Sagin pööripäeva ümber

Aleksei Turovski

Jaanipäeva paiku märkab entomoloog ennekõike putukaid. Jäägu iga kingsepp oma liistude juurde – mina, kes ma oma esmase zooloogilise hariduse poolest olen eelkõige entomoloog, panen Eesti looduses jaanipäeva paiku tähele eelkõige putukaid. Küll nad sagivad, küll nad lendavad, roomavad, helendavad (jaanimardikad muidugi). Soojätkamise meeletu aktiivsuse ilmingud Jaanimardikate soojätkamise meeletu aktiivsuse ilmingud ei jää kindlasti kellelegi märkamatuks. Esimeste seas hakkab silma tume-pehmekoorlane (Cantharis fuscus). See mardikas on tõesti pehme, kuid ei karda ilmselt kedagi. Lendab hommikust õhtuni ja teeb seda nii aeglaselt ja kohmakalt, et igaüks võib ta käega õhust kinni püüda. Mardikal on selle vastu aga relv, nimelt on ta mürgine ning ta teavitab sellest kõiki nägijaid ja haistjaid vaenlasi. Tema värvingus mõjuvad kontrastidena tumehall punakasoranžiga – selline värvide kombinatsioon on väga kindlalt hoiatav (aposemaatiline) ja kõige paremini on seda hoiatavat värvidemängu näha just siis, kui putukas lendab demonstratiivselt aeglaselt. Tumehallid kattetiivad püsti, punakasoranž tagakeha nende vahelt lausa silma kargamas. Pehmekoorlaste teine lähem sugukond ongi jaanimardiklased ja selle tuntuim esindaja – jaaniussike, kes muidugi ei ole mingi ussike. Meie liigi (Lampyris noctiluca) emased on lennuvõimetud ja meenutavad tõesti veidi liigendatud kehaga lamedat, lühikest ussikest. Minu meelest on hämmastavad kõik jaanimardiklaste helendamisvõime aspektid. Mainin ainult kolme asjaolu. Esiteks, tohutult kõrge helendusprotsessides toimuva energia vallandumise kasutegur – üle 95 protsendi keemiliste ühendite energiast muudetakse valguseks (tavaline hõõgniidiga lambipirn annab umbes neljaprotsendilise kasuteguri). Kui võtaksime arvesse ka soojuskao soojuselektrijaamast, kus põletatakse energia tooraineid, muutuks koefitsient lausa kaduvtillukeseks. Võtame arvesse ka asjaolu, et vastavates rakkudes genereeritud valgus peegeldub kusihappe kristallidest moodustatud spetsiaalsel kihil – seega on ka valguse enese kadu minimaalne. Teiseks, jaanimardika hämmastav võime reguleerida oma helendamise protsessi. Ilmselt kontrollib ta selleks hapniku juurdevoolu helendavatesse rakkudesse tänu imeliseks võrestikuks arenenud trahheede ja trahheoolide süsteemile, mille kaudu õhk rakkudesse jõuab. Vastavalt imeliseks pean ma ka jaanimardiklase närvisüsteemi, mis võimaldab mainitud kontrolli saavutada. Ja kolmandaks, kuidas need toredad putukad liigikaaslastega suhtlemisel oma helendamisvõimet kasutavad. Meie jaanimardika emane, kes helendab palju võimsamalt, kui selle liigi lennuvõimeline isane, valdab helendamise kunsti täielikult. Tema rohekas valgusti muutub sujuvalt eredamaks või tuhmimaks nii, et isastel ei kulu emaste leidmiseks kuigi palju aega. Iga kord, kui näen öösiti helendavat jaanitulukest juunikuu kahekümnendate paiku, tuleb mul meelde lapsepõlvest pärit imeline tunne, see ootusärevuse tõus, mida kutsusid minus esile aeglaselt võimenduvad ja sama aeglaselt tuhmuvad tuled Sõpruse kino suures saalis. Juba tol ajal oli mulle selge, et sujuv valgustuse muutumine manipuleerib vaatajate tähelepanuga palju edukamalt kui lihtsalt süütamine ja kustutamine lüliti vajutamise tagajärjel. Siiski, ka sel viimasel protsessil – valguse järsk ilmutamine ja kustutamine – on oma tõhus toime. Üle 40 aasta tagasi, ülikooli suvepraktika ekspeditsioonil Taga-Kaukaasias tuli mul mõne kursusekaaslasega veeta kolm ööd Suhhumi kohal mägedes. Magasime magamiskottides ühe vanaproua aias roosipõõsaste all. Proua võttis meilt väga mõõdukat tasu (rubla öö eest nina peale), tutvustas meid kõigepealt oma kaukaasia lambakoerale: lasi sel vasikasuurusel elukal meid nuusutada ja ütles talle midagi vaikselt armeenia keeles. Siis teatas meile: kui te päeval linnas ringi liigute, võite vabalt oma asjad siia jätta, keegi ei puutu neid. Millal me ka ööseks ei naasnud, tegi kutsu oma kohustusliku nohiseva check-in’i ning pistis vahetevahel oma suure, märja ja külma nina meile kõrva alla, veendudes, et kõik on omad ja tekitades sellega tõesti turvalise tunde. Ainus asjaolu, mis raskendas meie uinumist, oligi jaanimardikate pilvede lend roosipõõsaste ümber. See Kaukaasia liik (Luciola mingrelica) helendab lennates iga kahe sekundi järel, igaüks oma rütmis umbes viie-kuue minuti jooksul, mille järel terve nende pisihaldjate pilv hakkab helendama sünkroonselt. Siis moodustuvad paarid, kes lendavad minema ning mõne minuti pärast koguneb uus mardikate pilv põõsa kohale ja ümber.

Naksurlane valgustab tuba

Jaanipäeva paiku hakkavad mulle silma ka kolmanda, mainitud kahele väga lähedase sugukonna – naksurlaste – liigid, kelle seas on samuti helendavaid vorme, kuid seda juba troopikas. Kesk-Ameerikas, eriti Suurtel Antillidel (näiteks Kuubal), on üsna levinud väikese sõrme pikkune naksurlane cucujo, kes helendab nii võimsalt, et üks mardikas klaaspurgis lakke riputatuna valgustab väikese toa õhtust hommikuni nii, et soovi korral võib seal ajalehte lugeda.

Siiski, kõige mitmekesisemad ja kaugemaleulatuvad assotsiatsioonid ja mõtted tulevad mul pähe seoses jaanipõrnika pulmalennuga, mille kulminatsioon leiab aset just nimelt pööripäeva paiku. See asjaolu on kajastatud isegi selle putuka ladinakeelses nimetuses Amphimallon solsticialis (solsticium ongi pööripäev). See kopsakas, ligi kahe sentimeetri pikkune pruunikas põrnikas on maipõrnika sugulane, tema arengutsükkel vältab kaks aastat ja pulmalend toimub peamiselt õhtuti suurte lehispuude latvade ümber. Minu teada ei ole meil inimestel kombeks neid putukaid krõmpsutada. Küll teevad seda aga kõik teised liigid, kes on vähegi huvitatud loomse valgu lisanditest oma toidus. Olen imestusega vaadanud, kuidas isegi tuvid neid aeglaselt ja loiult ronivaid mardikaid varahommikuti nokivad. Eelmisel õhtul ja öösel ägeda lennu- ja tantsupeo sooritanud mardikad on järgmisel päeval omadega nii läbi, et ilmselt ei oska pahakski panna, kui mõni linnuke neist endale suupiste teeb. Tudengipõlves segasid ülal kirjeldatud loodusnähtused mind tõsiselt partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamiteks valmistumisel. Jälgida nende mardikate lendu ja sellega seoses kõikvõimalike teiste putuktoiduliste, segatoiduliste ja lausa röövtoiduliste liikide aktiivsust oli nii huvitav, et mainitud ainete eksamitel kujunes minu olukord lausa kriitiliseks. Tõtt-öelda põrusin partei ajaloo eksami esimesel katsel kolinal. Sellega seoses meenutan eluaeg sooja tundega mainitud ainete õppejõude, kes andsid mulle NLKP ajaloo juurde õppimiseks kolm tervet päeva, sotsialismi poliitökonoomia aine osas aga nõustus õppejõud heasoovlikult ja äärmiselt vastutulelikult minu väitega, et see aine on surnult sündinud värdjas ja pani mulle rahuldava hinde niisama välja.

Miks me ei söö putukaid?

Üks mõte, mida juunipõrnikate lend minus tekitas, seostub mul majandusprobleemidega aga küll. Nimelt, miks me ei söö putukaid? Kasutades sõna „meie” peame muidugi täpsustama, sest paljud ilmarahvad söövad putukaid kahe suupoolega. Indo-Hiinas on üle tosina liigi putukaid kasutusel traditsioonilise toiduna. Suuri prussakalisi süüakse Aafrikas ja Madagaskaril, rändrohutirtse aga peaaegu kõigis maades, kus need putukad perioodiliselt esinevad, mitte lihtsalt massiliselt, vaid lausa katastroofiliste hulkadena. Pöördume siin autoriteetsema allika poole. Moosese kolmas raamat: „11.21. Kõigist tiivulisist putukatest võite süüa ainult neid, kes käivad neljal jalal, kellel jalgadest ülalpool on sääred maa peal hüppamiseks; 22. neist võite süüa järgmisi: rändrohutirts oma liikidega, solaam oma liikidega, hargol oma liikidega ja hagab oma liikidega.” Kes on „solaam”, „hargol” ja „hagab”, ei ole siiamaani teada, ju on tegemist mingite sihktiivalistega, kojuselistega, kes tõesti peaaegu kõik sobivad või sobiksid inimese toiduks. Putuka keha on tohutult valgurikas (kuni 27-28 protsenti kuivkaalust!), vähe sellest, putukate lihasvalgud ja muuseas ka rasvad on esikloomaliste seedimiseks (pärisinimene kuulub just nimelt sellisesse seltsi) äärmiselt soodsad oma aminohappelise koosseisu poolest ja ka seetõttu, et on väga kergesti omandatavad. Majanduslikult mõtlev inimene võtab kindlasti arvesse ka asjaolu, et maades, kus rändrohutirtsud esinevad massiliselt, ei jää pärast nende putukate rünnakut alles mitte midagi söödavat peale nende tiivuliste endi. Kui kellelgi peaks tekkima umbusaldus nende söödavuse osas, siis võtke arvesse, et kui juba Mooses lubab neid süüa, siis mingit kahtlust selle toidu ohutuses olla ei saa. Iga kord, kui loen mõnes hagiograafilises tekstis pühast erakust, kes elas mõnes Lähis-Ida kõrbes vaat et poolteist sajandit, toitudes ainult kuivatatud rändrohutirtsudest ja metsmaasikatest, tekib mul hea ja rahulik tunne, et see indiviid toitus küll tervislikult ja külluslikult.

Sõnajalaõis ja jaanituli

Kuid ei saa ju jätta mainimata sõnajalaõie teemat, kui räägime suvisest pööripäevast ja ööst. See teema on tegelikult seotud sootuks drastilisemate ürglätetega. Jaaniööl leitud „tuliõis” on mütoloogiliselt seotud väga ürgsete ja karmide ettekujutustega, milles on keskseks teemaks surma ja sünni, mees- ja naissoo, valguse ja pimeduse rituaalne neutraliseerimine. See teema on indo-euroopa keeltes seotud sõnaga „mar”, „mara” või „mare”, millest tulenevad otseselt ingliskeelne nightmare, prantsuskeelne cauchemarja budistlik ettekujutus kogu maailma kurjuse valitsemise kehastisest, kelle nimi ongi Mara. Samas on see öö vastu suvist pööripäeva pühendatud ka cupido’le, mille juureks on „cyp”, samuti indo-euroopa keeltes üldlevinud seksuaalsuse tähistaja. Vene keeles on just nimelt sellest juurest pärit sõna kupala (Ivan Kupala). Iidse riituse keskseks sündmuseks jaaniööl on olnud kurja nõidust kehastava Mara-nimelise nuku põletamine. Jaanituli on seega puhastustuli, mis sümboliseerib surma ja seksi vastastikust neutraliseerimist ja teostumist viljakuses. Sõnajalaõis annab müütide järgi võime purustada ükskõik millised vabadust piiravad köidikud (vn rasrõv trava – rebiv rohi). Meie ajal on sõnajalaõie otsimine armas, romantiline ja minu meelest tore tegevus, mille mõte seisneb just nimelt toredas vabastavas koostöös. Jõudu ja jaksu selle õie otsinguil kallid sõbrad, seda enam, et ei ole mitte mingit väljavaadet seda otseses tähenduses leida, kuna sõnajalad ei hakka isegi jaaniööl õistaimedeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming