Salajane Saksamaa

Eduard Parhomenko

Sirbi toimetus palus mul kommenteerida intervjuud Peter Trawnyga, eeskätt neid kohti, kus on kõne all küsimus, kas Martin Heideggeri mõtlemist iseloomustavad antisemiitlikud tendentsid. Pärast holokausti on antisemitismi küsimus aga kuristikulaadne. See pole enam mõne kommentaari ega ajalehejutu asi. Ka teaduslik uurimistöö ei mõõda seda tegelikult välja. Vahest harv kunstiteos laseb küündida pilgul, religioossus keskenduda kuristiku põhjatusele.

Ometi pole meil pääsu kirjutamast sellest ka ajalehtedes, arutamast seda koolitundides, seletamast kodus lõunasöögilauas oma lapsele. Võimalikult lihtsalt, nappide, ent kaalukate sõnadega seletamast, mis juhtus, kui halastamatud võivad inimesed üksteise vastu olla. Seletamast, kuna Hitlerist kuuleb ta tõenäoliselt enne ja ahvatlevalt. Ja kui tema, sinu laps, sinu seletuse peale naeratab, siis las ta naeratab ning las läheb ja mängib edasi oma mänge.

Martin Heideggeri elu ja mõtlemine annab põhjust võtta kõne alla natsionaalsotsialismi, antisemitismi ja holokausti. Enamgi, see annab võimaluse arutada nende üle filosoofilises võtmes, heita pilgu sügavamale kuristikku. Küsida, mida on inimkonna ajaloos, iseäranis õhtumaises mõtlemises ehk olemisekäsituses seesugust, mis võib panna ühe inimese sügavalt vihkama teist, ühe rahva anastama teist, korraldama suurte inimhulkade, tervete rahvaste järjekindlat hävitamist. Heideggeri najal saab järele mõtelda ka selle üle, kuidas kõike seda ära hoida. Ära hoida, et antisemitismi- ja natsionaalsotsialismi-taolised ideoloogiad ei võtaks inimeste üle taas võimust ega korduks holokausti vägivald.

Ent mis see Heideggeri juures siis on, mis peaks laskma meil vaadata kuristikku eelkirjeldatud moel ja tähenduses? See on siinkohal raske küsimus. Raskust ei valmista aga mitte niivõrd Heideggeri mõttekäigu keerulisus ja paigutine krüptilisus, vaid ohtlik ligiminek. Ning kõige raskem: kas ta siis ikkagi märkas? Ja kui kaob usk, et Heidegger suutis oma ligiminekus natsionaalsotsialismile ja oma keelepruugi ambivalentsuses antisemitistlikus keskkonnas siiski märgata ja lõpuks mõtelda seda, mis päästaks natsionaalsotsialismist ja lunastaks antisemitismist – kui see usk kaob, kas siis jääb üle resigneeruda ja talle kätte maksta?

Heideggeri õpilaste seas oli märkimisväärselt palju juute, sh Hannah Arendt. Pildil Barbara Sukowa ja Klaus Pohl kehastamas Margarethe von Trotta filmis Arendtit ja Heiddegeri.

Heideggeri õpilaste seas oli märkimisväärselt palju juute, sh Hannah Arendt. Pildil Barbara Sukowa ja Klaus Pohl kehastamas Margarethe von Trotta filmis Arendtit ja Heiddegeri.

Vaidlused Heideggeri väidetava natsionaalsotsialistliku meelsuse ja antisemitismi üle on käinud lainetena. Neid diskussioone on käsitlenud Ülo Matjus oma artiklis „Kõik suur seisab tormis“.1 Heideggeri „Mustade vihikute“ ilmumine on pannud rulluma uue laine. Peter Trawny hääl nende väljaandjana ning uurimuse „Heidegger ja müüt juudi üleilmsest vandenõust“2 autorina kõlab selles järjekordses riiupuhangus autoriteetselt, ent siiski vaid ühe võimaliku tõlgenduse väljendajana.

Kommenteerimaks intervjuud, luban endale mõne tähelepaneku seoses Peter Trawny eespoolnimetatud raamatuga. Raamatust on paremini näha, kuidas Trawny oma seisukohtadeni on jõudnud.

Ent kõigepealt: Milles ikkagi on küsimus? Millest nii suur kära?

Süüdistustele vastati varem seletusega, et Heideggeri õpilaste seas oli märkimisväärselt palju juute (Hannah Arendt, Karl Löwith, Hans Jonas, Leo Strauss, Elisabeth Blochmann, Werner Brock); et Heideggeri vaimustus Hitlerist oli lühiajaline; et ta astus Freiburgi ülikooli rektori ametist (aprill 1933 kuni aprill 1934) tagasi enne tähtaega; et hiljemalt 1930. aastate keskpaigast on Heideggeri käsikirjades täheldatav üha süvenev otsene kriitika natsionaalsotsialismi aadressil, et Heidegger ei saanud pooldada rassismi ega antisemitismi, kuna need on ühitamatud tema filosoofilise arusaamaga inimese olemasolu (Dasein) olemisülesehitusest.

Asi on nimelt selles, et natsionaalsotsialistlik ideoloogia põhjendab antisemitismi teatud laadi biologistliku inimesekäsitlusega. Ent igasugune biologism on Heideggerile põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Seda, kuidas Heidegger kritiseerib biologismi, saab igaüks ise järele vaadata nt tema Nietzsche-teemalistest loengutest, mida ta pidas 1930. aastatel ja täiesti avalikult. Siit peaks nagu saama teha järelduse, et oma olemuselt pole Heideggeri filosoofia antisemiitlik, kuna antisemitism eeldab inimese olemasolu biologistlikku tõlgendust.

Skandaal on nüüd aga puhkenud sellest, et „Mustades vihikutes“ leidub lõike, kus Heidegger nimetab otsesõnu juute ning käsitleb neid ühtedena, kes on viinud uusaegse metafüüsika selle lõpetatusesse rehkendava mõtlemisega, mille Heidegger omistab neile vaata et loomupärasena. Lisanduvad osutused juutluse üleilmsusele, üleilmsele võimule. Need lõigud, mis moodustavad seni ilmunud „Mustade vihikute“ mahust marginaalse osa, on nüüd Peter Trawnyle andnud võimaluse omistada Heideggeri mõtlemisele „olemisajaloolise antisemitismi“. Säärase määratlusega võtab ta sihikule Heideggeri filosoofia tuuma.

Kuidas siis Peter Trawny on toimetanud oma raamatus, et jõuda „olemisajaloolise antisemitismini“ Heideggeril? Ta kontekstualiseerib „Mustades vihikutes“ juutidest kõnelevad lõigud, tõlgendades neid „Siioni tarkade proto­kollide“ taustal. „Siioni tarkade protokolle“ peetakse uuema antisemitismi alustekstiks.

Trawnyt ei paista seejuures morjendavat tõik, et oma kirjutistes ei viita Heidegger kusagil nendele protokollidele, samuti pole teada, et ta oleks neid lugenud. Mõnesuguse toetuse oma lähenemisviisile arvab Peter Trawny ilmselt leidvat Karl Jaspersi „Filosoofilisest autobiograafiast“. Jaspers kirjutab seal Heideggeri kohta: „Ma kõnelesin juudiküsimusest, sellest Siioni tarkade kurjast mõttetusest, mille peale vastas tema: „On ju siiski olemas ohtlik juutide rahvusvaheline ühendus“.“3 See on ainus teadaolev tunnistus, mis seob Heideggeri “Siioni tarkade protokollidega“. Allikakriitika seisukohalt on see tunnistus aga problemaatiline. Jaspers meenutab siin ligi kahekümne aasta tagust vestlust. Tuleb tõdeda, et Trawny jutt Heideggeri „olemisajaloolisest antisemitismist“ kipub jääma spekulatsiooniks.

„Mustade vihikute“ ülestähendustes ei võta Heidegger kõne alla aga mitte ainult juute, vaid ka teised rahvad, näiteks sakslased, inglased, prantslased, venelased, ameeriklased, kreeklased ja roomlased – iseloomustades neid olemisajalooliste omaduste ja hoiakute kaudu. Küsimus on, millega Heidegger siin õigupoolest tegeleb. Vahest aitaks seda mõista Nietzsche, kelle vaateid Heidegger 1930. aastatel intensiivselt interpreteeris. Uurida näiteks, kuidas Nietzsche moodustab mõisteid. Seda saab käsitada kui tüpiseerimist. Tüüp (Typus) eristub mõistest kui abstraktsest ettekujutusest selle poolest, et see pole lahutatav oma meelelisest, kaemuslikust kandjast ning paigutub säärasena individuaalse ja üleüldise vahele. Nietzsche peab tüübi all silmas individuaalseid elumustreid, kultuurilisi eluvorme, sotsiaalseid rolle. Tüüpide alla arvab ta inimrühmad, millel on sarnased käitumismallid ja hoiakud: nt õpetlased, preestrid, stoikud, budistid, kristlased, juudid. Ka üli­inimene, viimane inimene, on tüüp.

Tüpiseerimine võib muidugi olla kantud eelarvamustest, kätkeda säärasena rassismi ja antisemitismi võimalust, olla lausa selle teenistuses, nagu äärmuslikul kujul „Siioni tarkade protokollid“. Seejuures pean oluliseks rõhutada, et „Mustade vihikute“ olemisajalooline tüpiseerimine pole isegi intertekstuaalse spekulatsiooni korras seletatav ainuüksi „Siioni tarkade protokollidega“. Olemisajaloolise tüpiseerimise inspiratsiooniallikaks on pigem Hegeli, Nietzsche ja Spengleri vaated.

Kes tahab uurida lähemalt, mida üks tüpiseerimine endast põhimõtteliselt kujutada võib, see lugegu Johannes Semperi 1934. aasta esseed „Prantsuse vaimulaadist“,4 kus tänapäeva seisukohalt mõneti kummastavalt kõrvutatakse prantsuse ja saksa vaimulaadi ning jätkuks käiakse välja ka eesti rahvuslik vaimulaad ehk typus. Essee alguses osutab Semper oma eeskujudele. Teema toonasest aktuaalsusest annab tunnistust ka Alfred Koorti doktoritöö „Lisandusi tüübimõiste loogikale“.5

Söandan arvata, et probleem pole lõpuks siiski niivõrd selles, et Heideggeri olemisajalooline tüpiseerimine kätkeb eneses juutide kohta teatud stereotüüpe ning pole seega kaitstud antisemiitlike mõjutuste eest, kuivõrd selles, et Heideggeri õhtumaise metafüüsika ja uusaegse subjektifilosoofia kriitika on teatud plaanis samasuunaline antisemitismile iseloomuliku moderniseerimiskriitikaga. Ent kui antisemiitlik kriitika on suunatud ainiti juutide vastu, taotledes just juutide õiguslik-poliitilise emantsipatsiooni ja kultuurilise moderniseerimise tagasipööramist (natsionaalsotsialism viis selle juutidevastase genotsiidini), siis Heideggeri metafüüsikakriitika moderniseerimiskriitika (tehnika- ja Machenschaft’i-kriitika) tähenduses käis põhimõtteliselt kõigi moderniseerunud/moderniseeruvate rahvaste, otsesõnu eeskätt sakslaste, aga ka juutide, venelaste, prantslaste, inglaste või ameeriklaste pihta. Tõsi, Heidegger, omistades olemisajalooliselt tüpiseerivalt ja ühtlasi eelarvamuslikult juutidele teatud erivõimed (rehkendamine), nägi ta neis teostuvat ja kehastuvat õhtumaise metafüüsika mõnd varjukülge iseäranis.

Tõeliselt skandaalne on aga lõpuks ehk see, et Heideggeri olemisajalooline tehnika- ja Machenschaft’i-kriitika ehk siis moderniseerimiskriitika asetab „üleilmse juutluse“ (juutide emantsipatsiooni) ja natsionaalsotsialismi ühele pulgale kui sellesama Machenschaft’i ehk moderniseerumise nähtused.

Seoses väljendiga „olemisajalooline antisemitism“ tuleb pöörata tähelepanu tõigale, et mõiste „antisemitism“ haare pole antisemitismi uurijatel selgeks vaieldud. Ka Peter Trawny paistab ilmutavat selles osas teatud ebakindlust. Oma raamatus toob ta ära avara määratluse, mis ulatub juutide kohta käivatest eelarvamustest ja kuulujuttudest nende vastu suunatud pogrommide ja hävituslaagriteni välja, millest paistab ta ka Heideggeri kontekstualiseerimises nii või teisiti lähtuvat. Trawny peab siiski problemaatiliseks eeldust, et näiteks laim peab lõppema holokaustiga.6 Omistades Heideggerile „olemisajaloolise antisemitismi“, rõhutab Trawny ka intervjuus, et Heidegger pole üles kutsunud juudivastasele vägivallale. Antisemitismi uurijad Albert S. Lindemann ja Richard S. Levy peavad oluliseks eristada juudivastast eelarvamuslikkust antisemitismist – antisemitism on kantud juudivaenulikust „vähem inklusiivset formuleerimist“, sest vastasel korral muutub see mõistena peaaegu tähendusetuks ja kasutuks.7

Puutusin Peter Trawnyga kokku 1990. aastatel Wuppertali ülikoolis Klaus Heldi seminarides. Trawny eristus oma hoiakult teravalt teistest doktorantidest ja järeldoktoritest. Temas oli midagi aristokraatlikku, midagi konservatiivset ja maneerlikku. Ta huvitus Ernst Jüngerist, kelle kohta ta ka seminari pidas, ja Stefan Georgest. Kui siin on üldse kohane rääkida esoteerilisusest, siis iseloomustab see Peter Trawnyt, kellel paistis olevat esoteerilisi teadmisi Heideggerist. Välismaalasi reeglina ei lastud Heideggeri käsikirjade ligi. Ja sakslastestki vaid valituid. Hiljem olen Trawnyga seoses millegipärast ikka mõelnud Claus von Stauffenbergile, kes olevat kuulunud George jüngrite moodustatud ühendusse Salajane Saksamaa ning kes sooritas 1944. aasta 20. juulil atentaadi Hitlerile.

1 Ülo Matjus, Kõik suur seisab tormis: Lisandusi Spiegel’i kõnelusele Martin Heideggeriga. Rmt: Ülo Matjus, Kõrb kasvab. (Eesti mõttelugu, nr 54). Ilmamaa, 2003, lk 318–335.

2 Peter Trawny, Heidegger und der Mythos der jüdischen Weltverschwörung. 2. überarbeitete und erweiterte Auflage. Klostermann, Frankfurt am Main 2014.

3 Tsiteeritud teose kaudu: Peter Trawny, Heidegger und der Mythos der jüdischen Weltverschwörung. 2. überarbeitete und erweiterte Auflage. Klostermann, Frankfurt am Main 2014, lk 45-46.

4 Johannes Semper, Prantsuse vaimulaadist. Rmt: Johannes Semper, Mõtterännakuid II. Artikleid ja esseid. (Teosed VIII). Eesti Raamat, 1971, lk 84–101; Johannes Semper, Paralleele. Samas, lk 102–114.

5 Alfred Koort, Beiträge zur Logik des Typusbegriffs. Mattiesens Buchdr., Tartu 1938.

6 Peter Trawny, Heidegger und der Mythos der jüdischen Weltverschwörung. 2. überarbeitete und erweiterte Auflage. Klostermann, Frankfurt am Main 2014, lk 11.

7 Albert S. Lindemann, Richard S. Levy, Conclusion: Not the Final Word. Rmt: Antisemitism. A History. Albert S. Lindemann, Richard S. Levy (toim). Oxford UP, Oxford 2010, lk 250-251.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar