Saagem hirmust ja leigusest lahti!

Tarmo Teder

Eesti mütoloogiad. Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 255 lk. Eesti vabariigi 90. sünniaastat on plaanitud tähistada mitmete uute kultuurimärkidega, üks selline loominguline teos on esseekogumik „Eesti mütoloogiad”, millesse on kogutud hulk arvamusi tänase Eesti teemadel. Pidulik suhe on tinginud uhkema pakenduse: kahvatult valge palgega raamat on trükitehniliselt ja kujunduslikult korralikult üle keskmise, tavalisest natuke suuremas formaadis, koostamise põhimõtet selgitava eessõnaga, ümbrispaberi sissepöörde abitekstidega, erilise helgiga kaanetähtedega, suurte portreefotodega, järjehoidjaga ja puha. Ja ega sisugi suhtes pole põhjust palju uriseda. Nii et jälle üks tubli linnuke isa- ja kodumaalisel sõnaväljal kirjas, kogumiku koostaja Martin Kala on teinud tänuväärse töö.

Tavaliselt kipuvad sellised juubelihõngulised, riikliku kõrvalmaiguga teosed liiga klanituks ja kiidulaululiseks kätte minema. „Eesti mütoloogiates” on aga vähe seebist silitamist ja õlist ülistamist, pigem käib pidev iseendale näkku vihtlemine. Pisut liialdades võiks raamatu enamas jaos isegi masohhistlikult rahvuskriitiliseks liigitada. Igatahes mõjuvad mitmed-setmed kirjutajad kui halastamatud kirurgid, kes armutult sõnaskalpelliga nügides eestluse ning Eesti vinne ja konnasilmi lahti üritavad lõigata.

Koostaja Martin Kala, kes esineb kahe artikliga, on raamatu mitmeti kindlustanud, selle vajaduse, kontseptsiooni või vähemalt tõukepunktid kohe alguses selgeks teinud. Peaküsimus on eesti enesetunnetus, meie enesekuvand ja peidetud olemus, mida on valitud selgitama röögatu ports nn arvamusliidreid. „Eesti mütoloogiate” kaante vahele mahub 38 kirjutajat: peaaegu kõik nad on valgenahalised eestlased, 16 on naised, moodustub põhjamaiselt poliitkorrektne parlamentaarne suhe. Etteruttavalt ja pisut üldistades võikski väita, et just naisautorite emotsioonikamalt kirjutatu mõjus oma avameelsemas ahastuses algupärasemalt kui meeste nahksem argumentatsioon. Aga meeste sulest on rohkem tihedaid-tahedaid esseid.

Lennart Mere „Hõbevalgema” tsitaadiga alustades jõuab Kala oma eessõnas Roland Barthes’i „Mütoloogiateni” ja Mati Undi „Argimütoloogiateni”, mille žanrist on nüüdis-Eesti müütide sõnastamisel justkui veidi formaativat matti võetud. Kala väidab: „Suurte teadmiste ja kogemustega varustatud uurijad, poliitikud, kultuuritegelased, kirjanikud ja muud teadjamehed loovad kaleidoskoopilise arvamusteringi ning avardavad seeläbi meie mõtlemist.” Kogumiku temaatika on kindlasti mitmekesisem kui näiteks Eesti riigi mured täna, lähiminevikus ja -tulevikus ning temaatika on just nimelt kaleidoskoopiline. Kuid kõik see kokkuvõttes paistev eklektika on väärikalt ühte punti seotud. Sõnad „Eesti” ja „mütoloogiad” võivad vist hõlmata mis tahes meie maaga seonduva.

Niisiis kaante vahele mahuvad: Doris Kareva ja Mart Laar, Mart Juur ja Marju Lauristin, Kaarel Tarand ja Edgar Savisaar, Andres Maimik ja Ene Ergma, Roy Strider ja Siim Kallas, Andrei Hvostov ja Indrek Neivelt, Maarja Jakobson ja Rait Maruste, Anu Merila ja Katrin Saks jne. Esimese pilguga paistab, et peaaegu kõik, kes Eestis midagi eesti asjast ja sellega nii või naa seotust arvata oskavad, on jalule aetud, ainult Mihkel Mutt, Rein Veidemann, Evi Arujärv ja Iivi Masso on puudu, aga eks neid arvajaid ole sadade kaupa teisigi, lihtsalt kaantevahe pole kummist. Igatahes on selles tihnikus orienteerumiseks vaja selget pead ja ega seegi aita: pilt on kokkuvõttes väga kirju, tuleb lihtsalt võtta üks autor korraga. Kokkuvõttes jääb kuklasse kumisema ikka üks suur eesti mure.

Näiteks Doris Kareva küsib Eesti ahistuse asjus: miks me ise seame oma vabadusele piirid, miks me ise surume kokku oma suuruse? Maarja Jakobson arutleb oma artiklis „Mida me kardame?” selle üle, kust tulevad kurjad inimesed ja miks keeratakse headusele selg. Küllap hirmust ja selle tingitud kurjusest, millest tuleks kuidagi lahti saada. Barbi Pilvre arvab, et väikesed rahvad kipuvad loomult suurtele ohvrid olema ja väikesel on raske suurele kurja teha. Eestlase saatus kipub olema ohvri ja orja saatuse värvides, aga hoopis parem oleks loobuda väljapressiva ohvri positsioonist. Nii et lõpetage vingumine!

Ka Katrin Saks kirjutab hirmu võitmisest ja sedastab, et venelastel on Eestis rohkem õigusi kui vähemustel mitmel pool Euroopas, et meie venelastel on palju rohkem õigusi kui vähemustel Venemaal või isegi venelastel endil kodu-Venemaal. Anu Merila kordab, et riigid pole Euroopa Liidus võrdsed, on nn Vana-Euroopa ja Ida-Euroopa. Muretsevate naiste lainel paistab ka Roy Strider, kes leiab eestlase karakteris liiga palju pelgust, hirmu, leigust.

Fanny de Sivers kutsub üles hoolivusele, et inimesed oleksid üksteise suhtes helded, lahked ja abivalmis. Kogumiku üks huvitavamaid artikleid on Kristiina Rossi „Euroopa idapiiri eestlus”, kus ta leiab, et oleme nii pisike rahvas ja riik, et meil mingis mõttes just nagu puudub omaenese rahulik siseruum. Kõik, mis meil on, on pinnal või piiril, oleme püsimajäämiseks kriitilise massi piiril. Vaja oleks ida ja kagu poolt otsida uusi impulsse, ideid ja hoiakuid.

Mall Hellam muretseb, millal eestlane naer(ata)ma hakkab. On ju naermine järjepidevalt geneetiline, mitte õpitud reaktsioon, mis on kaasa sündinud ja väljendub imikutel juba 2–12 tundi pärast ilmaletulekut.

Kristjan Jaak Petersoni ja kaasaegse eesti keele teemal mõtisklev Helju Vals utsitab kõrgelt mõtlema, sest emakeel on meie viimane isamaa.

Tiina Jõgeda kirjutab, et on vaja mäletada, ja modell Hedviga Maria Maidre tunneb, et mujal (välismaal) ei ole kodu.

Praeguse kultuurkapitali kallal irisemise foonil peab tsiteerima Ene-Liis Semperit: „Nüüd on kunst justkui pidevalt maksumaksjale võlgu. Näitlemine on töö nagu iga teinegi ja mahakantud Hamleti kostüümi saab rebaste peo puhuks rentida. Rahvusooperi laval peetakse pika laua taga firmaomaniku juubelit ja jõuluvastuvõtuks Kumu rentinud asutuse juhtoinad topivad naeru kihistades peldikupottide äravoolutorudesse apelsine”.

Üpris loogiline, et selline mahukas, kergelt megalomaania joonega koguteos ei saa läbi vabariigi esimese meheta. President Ilvese artikkel tundub nii üldsõnumlik ja ümardatult kujundlik, justkui ei kirjutanuks selle mitte inimene, vaid institutsioon, mis ei saa midagi väga konkreetset ütelda.

Riigitegelasi, poliitikuid, professoreid jagub. Oluline on Rein Raua sõnum, et identiteet ehk enesetaju peab olema avatud, ei tohiks kinnistuda venestamissurvest tekkinud vastandamisele: „Kultuuriline identiteet peab olema iga inimese valik, kui tema sotsiaalne ja keeleline kompetents lubab tal ühiskonnas toime tulla ning poliitiliselt on ta end määratlenud Eestile lojaalsena”. Jüri Talvet on töödelnud Äripäevas ilmunud konverentsi kokkuvõtte artikliks „Kas maailm tuleks toime müüdita?” ega anna sellele küsimusele ühest vastust.

Eesti keel on tõesti mõte, mitte tühipaljad sõnad, nagu sedastab David Vseviov – ja omadega peab saama rääkida. Selle eest, et kogumik poleks naljatult kurb, hoolitseb oma sõiduvees Andrus Kivirähk, kes jätkab oma ajalehesatiiride parimat taset. Lugesin „Eesti mütoloogiaid” üle kuu tagasi ega taha kõike seda minu arust tuumakat, väljamärgitut ja allajoonitut siin rohkem refereerida. Lõpetan autorite rehitsemise Andres Maimiku sõnadega, kes kirjutab kompetentsist, eliidi tegemisest ning kõrgliigas püsimise valust ja vaevast: „Oluline pole elukvaliteet, vaid elamise kvaliteet”. 38 „näitleja” rollisooritust võib ükshaaval kirjeldada, aga neid mingite läbivate ühisjoonte ja temaatiliste tunnuste alla liigitada on arvustajale tüütu ja ka lugejale kurnav. Targem on see raamat hankida, lugeda, aeg-ajalt jälle lehitseda ja lugeda, kuniks jõuab meie vabariigi sajas aastapäev. Siis tehakse vanal teemal uued tantsud.

Tänavune raamat on seest siiruviiruline, palgelt kahvatu ja seest rägaline, kuid mõjus – paiguti nagu juunihommikuses udus Narva jõe äärne heinamaa, kust kostub vikatiluiskamise helinat ja jõetaguse metsa kohinat. Kohati jälle mõjub kaantevahe nagu suur sibul: koorid ja koorid, aina vängemaks läheb, aga südamikuni ikka välja ei jõua.

Iga kogumik on möödapääsmatult nii või teisiti oma koostaja nägu. „Eesti mütoloogiate” puhul söandan väita veidi radikaalsemalt: see on Martin Kala kirjutatud! Aga palun – just Kala initsieeris selle kogumiku, võttis kontseptsiooni, pakendas sisekaane- ja saatesõnaga, kirjutas ka oma essee, just tema valis ja ärgitas kirjutajad, kes osutusid pelgaks instrumendiks peadirigendi käes. Üksiti võttes on nad kõik loonud vabatahtlikult väga laia teemaga raamidesse astudes ja seal oma individuaalsusele ja subjektiivsele sulejooksule tuginedes nii või naa originaalse essee või hõredama sotsiaalreferentsi, kuid kokkuvõttes on nad kõik allutatud dirigendi tahtele ja kompositsioonile. Just Kala on ämmaemand ja samas ka seemendaja, ilma tema ärgituseta oleks see raamat olematu. Niisiis on just tema nn ülemautor, kelleta poleks seda raamatut kirjutatud. Ühtlasi on ta ka lavastaja, kes on näitlejaile ette andnud väga üldise improvisatsiooni teema ja need individuaalsed rollisooritused hoolikalt komponeerinud oma etenduseks. Sellest on tekkinud vastastikune sõltuvus: ilma väljakutsujata poleks artistide rolle ja ilma nendeta poleks lavastaja etendust. Primaarsemaks pean ma aga ikka lavastajat kui etenduse algatajat.

Siin aga jõuan kohe teise paradoksini: kuigi sellel kogumikul peaks olema koostaja nägu, puudub raamatul igasugune individuaalne pale. Martin Kala kui loomingulise subjektiga pole sel kambateose väga amorfsel ja pluraalselt hägusal kogumil erilist pistmist. Puhuti võiks vaid kogumiku initsiaatori ja kaasautorina terakese panustanud Kala sotsiaalset innukust siduda raamatu olemuslikkusega, mis taandub ikkagi rohkem välise tähendusele.

Niisiis „Eesti mütoloogiad” on pealtvaates üsna soliidne, aga sisuliselt vägagi igasugune – küll kaaned kõik selle eklektika väärikaks köidavad. Vahest kõige tähtsam ongi see, et „Eesti mütoloogiad” pole mitte mingi kitsale kõrgelaubaliste eriteadlaste pundile ja sajakonnale intellektuaalile suunatud, vaid raamat palju laiemale lugejaskonnale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming