Sõbralik fašism, inimnäoline rassism

Johannes Saar

ja teised Eesti asjad  

 

Ausalt, järgnev kirjutis on ajendatud tülgastusest üldise imetluse pärast, millega Eesti diplomaatiline kantseliit pühitseb Samuel Huntingtoni nime…

Kultuurilehest Sirp on viimase paari aastaga saanud tribüün meie presidendile, endistele ja praegustele pea-, välis- ja kaitseministritele ning ka vähematele valitsuspoliitikutele. Politiseerumist ilmestab kõige paremini kuulisa Diplomaatia, mille kolleegium kuulub pea täies koosseisus tegevteenistusse diplomaatilises korpuses, kuid ka nädalalehe enda esileheküljed, kus enamasti aasitakse esmalt sise- ja välispoliitilist maastikku, et alles siis hõrgu balleti, kauni koorilaulu ja puhta luule poole kiigata. First things first.

Kurss kultuurimõtlemise politiseerimisele on sümpaatne, eriti ajal, kui meie loovintelligentsi poliitvõimekuse laeks jääb kapriisitsev boikott Kalevipoja ja pronkssõduri väljakutsele. Samas võib küsida, kas juhtiva kultuurilehe koopereerumine Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, Eesti Välispoliitika Instituudi, presidendi kantselei, välisministeeriumi  ja Toompea võimukünkaga ei lõpe mitte kurvalt mõnel kohalikul ideoloogilisel madalikul. Näiteks sellisel, kus kõneldakse peamiselt piiririigist, sanitaarkordonist ja tsivilisatsiooni eelpostist. Teame, et populaarsest ilukirjandusest kuni presidendi aastapäevakõneni prevaleerib Eestis just selline äärepealsuse retoorika ning märkimisväärne osa eestlastest kannabki peas maailmakaarti, millel nende rahvus kõlgub kuristiku äärel, hing NATO visatud paelaga kaelas.

Hirm Venemaa ees on pantvangi võtnud kogu meie maailmapildi ja artikuleerib ametlikku kantseliiti apocalypse soon ähvardavas helistikus. Ime siis, et avalik arvamus on ehmatanud end veendunud turuliberaaliks, kellele mööndused sotsiaalsfäärile võrduvad kommunismiohu taassünniga ning Ühendriikide mõjuvõimu kahanemine isikliku julgeoleku kadumisega. Shibboleth’iks, millega eristada praeguste aegade “head eestlast” näiteks “heast eurooplasest” võib vabalt olla suhtumine politoloog Samuel Huntingtoni. Pole saladus, et tema kultuurifilosoofiast on saanud lisaks USA-le hingeabi ka Eesti välispoliitiline strateegia, mille kohaselt algab ida pool Narva jõge lootusetult teistmoodi maailm, elavad teistmoodi inimesed ning viljeldakse hoopis teist kultuuri.

“Tsivilisatsioonide kokkupõrke” eestinduse eessõnas õnnistab fundamentaalset vahet ka praegune president, endine välisminister Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides ameeriklast: “venelased ei saa hakata eestlasteks”.1 Aamen? Ei teagi, millega Samueli ja Toomas Hendriku purunenud assimilatsiooniunelmaid korvata. Ja mida öelda oma kahele kolleegile kunstikeskuses. Vahest ehk: “Sorry, sõbrad, te olete looduse vingerpuss. Ma panen teile doktor Mengele juures aja kinni.” Samasisulise teadaande saadaksin ka Arvo Pärdile ja oma raamatupidajale, sest nemad on ju õigeusku kolinud.

Kuid maailmaparandajaid nii pisike mastaap ei huvita. Ammu enne Huntingtoni ja tema järel on sellesarnast latentse rassismi retoorikat varieerinud ka kõik teised “Balti erikorra” erivärvi sõnameistrid. Mistap pudenes Huntingtoni mõtteseeme ka viisteist aastat tagasi tänulikku mulda, mis oli just pääsenud idanaabri kirsa alt ja vajas huumuseks hädasti mõnd Blut und Boden’i tüüpi revanšistlikku doktriini, mis õigustaks kättevõidetud kohta päikese all. Ksenofoobilised sanitaarkordoni metafoorid, mille abil end okupatsiooni traumast distantseeriti, inimeste poliitiliste õiguste lahterdamine etnotsentristliku lojaalsuse alusel ja miks mitte ka kõnekujundid sanitaarset sisekorda ahistavatest viiruslikest elementidest: venelased, luureagendid, kommunistid, muulased; kõik nad toodavad rohkem või vähem viisakas vormis poliitilist sallimatust, mis kodurahu huvides peidab end kultuurifundamentalismi ja essentsialistlikesse mõistujuttudesse ajaloolisest ettemääratusest: “Ma ei ole küll rassist, aga …” jne.

Kõik, kes arvavad koos Huntingtoniga, et “majanduslik tõus toob kaasa poliitilise ebastabiilsuse”, ja kardavad, et “majanduslik vahetus toob kaasa inimestevahelise kontakti; see ei too üksmeelt”2, võivad end lohutada sellega, et autor pole alati olnud inimpelglik fatalist. Nooruses oli ta pigem batalist ning eelistas maailma sundtsiviliseerimist, propageerides seda progressina. Pärast 1967. aasta reisi sõdivasse Vietnami tuli ta Foreign Affairsis lagedale äärmiselt peadpööritava arutlusega Lõuna-Vietnami sunniviisilisest “urbaniseerimisest” ja “moderniseerimisest”. Elimineerimaks viet­kongide sissisalku toetavat külakeskkonda, spekuleeris ta, et “kui sõjalise jõu otsene kasutamine maapiirkondades kasvaks piisavalt massiivseks, et ärgitada massilist migreerumist linnadesse”, võib “maoistliku agraarrevolutsiooni juured läbi lõigata Ameerika sponsoreeritud urbanistliku revolutsiooniga.”3 Erinevus CIA instseneeritud Phoenix-pogrommiga külaelanike massimõrvamiseks osutub pelgalt taktikaliseks: kohapeal mahalöömisele eelistatakse massiküüditamist pommirahe all.

Tõsiasi, et Huntingtoni arutlused olid esitatud reaalse sõjategevuse taustal, kus külades ja põldudel voolas napalm, taevast sadas Agent Orange’i nimelist herbitsiidi ning peagi mädaneski viis miljonit külaelanikku Saigoni ümbruse põgenikelaagrites, andis elupõlisele vasakradikaalile Noam Chomskyle põhjust võrrelda arutlejat joonelt koonduslaagriteoreetiku Heinrich Himmleriga4, samuti väga pragmaatilise ja tegusa inimesega. Ka tema tihedasse agendasse ei mahtunud kuidagi küsimused rahvusvahelisest õigusest, isikupuutumatusest ja rahvaste enesemääramisest. Aaria vere saneerimine võttis kogu aja. Ehk oligi ajapuudus põhjuseks, miks Ühendriikide diplomaatia suutis hiljem Vietnami sõja hukka mõista vaid pragmaatilistel kaalutlustel (good intentions gone bad politics): raha, inimelud, aeg ja rahvusvaheline maine kadusid Indohiina džunglisse ning kasu ei midagi – punased võitsid ikkagi. Aga Huntingtonil oli hiljem palju seletamist oma Harvardi tudengite ees, kellele 1968. aasta tähendas hoopis sõja ja autoriteetide eitamise kõrgaega. Ja avalik kraaklemine Chomskyga, kes olevat tendentsliku tsiteerimisega teinud temast genotsiidi apologeedi, ei edenenud ka soodsalt. Vasakpoolsetele on ta siiani profašist.

Ei saa öelda, et Huntington oleks ka hiljem näidanud nägu nende hulgas, kes mõistsid sõja hukka moraalselt, et sõda kui selline on halb, et Genfi konventsioon on kõigile järgimiseks jne. Pigem leiame ta nende eminentsete teoreetikute hulgast, kes seitsmekümnendate alul nuputasid kambakesi, kuhu sohu uputada rahuliikumist, hipikultuuri, etnilist ja soolist ärkamist, keskkonnaaktivismi ja antiglobalismi ning mida teha 1968. aasta tudengitega, keda ikka ei köitnud karjäär distsiplineeritud palgalisena riiklik-korporatiivse sõjatööstuskompleksi ridades. Trilateraalse komisjoni 1975. aasta raportis “Demokraatia kriis” kurdab valitsuse julgeolekunõunik Ühendriikides levinud “demokraatiaga liialdamist” ja “demokraatia kontrollimatust”, selle ravimiseks soovitab aga “demokraatia märkimisväärset kärpimist”. Mitte just ülearu nõtke sulega lisab ta: “Demokraatia efektiivne toimimine eeldab mõnedelt inimestelt teatavat apaatiat ja mitteosalemist.”5 Karta on, et endale ja Carteri administratsioonile auväärt referent selliseid kõvakäelisi soovitusi ei jaganud, küll aga ellujäänutele Indohiinas, Ladina-Ameerikas ning neile õpihimulistele noortele kaasmaalastele, kes ikka veel ei mõistnud hinnata napalmi tsiviliseerivat jõudu.

Igatsus apaatse ja riiklikult ajupestud kahuriliha järele kosub Huntingtoni kirjutistes kaheksakümnendatel suisa jesuiitlikuks kasuistikaks. Avaliku arvamuse nakatamisest poliitilistesse paranoiadesse saab ausalt üles tunnistatud Realpolitik: “võib juhtuda, et sa pead müüma” interventsiooni või muud sõjalist sekkumist “viisil, mis loob eksiarvamuse, et võideldakse Nõukogude Liiduga. See on see, mida Ühendriigid on teinud Trumani doktriinist saadik.”6 Õnneks polnud Baltimaadel punaohtu vaja reklaamida. Siinsed ostjad rebisid Huntingtonil kauba käest, neil oli ju tõepoolest Nõukogude Liiduga kana kitkuda. Enda õnnetuseks said revanšihimus baltlased aga kauba peale ka veendumuse, et poliitparanoiade maaletoojal jagub kompetentsi ka globaalseks kultuuriantropoloogiliseks ekspertiisiks ja et need kaks on tegelikult üks ja seesama asi.

Imetlusväärse kiirusega muteerus ideoloogiline rinne meie paesel rannamaal kultuurilist apartheidi pooldavaks maailmapildiks: eestlased siin- ja venelased sealpool lääne tsivilisatsiooni piiri. Ning see lõhenemine kujunes kassahitiks, millest nõukogude-ohu hulgimüüjad ei osanud unistadagi. Muu hulgas sai Ühendriikide instseneeritud või otseselt algatatud sõjategevus Kesk-Ameerikas, Ida-Timoris, Kambodžas, Laoses ja praegu ka Lähis-Idas nagu imeväel ületamatute kultuuriliste barjääride tõend. “Islami piirid on verised” ja muu selline jutt. Mees, kes ei saanud aru, miks Indohiina põliselanikele ei meeldi napalm, leidis endale toetajaskonna, kes ei soovigi mõista venelasi. Ime siis, et ühisel jõul kerkivad kultuuride vahele müürid.

USA pakub ideoloogilisel piiril teenivatele sõjasulastele katust ega salli flirti konkureeriva idagängiga, selge see. Keegi ei vaidlusta ka Huntingtoni teeneid selles, et maailmas pole enam ruumi kultuurilisele dünaamikale ja dialoogile, kuid selle edukas marketing fataalse kultuuriparatamatusena kuulub juba ainuisikuliselt talle kui mehele, kes usub napalmi diplomaatilisse potentsiaali.

Juhuks, kui Eesti valitsev kultuuripoliitiline korpus peaks aga juhtumisi soovima kas või korraks seda teravamalt teadvustada, võib soovitada järgmist kantiaanliku eetika mõtteharjutust. Mõeldagu end “passiivsusele ja resignatsioonile määratud inimeseks”, ent sedapuhku mitte Indohiina poolsaarel või Harvardi mässavas tudengilinnakus, vaid näiteks neljakümnendate aastate Eesti metsavendade seas. Kujutletagu järgmist. Loeb see rõhutud seltskond oma rõskes tihnikupunkris idaimpeeriumi kõige soliidsemat välispoliitilist ajakirja Inostrannõje Dela, kus mingi noorelt kiilanev prillipapa kõneleb pragmaatilise sirgjoonelisusega vajadusest põletada maha Eesti metsad, mürgitada põldude saak, pommitada puruks külad ja küüditada kõik külaelanikud Tallinna ümbruse  koonduslaagritesse, et elimineerida metsavendlust toetav infrastruktuur. Ja loeb see jahmunud seltskond ka, et seda kõike nimetatakse “urbaniseerimiseks” ja “moderniseerimiseks”. Harjutuse lõppmoraal: kui me tänases Eestis tervitame sellise mehe kultuurifilosoofiat osana oma ametlikust välispoliitilisest doktriinist, siis peame leppima, et maailma silmis paistab tänane Eesti välispoliitika kaunikesti natsimeelsena. Fair trade, one might say.

 

1 Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine, 1999, lk 21.

2 Samas, lk 278.

3 S. Huntington, The Bases of Accommodation. –  Foreign Affairs, July 1968.

4 Noam Chomsky, American Power and New Mandarines, 1969, lk 21.

5 Tsit: Noam Chomsky, Radical Priorities, lk 138.

6 S. Huntington, International Security, Summer 1981; National Interest, Fall 1989.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming