Saksamaa naasmine püünele

Hent Kalmo

Praegune diplomaatiline võitlus ei käi seega mitte selle üle, kas tarvis on rohkem või vähem Euroopat, vaid tulevase Euroopa poliitilise värvingu üle. Ulrich Beck, Das deutsche Europa: Neue Machtlandschaften im Zeichen der Krise, Frankfurt am Main, Suhrkamp Verlag, 2012. 80 lk. XIX sajandi lõpus kirjutas ajaloolane John Seeley Briti impeeriumi kohta, et see omandati „hajameelsushoos”. Britid kauplesid, seilasid üha kaugematesse soppidesse, panid jala siin-seal kindlamalt maha ja viimaks märkasidki endalegi üllatuseks, et majanduslikust läbikäimisest on saanud poliitiline mõjuvõim maade ja rahvaste üle. Ulrich Beck väidab, et midagi sellesarnast on viimastel aastatel juhtunud Saksamaaga. Paljalt rahavoogude ja kaubanduse mõjul olevat viimasest saanud „juhuslikult impeerium”. Juhuslikult või mitte, impeerium või mitte, peab möönma, et Saksamaa käitub Euroopas tõesti üsna kummalise suurvõimuna. Ei mingit aktiivset sundimist, isegi mitte agressiivset retoorikat. Beck märgib tabavalt, et Saksamaa praegune tugevus ei väljendu mitte oma tahte jõuga maksmapanekus, vaid selles, et kõik teised talt midagi tahavad ja ootavad. Mõistagi tunnevad sakslased kergendust, et pärast pool sajandit väldanud süüdlaslikku silmade mahalöömist saab viimaks ometi moraalselt ülevalt alla vaadata ja teistele õpetusi jagada. Kuid seda tehakse heas usus, lausa heatahtlikult, ning seetõttu on, nagu Beck õigesti kirjutab, jutud mingist neljandast Reich’ist naeruväärsed. Vähemalt esialgu tunnevad sakslased ennast ootamatus rambivalguses üsna ebamugavalt ega püüa end sugugi hegemooni toolile upitada. Mitte et Berliinis puuduks ettekujutus, kuidas kätte juhtunud trumpe ära kasutada. Becki raamat on huvitav just selle poolest, et seal, kus teised näevad kõhklemist ja lühinägelikku rahmeldamist, näeb tema kavalat strateegiat. Angela Merkeli parim relv olevat mittemidagitegemine või sellega ähvardamine – kuni Saksamaa suuremeelsusest sõltuvad riigid mõistavad ise, mida on tarvis teha. Otsustavad ise kokku hoidma hakata, võtavad vastu sobivaid seadusi, avavad uksed nn troikale, et viimane saaks arveraamatud üle vaadata ja, kui vaja, siis soovitada veel kord vabatahtlikult rihma pingutada. Pole ime, et Ulrich Beck, kes sai ilmakuulsaks 1986. aastal ilmunud raamatuga „Riskiühiskond”, arvab praeguses olukorras ära tundvat tänapäeva ühiskonnale iseloomuliku riskiteadvuse, kus poliitilised võimalused ei tulene mitte niivõrd kriisist enesest (sellest, mis tegelikult juhtub), vaid üleüldisest ootusest, et kohe-kohe sünnib midagi hirmsat. Just mingi määramatu ohu tajumise tõttu nõustuvat liikmesriikide juhid Saksamaa kavaga kohendada Euroopa Liit senisest märksa rangemaks järelevalveasutuseks. Nõnda saabki Merkel mängida kahele väga erineva maitsega publikule. välismaal esineb ta Euroopa arhitektina, kodus kinnitab aga švaabi koduperenaistele, et hoiab lõunaeurooplased nende kollektiivsest sahvrist nii kaugel kui võimalik.

Euroopa à la Bundesbank

Kui Beck kirjutab Merkeli võimustrateegiast, siis tundub, et ta alahindab mõneti Saksamaa välispoliitika järjepidevust, lastes paista, nagu oleks see teinud mingi ootamatu kurvi silmakirjalikkuse suunas. Sakslased ei tahtvat nimetada asju õigete nimedega ja rääkivat võimu asemel vastutusest. Tegelikult on Saksamaa püüdnud Teisele maailmasõjale järgnenud poolsajandil oma huve naabrite rahustamiseks ikka teostada pehmes vormis, ühistes organisatsioonides, kollektiivsete huvide varjus. Niisuguse suundumusega sobivad kõigiti Saksamaa praegused katsed vältida iga hinna eest kurja võlanõudja kuvandit ning anda korra ja distsipliini tagamine üle Euroopa Komisjonile. Merkeli jutt „Euroopa sisepoliitikast” võib kõlada uue, ähvardava noodina, kuid on õigupoolest mugandus endiste välisministrite Hans-Dietrich Genscheri ja Klaus Kinkeli kasutatud väljendist „maailma sisepoliitika”, mis osutas pigem rahumeelsetele ja sõbralikele väärtustele nagu inimõigused, vabadus ja rahvaste enesemääramisõigus. Saksamaa taasühinemise eelõhtul, kui Pariisis ja Londonis jälgiti umbusuga sündmusi, kuulutas Genscher – samamoodi nagu Merkel praegu –, et Saksamaa ei hakka kasutama oma suurenenud kaalu võimu hankimiseks, vaid üksnes teostab vastutust, mis kaasneb uue positsiooniga.

Sakslastele sai pärast sõda harjumuspäraseks diplomaatiline enesetsensuur, mis oli kasvavas kontrastis nende tegeliku võimekusega – läbikaalutud tagasihoidlikkust, hakkasid kommentaatorid 1980. aastate keskpaigas nimetama „võimuunustuseks” (Machtvergessenheit). Tihti mainitakse, et Euroopa ühisraha käibeletoomine oli prantslaste katse suuremaks paisunud Saksamaad kuidagi kontrolli all hoida. Selles polnud aga midagi murranguliselt uut, sest seda joont oli Prantsusmaa ajanud juba 1950. aastatest peale. Jean Monnet’ memorandumis, mis hiljem vormus kuulsaks Schumani deklaratsiooniks, oli rahu tagamise kõrval vähemalt sama palju ruumi pühendatud Saksamaa terasetootjate konkurentsieelistele, millele Prantsuse töösturid ei suutvat vastu panna. Lahendus oli Saksamaa hõlmamine ühisesse organisatsiooni, Söe- ja Terasekoondisse. Nõnda sai Pariis asjad oma kontrolli all hoida. Nagu ka veidi hiljem, kui prantslased nägid, et Saksamaa relvastumine on ameeriklaste pealekäimise tõttu möödapääsmatu ning proovisid riske maandada Euroopa Kaitseühenduse loomisega. Sakslased olid valmis mängu kaasa mängima, kuna nii oli võimalik ennast samm-sammult rahvusvahelisel areenil rehabiliteerida ja majanduslikult edeneda, ilma et üleaedsed ennast ähvardatuna tunneksid.

Võidakse muidugi arvata, et nii oli vanasti. Nüüd, kui kõik olude sunnil sakslaste pilli järgi tantsivad, kõlab jutt nende võimupelgusest naiivsena. Lõppude lõpuks, kas siis see, et Merkel tahab panna ametisse Euroopa eelarvekomissari, kes sõidaks liikmesriikides revidendina ringi ja ütleks, millele tohib raha kulutada ja millele mitte, pole näide Saksamaa uuest, agressiivsemast, n-ö kompleksivabamast poliitikast? Mitte päris. Berliini praeguse strateegia mõistmiseks on oluline meenutada, et suurem osa välja pakutud euro päästmise abinõudest olid visandatud juba programmis, mille Bundesbanki juhid esitasid 1990. aastate alguses ühisraha kasutuselevõtu tingimusena Helmut Kohlile. Toona ei võetud neid kuulda, kuid tundub, et praegune Saksa valitsus on jõudnud järeldusele, et kõik hädad saidki alguse vankri rakendamisest hobuse ette, s.t vääringuliitu sammumisest ilma poliitilise liiduta. Aeg on näidanud, et Bundesbanki direktoril Hans Tietmeyeril oli õigus, kui ta kinnitas aastast aastasse Cassandra kombel, et liikmesriikidele enestele ei saa usaldada järelevalvet eelarvedefitsiidi üle. Nüüd on Saksa valitsus otsustatud lekkiva paadi avamerel ära parandada ja Bundesbanki kunagise kava (kontroll liikmesriikide eelarve ja majanduspoliitika üle, põhiseadusesse kirjutatud võlapiir jms) maksma panna. Supranatsionaalsel kujul, nagu soovitas Tietmeyer.

Just seetõttu ei tasu end lasta eksitada väljendist „poliitiline liit”, mida Saksa juhid kasutavad viimasel ajal väga varmalt. Esmapilgul võib näida, et kõne all on tõeline föderatsioon, mis edendab aktiivselt Euroopa kodanike „üldist heaolu” (nagu on kirjas Ameerika Ühendriikide põhiseaduses), teisisõnu, tugevam keskvalitsus, laiemate võimuvolitustega Euroopa Parlament, veelgi avatumad piirid, suuremad toetused, pikemad raudteed. Mitte et Saksamaalgi poleks rohkelt inimesi, kes seda kõike soovivad. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble kirjutas 1994. aastal aruande, kus on juttu üleilmse haardega sisemiselt koondunud Euroopa Liidust. Schäuble akadeemilisemat laadi väljaütlemiste põhjal otsustades pole ta neist ambitsioonidest loobunud, kuid viimasel ajal on temagi – sisepoliitika ajel või mitte – taandunud ordoliberaalse kreedoni. See kreedo paneb Euroopa tasandil rõhu hoopis mehhanismidele ja institutsioonidele, mis hoiavad korda, sunnivad liikmesriigid oma kohustustest kinni pidama ja väldivad nõnda ühisraha ohustavat kreenikaldumist. Peamine pole mitte sööst edasi, fuite en avant, vaid soov teha Euroopas üks samm edasi, et saaks teha kaks sammu tagasi olukorra juurde, kus liikmesriigid hakkasid karistamatult reegleid rikkuma ja ühisraha stabiilsust ohustama. Eesmärk on panna paika piisavalt tugevad finantspoliitilised pidurid koos jäiga kontrolliga, et saaks parandada minevikus tehtud vead ja vältida libisemist uude kriisi. Nagu 1995. aastal kirjutas Bundesbanki juhatuse liige ja peaökonoom Otmar Issing: „kindel kord ja ühine raha” peavad käima koos.

Prantsuse presidendi nõustajad on juba mõnda aega arvanud, et kui sakslased räägivad „poliitilisest liidust”, siis peavad nad enamasti silmas rangemat eelarvedistsipliini, ei midagi atraktiivsemat. Nad võivad küll eksida, aga ei saa eitada, et see on Pariisis tekitanud hirmu sattuda poolkogemata „kasinuse Euroopasse”, kus prantslaste poliitiline kaal on reeglite muutmiseks liiga väike. Praegune diplomaatiline võitlus ei käi seega mitte niivõrd selle üle, kas tarvis on rohkem või vähem Euroopat, vaid tulevase Euroopa poliitilise värvingu üle. Siin põrkuvad kaks lahknevat arusaama Euroopa institutsioonidest, vastavalt sellele, milline on Prantsusmaal ja Saksamaal valdav poliitiline traditsioon.

Kui François Hollande märkis mai keskel toimunud pressikonverentsil, et „Euroopa vajab liikumist”, kõlas see ehk palja sõnakõlksuna, kuid tegelikult kajastus selles väljendis tehnokraatlik intellektuaalne pärand, mis ulatub Prantsusmaal tagasi vähemalt XIX sajandi algusesse. Peaaegu kõik tuntud Prantsuse europoliitikud (Monnet, Delors, ka praegune rahandusminister Pierre Moscovici) on töötanud plaanikomissariaadi heaks, mis kehastas pikka aega dünaamilist lähenemist majanduspoliitikale, suurte projektide ökonoomikat, kus võetakse ette üks majandussektor teise järel ja lükatakse see üldistes huvides liikvele. Üldise meelsuse, mis valitses Prantsuse plaanikomissariaadis, võtab ehk kõige paremini kokku lause, millega Saint-Simonist inspireeritud ajakiri Tootja põhjendas 1920. aastate alguses ärapööramist tavapärasest parlamentaarsest poliitikast: „Ärgu meilt päritagu arvamusi ei sise- ega välispoliitika kohta. Vähemalt praegu saaksime me vastata vaid kõrvale põigates sõnadega: süsi, lämmastik, sõnnik, vee-energia, krediit, korralduskomitee …”. Pikka aega oleks see lause sobinud ka Euroopa lõimumise lipukirjaks. Seda enam, et suurem osa sellest, mida täna seostatakse Euroopa Liiduga, pärineb 1980. aastate teisest poolest, ajast, mil Jacques Delors andis Euroopa Komisjonile Prantsuse plaanikommisariaadiga väga sarnase ilme.

Kuid see oli ka aeg, kui hakkasid puhuma uued tuuled. Saksamaal leidis aset ordoliberalismi taassünd. Aktivistlikule „protsessipoliitikale” hakati vastandama stabiliseerivat „korrapoliitikat”. Meenutati, et Ludwig Erhard, üks Saksa majandusime esilekutsujatest, oli teinud kriitikat Schumani plaani aadressil. Just seetõttu, et see olevat, nagu nimetuski ütleb, plaan, Prantsuse dirižistlikus stiilis. Kõigi erinevuste juures, mis lahutavad Saksamaa ordoliberalismi Prantsuse plaaniökonoomikast, ei tohiks siiski jääda tähelepanuta asjaolu, et need mõttevoolud tekkisid samalaadsel anti-parlamentaristlikul taustal. Mõlemad kujutasid endast katset tõsta ühiskonna kui terviku huve teeniv ratsionaalsus igapäevase poliitilise kemplemise kohale. Põhimõtteline lahkuminek avaldus hoopis viisis, kuidas see ratsionaalsus pidi majandust mõjutama: Prantsuse plaanikomissariaadis eeldati, et ellu tuleb viia see, mille eraettevõtjad ühist kasu hoomamata tegemata jätavad; Saksa ordoliberalism aga nõudis, vastupidi, takistamist, et turuosalised ei teeks midagi, mis kahjustab üldisi mängureegleid. Praeguses olukorras tähendab see valikut kahe strateegia vahel. Ühel juhul loodetakse, et Euroopa Komisjon lükkab majanduse omal initsiatiivil sektor sektori haaval käima. Teisel juhul nõutakse talt usalduse taastamist, järjekindlust, poliitiliselt erapooletut reeglite jõustamist.

Rohkem millist Euroopat?

Ordoliberalistlik korrapoliitika võib olla üsna jõuline, kuid erinevalt Prantsuse suurte projektide ökonoomikast on see stabiliseeriva iseloomuga – liikumist oodatakse alt, mitte ülalt. Eesti poliitilise konsensusega passib ilmselt paremini sakslaste korra-Euroopa kui prantslaste sotsiaalriiklik planeerimis-Euroopa. Mis sest, et lõunaeurooplastele näib Berliini kasinusdoktriin luterlusena ilma uue testamendita. Meie Schuld on väike, vähemalt riigi tasandil, ja seega pole meil lunastust tarvis. Samas ei saa meiegi mööda küsimusest, millise väljavaate avab Saksamaa ordoliberalistlik programm Euroopa lõimumisele pikas perspektiivis. Siin tulebki kõige teravamal kujul nähtavale erinevus Bundesbanki „poliitilise liidu” ja selle vahel, mida meil nimetatakse föderatsiooniks või ühinenud Euroopaks. Viimaste puhul mõlgub tõenäoliselt paljude meeles Ameerika Ühendriikidele sarnane poliitiline moodustis, kus säilivad küll rahvusriigid ning mis on seetõttu kultuuriliselt kirevam, kuid kus lahku kalduvaid jõude tasakaalustab ometi teovõimeline, poliitiliselt aktiivne keskvõim koos tugeva parlamendiga.

Ehkki Saksamaalt on kõlanud hääli, mis kirjeldavad Euroopa tulevikku üsna sellesarnases valguses, näevad Berliinis tooni andva ordoliberalistliku loogika kohaselt asjad välja teisiti. Nagu öeldud, omistab see loogika Euroopa institutsioonidele, eeskätt komisjonile, pigem korralekutsuva ja stabiliseeriva kui käimalükkava rolli. Lisaks on see roll raskesti ühildatav parlamentaarse demokraatiaga tol traditsioonilisel kujul, nagu seda on püütud Euroopas juurutada. Ordoliberalismi mudelasutus on Saksamaa Kartellamt, mis on aktiivne ja sekkuv, kuid kindlasti mitte poliitiline tavapärases mõttes. Kui Hans Tietmeyer kirjutas enne kriisi vajadusest supranatsionaalsete institutsioonide järele, ei pidanud ta sugugi silmas mingit otse valitavat moodustist, vaid poliitilistest kaalutlustest sõltumatut järelevalveasutust, midagi Euroopa Keskpanga taolist. Supranatsionaalsus ja sõltumatus on selles programmis lahutamatult ühendatud, mistõttu saab seda vaevalt pidada teeks Ameerika Ühendriikide laadis föderatsiooni poole.

Tõsi, üks ei välista teist. Tulevase komisjoni üks haru võib jõustada konservatiivselt reegleid ja teine haru algatada prantsuspäraselt suuri projekte, elektrikaablitest Rail Balticuni. Seni on Saksamaa välja pakutud Euroopa tuleviku visandid aga nõnda sarnased Bundesbanki varasemate kavadega, et vägisi tekib kahtlus, kas Berliini „poliitilise liidu” loosungit saab ikka võtta sõna-sõnalt. Becki õhuke raamat päädib arutlusega teemal, kas praeguses kriisiolukorras ei või puhkeda „Euroopa kevad”, mille käigus pealinnade tänavatel meelt avaldavad massid tajuvad viimaks, et nende muredel on ühine Euroopa alge. Ta kirjutas juba „Riskiühiskonnas”, et kaasaegses hüpertehnoloogilises maailmas, kus teaduslikud tõsiasjad ja turuseadused – või need, mida selleks peetakse – ahendavad katkematult vaba otsustamise ruumi, kipub tavapärane poliitiline süsteem depolitiseeruma, ühiskond allpool aga politiseeruma. Becki sedastus haakub huvitaval kombel Saksa ordoliberalistlikus voolus viimasel ajal tärganud huviga otsedemokraatia vastu. Võib-olla on nii, et poliitilises süsteemis, kus suur osa otsustest on võtnud reeglite jõustamise kuju ning seetõttu taandunud igapäevapoliitika haardeulatusest väljapoole, polegi demokraatlikuks auru väljalaskmiseks palju muid võimalusi. Ehk on see koguni suurim risk, millega supranatsionaalne riskiühiskond peab tulevikus hakkama saama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming