Sõjajärgse Lääne ühiskonna parimad analüüsikatsed

 

Ilmuma hakkab uus sotsiaal- ja humanitaarteaduste tõlkeid koondav sari.

 

Lähiajal ilmub Tartu ülikooli kirjastusel korraga viis uut tänapäevase humanitaarteaduse tõlget. 

Indrek Ibrus, mis määras raamatute valiku? Kui palju rahastajad, palju ülikooli õppevajadused, palju valiku tegijate subjektiivsed huvid, palju kompetentsete tõlkijate-toimetajate olemasolu jne?

Indrek Ibrus: Nagu ikka selliste protsesside puhul – need kõik ja mittemiski. Ühest küljest tegime lõpuks ilmavalgust näinud raamatute osas lõppvaliku justkui tõesti ise, kuid tegelikult lähtus see valik esmalt finantseerimisskeemi pragmaatikast ning alles seejärel selle raamides alles jäänud valikuruumist. Kogu sarja esialgse kontseptsiooni sepistasime me koos Merit Karise,  van Dijki “Ideoloogia” tulevase tõlkijaga, Oslos oma magistriõpinguid lõpetades, kui avastasime, et raha sellise sarja alustamiseks vedeleb n-ö maas. Euroopa Liidu “Kultuur 2000” toetusprogrammi raames pakuti 2003. aastal võimalust küsida raha ka Euroopa XX sajandi humanitaaria ja sotsiaalia võtmetekstide tõlkimiseks – ning need tingimused said ka peamisteks piirideks, autoriteks eurooplased ja teosed möödunud aastasajast. Aga ega need piirid meid väga ei ahistanudki. Mina isiklikult olin jõudnud juba mõni aeg tagasi äratundmisele, et Eestis sarjadeks koondunud humanitaartekstide väljaandmise projektid olid asjaolude sunnil kujunenud sisuliselt küllaltki eklektiliseks ning et käes on aeg hakata uusi sarju palju kitsamalt diferentseerima. Meie sarja kaheks peamiseks rõhuasetuseks saigi ühelt poolt n-ö kaasaeg, s.o moodsate sõjajärgsete Lääne ühiskondade parimad kirjeldused ja analüüsikatsed, ning teiselt poolt antud kaasaegsete teooriate kohalik tunnustatus, nende tegelik kasutatavus ülikoolide programmides ning sellest tulenev selge vajadus maakeelsete tõlgete järele. Selleks konsulteerisime me nimekirja koostamisel palju ka akadeemiaga ning eriti Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnaga. Sellest asjaolust ja küllap ka meie endi meediateaduslikust taustast lähtus ehk ka sarja mõningane esialgne kallutatus nn meediaühiskonna teemade suunas. Et “Kultuur 2000” seadis ühe projekti raames tõlgitavate raamatute arvu ülempiiriks 10, siis esialgne nimekiri umbes just nii pikk oligi. Selle numbri lõplik vähenemine vaid viiele oligi aga ühe järjekordse antud finantseerimisskeemi pragmaatilise asjaolu tagajärg: 2003. aastal jäi programmi väljakuulutamise hetke ja taotluste sisseandmise tähtaja vahele vaid paar kuud ning selle aja jooksul pidi korda ajama kõik autori- ja tõlkeõiguste küsimused, sõlmima lepingud nende õiguste omajatega, otsima tõlkijad ja kindlustama kogu projekti ajutise rahastamise. Euroopa vanad kirjastused,  kellega tuli tõlkeõiguste saamiseks läbi rääkida,  ei ole aga tihti sellised organisatsioonid, kellega saab nõnda hüppelt asju ajada ning selle taha jäigi paljude raamatute taotlusse lülitamine kinni. Heade tõlkijate leidmisega meil aga seekord suuri probleeme ei olnud, “Kultuur 2000” tõlkestipendiumid on Eestis siiski veel küllaltki konkurentsivõimelised.

Millised autorid ja teosed veel kaalumisel olid?

Euroopa kirjastustega üritasime rääkida nimekirja põhjal, kus oli teoseid veel Roland Barthes’ilt,  Pierre Bourdieu’lt, Don Slaterilt, Zygmunt Baumanilt, Niklas Luhmanilt, Gunther Kressilt ja Theo van Leeuwenilt. 

Kui oleks ideaalolukord, s.t kui küsimus ei oleks rahas, tegijate puuduses jne, millised oleksid need sotsiaal- ja humanitaarteaduste seni eestindamata tekstid-suunad-autorid, mida meie kultuur kindlasti vajaks?

Antud piirid on alati ees. Muidu võiks ju kohe kogu Aleksandria raamatukogu eestindama hakata – vaevalt et eesti kultuurile sellest kahju tõuseks. Kui aga konkreetsemalt vastata, siis eesti kultuur pole veel piiritagusest mõttest nõnda täis, et me väga valida saaksime. Küllap me vajame ikka veel “kõike”. Ja eks see sõltu ka soovija perspektiivist. Mina näiteks soovin head tervist kõigile neile, kes Kanti või Peirce’i tõlkimisplaane kuskil kõrva taga hoiavad. Lisaks on meil igas sotsiaalteaduste valdkonnas puudu enamik keskseid klassikuid, majandusteaduses näiteks, kus teiste seas nt Schumpeter on selgelt üha aktuaalsemaks tõusmas. Me räägime ju küll palju vajadusest teadmisühiskonna ja innovatsiooni järele, kuid oskame me selle üle ka sisuliselt ja sügavuti arutleda? Selles osas on meil alustekstid kindlasti puudu. Või seesama semiootika, mille üle me siin õigustatult küllaltki uhked oleme, kuid mille klassikuid meil samuti maakeeles peaaegu et pole. Omaette teema on aga just meie kaasaeg. Viimase kümne aasta jooksul on filosoofiaklassika tõlkimisel küllalt tublit tööd tehtud,  kuid kui palju on meil läänes tunnustatud värskeid ja aktuaalseid võtmetekste, mis meie praegust olemist ja aset leidvaid protsesse seletaksid? Kuid eks seda auku me oma sarjaga ehk tasapisi täita püüamegi.

Kas usute, et Ecol on tänasele inimesele edastada põletavam sõnum kui Kantil või Burke’il? Kas Eco elab ka sajandid üle, nagu viimased on seda teinud?

Kuulasin ühel konverentsil hiljuti ettekannet, milles näidati, kuidas näiteks Venemaal on iga ajastu valinud välja “õiged” ja alati erinevad Hamleti tõlked. Ses osas on meil võimatu ennustada, mida vajatakse homme. Kuid kindlasti sõltub homne sellest, mida me täna teeme. Ning täna ma usun, et see raamat, mida maailm üldiselt tunneb Eco “The Role of the Reader’ina” ning mille itaaliakeelse originaali me oma sarja raames ära tõlkisime, on tänases akadeemilises ruumis ja sotsiaalteaduslikes aruteludes jätkuvalt äärmiselt aktuaalne. Ka ma ise võin üht- või teistpidi olla Eco teooriate suhtes kriitiline, kuid päriselt mööda sellest raamatust siiski ei saa – kaasaegsele meediale või populaarkultuurile tekstikeskselt läheneda sooviv ja akadeemiliselt ambitsioonikas inimene peab seda raamatut vähemalt teadma. Ma usun, et me ei saa Kantita, kuid me peame tundma ka autoreid, kes seletavad Kanti kaudu kaasaegse kultuuri toimimist. Eco muuhulgas aga just selline autor ongi. Ning lisaks on ju veel selge, et konkreetset ühiskondlikku seatust kirjeldav sotsiaalteaduslik mõte ongi a priori palju ajalisem kui näiteks analüütiline filosoofia. Kas neid tekste hiljem sajandite pärast kultuuriajalooliste tekstidena arvestatakse, on aga juba selle ajastu akadeemikute probleem.

Kas sellisele toredale ettevõtmisele – viis filosoofiaraamatut korraga – on ka järge oodata?

Tahame loota küll. Väike eesmärk on seatud, et avaldada edaspidi autoreid, kes praegu avaldatutega juba dialoogi asuksid (ma usun, et mõningane sisemine dialoog on selles sarjas juba olemas) – Giddens Beckiga näiteks jne. Sarja põhikarakteristikud ehk suhteline kaasaegsus ja ülikoolis kasutatavus  jääksid aga samaks. Avaldamisgraafik sõltub aga paljuski taas uute rahastamisprogrammide pragmaatikast. Kuid loodame kõige paremat.

Küsinud V.-S. M.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming