Saatuse mõõtmine

Kaarel Tarand

Rahvastikujuttudes kasutatakse alatasa levinud ütlust, et „demograafia on saatus”. Selleks, et eestlaste demograafilise saatuse ettekirjutusele vähegi kinnast visata, on ka Sirbis viimase aasta jooksul põhjalikult meie oma rahvaloenduse andmeid ja meetodeid ning kogutud andmetest järelduvat selgitatud. Selle valgustustegevuse mõte on uudishimu rahuldamise kõrval laiema konteksti pakkumine me iseseisvuse ja rahvuskultuuri aluse, riikluse, kõrgeima võimu ja kultuuri kandja, selle maa inimeste kui põhiressursi olukorra ja arengusuundumuste kohta. Kui kodanik on demograafilistest suundumustes informeeritud, saab ta ka adekvaatselt hinnata ühe või teise juhtimisplaani või poliitika võimalikkust ja sisukust ning nende puudumise korral ise tegutseda, teha ettepanekuid ja nõuda muutusi. Suund on teada: maalt linna ja linnast edasi välismaale. Paha on see, et juba pikemat aega ei liigu tüdrukud ja poisid sel teel enam käsikäes ja paarikaupa. Haritud noorte naiste omapead väljaränne annab kohati juba sama efekti, mis Hiinas aastakümneid praktiseeritud ühe lapse poliitika. Noori vallalisi mehi on maastikul hulgi raisus. Tänavu esimese poliitilise pääsukese selle olukorra muutmiseks lasi välja põllumajandusminister Seeder, kui andis teada, et tema soovib vähemasti 13 riigiasutuse kiireloomulist väljakolimist Tallinnast mitmele poole maakonnalinnadesse Kuressaarest Jõhvi ja Võruni. Niisiis, idee on panna riigiametnikud ülejäänud elanikkonnaga võrreldes sunniviisil vastuvoolu ujuma. Põhiseaduslikke isikuvabadusi järgides seda mõistagi tegelikult teha ei saa ja nagu haridusministeeriumi kümnenditagusest kogemusest teada, osutab märkimisväärne osa pealinnastunud ametnikest ka põhiseadusele toetumata provintsi siirdumisele vintsket ja kavalat vastupanu. Neis armsates maakonnalinnades ei seisa aga riigi keerukamates struktuurides töötamiseks pädevat töötajaskonda sugugi jõude ootel. Õilis üritus päädib seega ametnikkonna hulga kasvuga, sest Tallinna ankurdub ikka „filiaal”, mis kosub kaugustes asuvast peamajast kiiresti suuremaks. Kui ministri pakutud kohale mõttega pidama jääda, siis tundub asi üsna lootusetu mullitamisena.

Kui paigutame välja pakutud kohalikud liikumised globaalsete inim- ja töövoolude taustsüsteemi, näeme, et hirm provintsi „asumisele saatmise” ees võib vallandada ka positiivset energiat ja innovatsiooni. Kui Eesti riigivõimu idee avaliku teenistuse ametite väljakolimisel väikelinnadesse pole mitte vaid „maaelu edendamine”, regionaalpoliitika, vaid varjatult ka tööjõukulu vähendamine (odavam tööjõud) ning kasutule kinnisvarale rakenduse leidmine (haldusraha neelavad need ju ka tühjana), siis see meenutab jõuka maailma ettevõtluses paar kümnendit viljeldud töökohtade väljarännet arengumaadele, rõivatööstusest elektroonikani. See, et kuskil kaugel saab odavamalt, on illusioon, mida taibanud ettevõtted nii USAs kui ka Euroopas nüüd kasvaval hulgal kodumaale tagasi pöörduvad. Tõsi, töökohti ei tekita see kolimine mitte inimestele-lihttöölistele, vaid robotitele.

Tõenäoliselt kinnitab 100% avaliku teenistuse töölistest, et igaühe töö on nii keerukas ja loominguline, et ükski masin seda teha ei mõista. Võimalik, et paljudel puhkudel vastab see veel tõelegi. Küll pole aga midagi keerukat ametnike töökeskkonnas, mis on ju meie põhjalaiusel ligi 60 kraadi märkimisväärne energiakulu. Ja see kulu ei kaoks kolimisega kuskile, vahetuks ainult sooja- ja elektrifirma nimi arvetel.

Kui juba muutuste teed minna, siis ehk astuks kaks või rohkem sammu järjest? Ametnike töö korraldamisel ei peaks esimene samm olema mitte nende jätkuv sunnismaistamine lihtsalt mingis teises ruumipunktis (kus neile olla ei meeldi), vaid täismahuline sunnismaisusest (tagumikutundidest oma kabinetis/toolil) vabastamine. Ainult väga küündimatu ülemus mõõdab alluva tööd saabumise ja lahkumise kellaaega fikseeeriva uksekaardi registriandmete alusel. Sama formaalne tähendus on ka koosolekutel osalemisel, millist vajadust alatasa ette tuuakse, kui jutuks tuleb näiteks ministeeriumide südalinna kulukatest hoonetest väiksemate või kaugemate kasuks loobumine.

Mitte ainult Seedri pakutud ääreala väikeasutused, vaid kõik majaomanikest asutused-institutsioonid peaksid vähemasti mõtteharjutuse korras läbi mängima ülesande „kui meil maja ei oleks”, selle asemel et kas või ainult mõttes patustada unistamisega uuest majast või koguni kaksiktornist, nagu seda tehakse rahandusministeeriumis. Muidugi tuleb harjutusel ette hulk julgeoleku, küberturvalisuse, riigisaladuse jm teemasid. Kõigile ei ole majatusse olekusse jõudmine ühtviisi lihtne. Ja millisel pinnal siis ühisasju ajada, sest kodutöö ja kodukontor pole pere- ja eraelu seisukohast soovitav lahendus? Otsida tuleb avalikust ruumist, mis vähemasti osaliselt nii aja kui ruumi mõttes on alakoormatud. Avalikuks ruumiks pean ma antud juhul ühtviisi nii era- kui avalikus omanduses pinda, nii kohvikut, kaubanduskeskust kui ka rahvaraamatukogu kesk- või ülikooli õppehoonet. Reaalses elus aetakse suur osa tööasjust niikuinii vastuvõttudel, töölõunatel ja seminaridel, kui on vaja füüsilist lähedust, muu osa infoliigutamisest, läbirääkimisest ja kokkuleppimisest käib aga võrgu vahendusel.

Umbes kuue aasta eest asutas välisministeerium Eesti virtuaalse saatkonna „Teise elu” mängukeskkonnas. Praeguseks on see ammu suletud, kuid teenäitajaks sobib seegi eksperiment. Kui ametiasutustel on korralikult välja ehitatud võrgukodu ja mitte pelga avaliku kodulehe, vaid ametliku töökeskkonna tähenduses, oleks loodud üks eeldus selleks, et peenemaid töökohti saaksid rõõmuga pidada ka need, kes eelistavad elu väljaspool suuremaid linnu. Jõuga majade ja inimeste maale viimine ei kvalifitseeru lahenduseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming