Saastumine

Evi Arujärv

1990. aastal kirjeldas helilooja Eino Tamberg kohanemist nõukogude aja lolluste, ideoloogiliste rituaalide ja enesetsensuuriga inimlikult mõistetaval põhjusel: selleks, et elada, teha ?oma asja?: ?Seda ma nimetan saastumiseks. Nagu kiiritus, mille teatud annus veel ei tapa, kuid hakkab meid muutma. Nagu nitraadid, mida teatud hulgal tarbime, millega keha tasapisi harjub ja taluvus suureneb. See, mida pidasin 1948. aastal naeruväärseks, sellega olin 1958. aastal harjunud.? (TMK 1990, nr 6). Üheksakümnendal muidugi esines veel idealismi. Oli teadmine, et tulgu mis tuleb, ?vaba maailma? eluloogika on vähemasti põhimõtteliselt inimlik ? mõistlik, mõistetav, läbipaistev. Et möödas on ajad, kus eksisteerivad rituaale nõudvad dogmad, suured ja väikesed valed, koogiretseptide kinnitamine maakera teisel küljel ? ja (üürike) tegelik elu, mida tuleb, maksku mis maksab, hästi elada. Aasta 2004. Teine eesti ?rahuvalvaja? hukkus ?terrorismivastases võitluses?. Kurb peaminister, riiklikud rituaalid, relvavendade kaastundeavaldused. Lein. Ei sobi rääkida naftast või küsida, kelle sõjas ja mille nimel siis võitles meie rahuvalvaja; uurida, mis eristab vabadusvõitlejat, terroristi ja okupanti. Meenutada, et ?rahuvalvamine? algas suurriigi totaalrünnakuga, mille motiivid ei ole kinnitust leidnud ja mis rikkus kõiki rahvusvahelisi õigusnorme. Ja et sellega loodud uus ilmakord põhineb tugevama õigusel; too nimetab ja hävitab vaenlase, ükskõik, kus too ka ei asuks.

Aasta 2004. Meie uut esindusorganit, eurokomisjoni ähvardab europarlamendi umbusaldus. Põhjus: eurovolinik, kes eelistab traditsioonilist perevormi omasooliste ühendustele. Kes kellega ?seda? teeb ? tänase Euroopa tähtsaim probleem…

Aasta  2004. Eesti ettevõtted võivad hakata müüma õhku, kasutamata saastuskvoote normi ületanud riikidele. Isegi ei küsiks, kas ühe piirkonna saastusnormi ületamise tagajärgi korvab väiksem saastus mingis teises ilmanurgas. Oluline on, et saastumise ?koguarv? on ettenähtud suurus, vaata et kohustuslik. Kummaline virtuaalne vahetussuhe tähendab, et üks pool teenib tulu kahjuliku tegevuse mittesooritamise eest ja teine pool saab raskesti taastuva loodusliku ühisvara solkimise mingi sisuliselt ebapiisava summaga kinni maksta. Inimsuhetes tunduks selline premeerimine absurdne: kes maksaks kodanikule mõne sooritamata jäänud sigaduse eest? Rahamaailma esindavate institutsioonide puhul on see veider loogika võimalik.

Aasta 2004. Ühes Eesti maakoolis keelatakse kooliaia saadustest hoidiste valmistamine: pliidisuu on vales ruumis. Euronormid. Teada on, et eesti laste hulgas süveneb allergia. Ei ole kuulnud, kui hoolikalt või kas üldse kontrollitakse lapsi teenindavaid koolitoitlustuse firmasid selles osas, kui palju kasutatakse toiduaineid, mis sisaldavad allergiat tekitavaid lisaaineid, igatsugu loojangukollaseid, stabilisaatoreid, emulgaatoreid ja säilitusaineid. Vähemasti Tallinna koolisööklates on müügiletil aukohal värvilises kilepakendis rämpstoit ja rämpsjoogid.

Aasta 2004. Kaubanduskeskused on meie templid ja pühakojad. Meile pakutakse asju, asju, asju. Asjad lähevad väga ruttu katki. Spordidress omandab huvitava kuju ja muutub topiliseks. Koolikoti eluiga on kolm nädalat. Reklaamitud toiduaine kaotab ruttu oma esialgse maitse. Massiliselt müüdud soodsa hinnaga netiühendus osutub vähe aja pärast ebakvaliteetseks, sest konkurentsivõimeline hind on saadud olematute investeeringute arvelt. Efektiivse tootmise aluseks on odav tööjõud ehk inimressursi kurnamine ja materjalid ning tehnoloogiad, millega on garanteeritud toote olematu eluiga. Madal kvaliteet tagab kiire tarbimise ja kiired rahavood. Raiskamise ja läbustamise süsteemi kohal lehvitab tiibu dogma number üks: turumajandus on üleüldise heaolu ja õnne pant, sellele ei ole alternatiivi.  

Aasta 2004. Lähen varavalges prügi välja viima. Inimene sööb prügikastist toidujäätmeid. Natukene on piinlik ? aga juba tunduvalt vähem kui alles paar aastat tagasi.

Väikesi valesid täna ei ole. On suured globaalsed valed ja üleilmsed dogmad. On totaalne saastumine. Aga inimesed harjuvad tasapisi, taluvus suureneb. Tekib kaitsemehhanisme, kavalaid vältimistaktikaid. Tugevad jäävad ellu. Põhiline on õige mõtlemine. Lõppude lõpuks on elu üürike, seda tuleb kõigele vaatamata elada võimalikult hästi, kaunilt ja sisukalt.