Saada venelaseks või eestlaseks

KRISTIINA TIIDEBERG

Hando Runnel pühendab Hindrik Prantsu kogumiku koostajana oma järelsõnas hulga ruumi sellele, et Prants pole Eesti lugejale kuigi tuntud nimi. Nii tundmatu ei tohiks ta ometi ka enam olla: 2010. aastal ilmus Eesti Päevalehe „Eesti mälu“ sarjas uustrükina Prantsu elulooraamat „Minu elukäik“ (1937) ning 2008. aastal Loomingu Raamatukogu numbrina Eesti-Soome suhetele pühendatud „Soome sild“ (1919).

Hindrik Prantsu (1858–1932) võiks vist nimetada maa soolaks. Prants oli pärit Kagu-Eestist Vastseliina kihelkonnast talupoja perest. Kuna pere oli tihedalt seotud vennastekoguduse liikumisega, kasvasid lapsed haridust ja kõlbelisust väärtustavas peres. Prants hoolitses suuresti oma silmaringi eest ise, lugedes palju. Ta tegi kaastööd paljudele ajalehtedele ning töötas ka ise toimetajana, samuti tegutses harrastusajaloolasena ning kogus rahvaluulet, peamiselt kodukihelkonnas ja selle naabruses Setumaal, aga ka Virumaal Alutagusel. Publitsistika kõrval on ta avaldanud mitukümmend raamatut, teiste hulgas ka esimeseks Eesti ajaloo ülevaateks peetava „Eesti rahva ajaloo“ (1912–1913).

Kõnealune teos kujutab valikut Prantsu ajalehtede-ajakirjade veergudel ilmunud tekstidest. Nagu koostaja ise tutvustuses kinnitab, on siia mahtunud peamiselt ainult kaks ainevalda Prantsu ulatuslikust loomingust: esiteks Kagu-Eesti ehk Setumaa-keskne vaade meie rahva ajaloole ja teiseks Eesti naaberrahvaste ajalugu ja meie suhted nendega. Õigupoolest tundub selline tutvustus siiski liiga kitsana. Teemade ja märksõnade valik kogumikus on lai: Vastseliina kihelkond ja sellega seotud inimesed, Setumaa ja setud, õigeusk, kirikukalender, vennastekogudused, eesti kirjakultuur ja murded, õigusajalugu, meie lähinaabritest Läti, Soome, Rootsi, Norra, Venemaa, Poola, lisaks ülevaated rea Eestiga seotud poliitiliste sündmuste ning isegi USA presidendi Abraham Lincolni kohta. Eks anna juba seegi valik aimu Prantsu haardeulatusest ajaloolase ja ajakirjanikuna. Enamiku tekstide puhul on tegemist omaaegse ja ajastuomase rahvavalgustuslikku eesmärki kandva publitsistikaga ning mõnelgi korral leidsin ennast juurdlemast küsimuse üle, milline võiks olla selle väärtus tänasele lugejale ja õigustus uuesti publitseerimiseks.

Kogumiku pealkiri on aga igati tabav. Tekstist kumab läbi Eesti asja ajamine, nii nagu Prants seda vajalikuks pidas, ehk teisisõnu: teemaks on soome-ugri teadvuse tugevdamine, suhted hõimurahvastega ning Setumaa integreerimine Eestiga. Viimast vaadet kajastab kõige paremini artikkel pealkirjaga „Koju tulnud kadunud poeg“, kus kadunud pojana kujutatakse väikest setu rahvakildu, mis Tartu rahuga taas Eestiga on ühendatud. Prantsu järgi saab alles nüüd rääkida tõeliselt ühtsest Eestist üle 700 aasta.

Selles mõttes ei saa kindlasti nõustuda raamatu reklaamis välja toodud väitega, et tegemist on Setumaa-keskse vaatega meie, s.t Eesti ajaloole. Pigem on hoiak, mida Prants oma tekstides kajastab, ikkagi Eesti-keskne vaade Setumaa küsimusele. Prantsu arvates on setudel vaid kaks teed ehk saada kas venelasteks või eestlasteks (lk 128) ja ta rõõmustab, et setud pole sajanditega Venemaa võimu all siiski venestunud. Tol ajal kujutati Setumaad kui eesti vanavara varasalve, vabaõhumuuseumi, kus on üle sajandite säilinud muinasaegne eesti kultuur (lk 125). Õigupoolest pole see vaateviis päris võõras ka tänapäeval. Korduvalt leiab kinnitamist, et setud venelastega ei abiellunud ja et õigeusust kui ühest venestuse vahendist ei saa setud õieti tänapäevani aru, vaid on jätkuvalt maausku. Prants sõnastas ühelt poolt setu kultuuri väärtuse eestlaste jaoks, aga andis nii ühtlasi õigustuse võtta setude kui vähem arenenud rahva suhtes patroneeriv hoiak.

Ühe huvitavama sissevaate setu temaatikasse pakub pikem artikkel „Petser“, kus leiab ka Prantsu isiklikke mälestusi ja kogemusi Petseri linnast ja laatadelt, samuti rahvauskumuste kajastusi, näiteks Petseri linna nime või kloostri pärinemise kohta Kiievist. Huvitavamat eluloolist lugemist pakuvad ka Prantsu tekstid vennastekogudusest Vastseliinas, eriti ülevaade kohaliku Raadi palvemaja tegevusest. Kokkuvõtteks võib tõdeda, laenates mõnevõrra Vello Paatsi sõnu,1 et Prantsu kirjutised lisavad Eesti ajaloole kindlasti värvi.

1 Vello Paatsi, Hindrik Prants ja timä elokäük (järelsõna). Rmt: Hindrik Prants, Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi. Eesti Päevaleht, 2009, lk 154.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar