Saateks – Uuskeele ohud

JAAN KAPLINSKI

Sain Wole Soyinkaga kokku Bolognas Üleilmse Kultuuride Akadeemia (Académie Universelle des Cultures) kollokviumil, oletatavasti 2000. aasta oktoobris. Olime mõlemad selle, nüüdseks juba mulle teadmata põhjustel likvideeritud, akadeemia liikmed. Soyinka, kes on rahvuselt joruba, kirjutades küll inglise keeles, pidas kõne poliitkorrektsuseks nimetatud fenomenist, mida kritiseerida valgel mehel oleks raskem kui nigeerlasel. Olen püüdnud Soyinka esinemise teksti Eestis avaldada, seni pole see paraku õnnestunud. Õigupoolest on see tekst tagasihoidlikum kui kirjaniku enda särtsakalt sarkastiline esinemine. Oma kõnes tõi ta paar üsna kõnekat näidet sõnavara korrigeerimisest, millega USAs, ent ka mujal maailmas, tegelevad mitut masti aktivistid. Üliagaratele feministidele pidi Soyinka kord selgitama, et sõna history ei ole mitte his story, mis vajaks kõrvale sõna herstory, vaid tuleb kreekakeelsest sõnast historia.

Pärast tema esinemist ajasime tükk aega juttu ja leidsime keeleasjus ühise keele. Üks meie arutluse teemasid oli see, kuidas sündsusetute asjade nimetamiseks leitud viisakamad sõnad päris kiiresti saavad ebaviisakaks ja tuleb leida uus, mis mõne aja pärast jällegi seltskonnakõlbmatuks muutub. Minu näide oli eesti sõnad peldiku jaoks. Omal ajal ilmselt viisakamatena kasutatud „väljakäik“ ja „kemmerg“ on praegu täiesti ebaviisakad, „tualett“ „klosett“ ja „veetsee“ on kahtlased, võib-olla võtame Ameerika-Euroopa eeskujul omaks „vannituba“ või „puhketuba“. Ingliskeelsete peldiku nimetuste kohta oli Wolel mõndagi jutustada. Ma ei jätnud neegrist kirjanikuga pikemalt koos olles kasutamata võimalust rääkida eestlaste neegri-probleemist, sellest, et „must“ tähendab meil ka räpast ja selkombel on „mustanahaline“ ebameeldivalt kahemõtteline. Siingi läksid meie arusaamad kokku ja võin öelda, et sain tõmmult hallipäiselt nigeerlaselt loa kasutada sõna „neeger“, nagu see meil kombeks on olnud. Toona ei teadnud ma veel seda, et portugali keeles on tabuks saanud senine neegri nimetus preto (must) ja selle asemel on viisakas öelda negro. Mis jällegi osutab sellele, et eesti keel on kaotamas iseseisvust ja muutumas inglise keele klooniks, kus sõna tähenduse määrab sageli tema inglise vaste, isegi kõlaline vaste, mitte tema seosed teiste oma keele sõnadega. Eesti keelde on uus aeg toonud muudki poliitkorrektset, sõnu, mis peavad vanu, halvustavateks-sobimatuteks peetuid asendama. Nii on invaliidist saanud puudega inimene, vanadest, vanainimestest on saanud vanur või isegi seenior. Mulle tunduvad need sõnad veidrad ja ma ei saa aru, mispoolest on viisakam rääkida puudest kui veast. Sõna invaliid – invalidus tähendab ladina keeli jõuetut, nõrka, mis oleks nagu leebem kui kutsuda inimest puudulikuks. Invaliidideks kutsuti Prantsusmaal sõjamehi, kes haavade või vanuse tõttu pidid erru, kroonu ülalpidamisele jääma. Vanamehena protestin päris kurjalt, kui mind seenioriks nimetatakse, vanurist rääkimata. Ja meelsamini kuuluksin invaliidide kui puudega inimeste hulka.

Filoloogist isast jäänud raamatute hulgas oli prantsuse keeleteadlaste töid, näiteks Charles Bally „Le langage et la vie“ („Keel ja elu“), kus autor rõhutab, et „keel ei arene loogilise selguse suunas“ ja „väljenduse, see tähendab elu nõuded valitsevad loogika nõuete üle“. Nüüd võiks öelda, väljenduse, ekspressiivsuse nõuded ei lase keelel muutuda ei rangelt loogiliseks, terminoloogiliseks ega poliitkorrektseks. Bally ja teised keeleteadlased, kes pidasid keele psühholoogilist külge olulisemaks loogilisest, olid mu isale ilmselt vaadetelt lähedased, nagu nad olid ka tema sõbrale ja kolleegile Andrus Saarestele. Kahjuks jäi Saareste mõju meie keele arengule väheseks.

Sõnade tähendus võib muutuda negatiivsest neutraalseks, millest Ballyl on hää näide: prantsuse sõna tête (pää) tuleb ladina sõnast testa, mis tähendab tellist või potti. Ladina pää – caput andis prantsuse sõna chef, mis tänapäeva keeles tähendab ülemust, šeffi. Inglise keeles, aga, nagu teame – meister­kokka. Eesti keeles on „mats“ suuresti kaotanud oma halvustava tähenduse, nii et Matsi nimegi kõlbab kasutada. Sõna „saks“ aga, mis omal ajal oli pigem positiivne, on nüüd saanud selgelt negatiivse värvingu. „Agressiivne“ on, muidugi inglise keele eeskujul, saanud suuresti positiivse tähenduse vähemalt äriilmas, kus agressiivne PR-kampaania võib anda häid tulemusi. Mul on raske harjuda sellega, et mind kutsutakse härraks, see sõna on nüüd pärast nõukaaja seltsimehe-sundust jälle keeles kohanemas. Seda ei saa aga vist öelda „proua“ ja eriti „preili“ kohta. Viimane tuleb ju saksa Fräulein’ist, mis Saksamaal olevat põlu all, kuna sisaldab deminutiivsufiksit ja sellega alandavat abiellumata naist. Siingi kahtlen, kas sõna algtähenduse elustamine ja selle järgi tema kõlblikuks või kõlbmatuks kuulutamine on mõistlik. Siin oleks humoorikas üleolek ilmselt parem kui keele ümbermeisterdamine. Aga eks sakslased ise, oma huumorimeelele või selle nappusele toetudes, ise tea ja otsusta.