Söök, šokk ja pessimism

Aet Annist

Krediidikriisi, majanduslanguse, kliimamuutuse ja ähvardava näljahäda tingimustes kõlab nii meedias kui poliitikas üha kõvemini pessimistide hääl. Isegi kirglikud optimistid, nagu näiteks Eesti peaminister, võivad üleöö pessimististuda.

Näguripäevad hingavad kuklasse tõesti: esimesena toidukriisina, mille arvukate põhjuste hulgas on kliimamuutustest põhjustatud ikaldused, naftahinna tõus, biokütus ja eduka turukapitalismiga rikastuva Hiina keskklassi kasvanud nõudlus loomaliha järele. Tulemuseks on põhitoiduainete, näiteks vilja, riisi, aga kaudselt ka kõikvõimaliku leivakõrvase hinnatõus. See tabab kõigepealt neid, kelle sissetulekust läheb suur osa toidule. Paljudel arengumaadel on see 50–70% tuludest – võib kujutleda, mida sel juhul tähendab toiduainete hinna kerkimine poole võrra või isegi rohkem. Haitil, Kamerunis, Egiptuses ja mitmel pool mujal on nälgiv elanikkond juba tänavatele tulnud ning esimesed protestimeeleavaldustel hukkunud kirjas.

Praegune kriis on paljude maailma juhtivate meediaväljaannete kommentaatorite arvates hoiatav näide. Kui siiani kannatasid just maailma vaeseimad riigid, siis liigub kitsikus üha lähemale ka lääne elanikkonnale. Varsti  tunnevad sealgi selle mõju mitte ainult vaesemad vaid ka osa keskklassist. Päris mustade stsenaariumide järgi lagunevad riigid pikemas perspektiivis energiakriisist ja kliimamuutustest põhjustatud stiihias oma elu eest võitlevateks jõukudeks.

Optimist heidab sellised võimalused kõrvale ja usub kindlalt turujõudude põhjatuna näivasse eneseparandusvõimesse, inimkonna tehnilisse nutikusse või ammutab uut jõudu uudisest, et Euroopa Kosmoseagentuuri teadlased suudavad teoreetiliselt kuu peal saialilli kasvatada. Realistlikumalt meelestatud märkavad toidukriisi silmaga nähtavaid tagajärgi, ja mitte ainult teises ilma otsas või kauges tulevikus. Tänases Eestis annab see hoobi ennekõike inimestele, kelle sissetulekud on fikseeritud: pensionäridele, töötutele ja nendele, kelle sissetulek on aastaid sama olnud. Vaesemate tuludetsiilide tuludest läks 2007. aastal toidule 40% ringis ning sel aastal on see suure tõenäosusega kasvanud. Eluasemekulud on meie laiuskraadidel suuremad ja paratamatumad kui paljudes lõunapoolsetes piirkondades, mis elu siin veel keerulisemaks teeb. Optimist võib loota, et meie vaesed ei tule tänavatele. Isekas optimist võib isegi leida, et vaesus on õnneks inimesi halvav ja ühtsust hävitav jõud.

Pessimist näeb kriisis aga kaugeleulatuvate ja kõikehõlmavate negatiivsete mõjude potentsiaali. Eestis äärmiselt põgusat ja süvenemiseta mainimist leidnud Naomi Kleini viimane raamat „The Shock Doctrine” kutsub meid üles tähele panema kuidas võivad ühiskondlikke mullistusi ära kasutada soodsalt positsioneeritud jõud – olgu poliitilised või muud –, et läbi suruda neile sobivaid muutusi. Kui ühiskonda tabab katastroof, rünnak, kollaps vms, järgneb sellele tihti üldrahvalik peataolek, desorienteeritus, segadus. Ses situatsioonis taipavad mõned isikud või institutsioonid, et rahvas ei suuda takistada neile ebasoodsate otsuste vastuvõtmist. Nad mobiliseeruvad eesmärkide nimel ja teevad need muidu kas ebapopulaarsed või kodanikuaktiivsuse taha kinni jäävad sihid teoks. Klein ei näe sellise hetke ärakasutamise taga mitte vandenõu, vaid inimlikku ahnust, rumalust, isekust, valesid otsuseid ja lühinägelikkust. Niisiis tabab rahvast – sageli selle vaesemat ja marginaalsemat osa – esimese šoki järel järgmine löök. Näiteks 2004. aasta tsunami tõttu sai Sri Lanka valitsus kohalikud kalamehed rannaaladelt minema ajada ning selle piirkonna igasuguse vastupanuta hotelliarenduseks müüa. 11. september on lubanud jalge alla tallata paljud „vaba maailma” põhiõigused. Kommunismi kokku varisedes langesid ida-eurooplased ja teised nõukogude võimu käes virelenuid miltonfriedmanlik šokiteraapia ohvriks. See murendas üht ülitähtsat vara, mis aitab ka suurtes kriisides hakkama saada: koostöövõimet.

Olgugi teatud määral pealiskaudne, on Klein tabanud ära ühe olulise trendi ärevas maailmas ja kutsub meid igati õigustatult kriisisituatsioonis teravdatud tähelepanuga oma õiguste, vabaduste, aga ka koostöövõime püsimist teraselt jälgima. Ka täna tasub tähele panna, kuidas ametlikult pessimismiks muutunud optimism ja sellega seotud lisaeelarve Eesti toimetulekule mõjub. Korralik pessimist peab olema alatasa valvel, et keegi pessimismi ja kriisi kurjasti ära ei kasuta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming