskõik mis ettekäändel maha lasta, kus vanu kommuniste (Allik jt) ja eliiti (Kruus, Andresen jt) kümnete viisi vangi pandi ja Lubjankal poolsurnuks peksti, kus Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri on kaitsetu vägivalla ees, on põhjust ikka küsimusi esitada.

Äsja surma mõistetud Georg Mere vabastamine 1945.  aasta sügisel seotakse Arnoldi toimetamistega (lk 33) ja see kõlab nagu imelugu. NKVDs ei sentimentaalitsetud. NKVD kindraliga, kellele Georg Meri hiljem helistada üritas, olevat sõlmitud kokkulepe, et Georg Merd enam „ei tülitata”! (lk 83). Vabastamise tingimusi seadis Stalini riigis ikka NKVD ja mitte surmamõistetud vang. „Jäme ots” jäi alati NKVD kätte. Siiski, milliseid kompromisse ka Georg Meri ei tee, millisele koostööle ta ka ei lähe, ei saa tast  siiski võimude tingimusteta teenrit. Usalduse võitmisel, et veidigi „liikumisruumi” saada, on aga hind. Täit selgust, millised olid dramaatilistes „raadiomängudes” osalemise tagajärjed, kui palju seondub Georg Merega brittide luure läbikukkumisi ja neis mängudes osalenud inimeste saatusi Eestis, on seni aga raske saada. Pole aga kahtlust, et sõelaga vett NKVD nüüd küll aastaid ei kandnud.

Merede saaga on Eesti rahva saatuse ja  okupatsiooniga toimetulemise lugu. Lugu meie kavalusest, vastupanust ja kompromissidest, manööverdamisest ellujäämise nimel. Ilma selleta poleks olnud neid, kes laulvas revolutsioonis ärkasid. Aga poleks ka neid, kes on võtnud endale õiguse nõukogude elu läbiteinuile moraali lugeda. Merede perekonna elu väärikas kirjapanek oleks tõsise teraapilise kaaluga. Küsimus on, millised teod on siis ohvrile lubatud, kui paremad võimalikud teod on  võimatuks muudetud või enese- ja rahvahävituslikud? Millised teod on rahva ja lähedaste jaoks parimad? Järsku on ellujäänud ikkagi eelkõige ohvrid ja mitte kurjategijad, kes peavad oma ellujäämist lõputult õigustama. Kõigil on õigus olla mõistetud ja selgitada oma tegutsemise motiive.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming