Ruumist lennuharjutusteks

J?Hain

 

 

Ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus,

et savvi sattununa tehakse must kruus

öös juuni-roosas puu all istujaile juua,

kel pilk on teise pilgus, suu yksteise suus.

Märt Laarman, “Kylmad rubaiid” (1939)

 

 

Ta teab, et kord ta põrmust kasvab õisi puus,

muust ilmast äraminekuni teadlik

ja ilmast ilma muutumatu mees

mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

sääl kaetud päi ta seisab jalad vees

Jüri Üdi, “Käekäik” (1973)

 

Kui isepäine luuletalent, kes küll õpihimuline ning õppimisvõimeline, kuid raskesti õpetatav ning autoriteetides kahtlev, nimetab kedagi Õpetajaks, siis peaks see poeedi loomingu austajates tekitama huvi selle isiku suhtes. Viibe peaks tänasele luulesõbrale olema selgem kui aastal 1973, sest kümmekond aastat tagasi ilmus taastrükk Märt Laarmani ainsaks jäänud luulekogust “Kylmad rubaiid” (esmatrükk 1939. aastal tiraažiga vaid 50 eksemplari), mille avaluuletusele vihjatud. Ja kellele Jüri Üdi enda luulekogu “Käekäik” (1973) ka pühendanud.

Märt Laarmani ja Juhan Viidingu / Jüri Üdi sidemed on taas esile tõstnud hiljuti ilmunud Hasso Krulli koostatud ja saatesõnastatud Jüri Üdi luulekogu “Tiibadega raamat”. Selle teose üdi, keskme moodustab faksiimiletrükk Märt Laarmani teostatud plokkraamatust “Realistliku ingli laul” (1968). Teos, mida veel “Eesti kirjarahva leksikon” (1995) ei noteerinud Jüri Üdi esikkoguna ja alles hiljem on selle esmaõigus tunnustust leidnud.

Märt Laarman (1896–1979) oli Juhan Viidingu onu, kuid sugulussidemed ei seleta nende kahe kriitilise meelega, nõudliku, eripärase ja pisut enam kui poolesaja-aastase vanusevahega isiksuse vaimset sidet. Kui öelda, et neid kahte siduvat ühisosa võiks märkida sõnaga “kunst”, siis see on paljuski õige, kuid vajab siiski seletust. Märt Laarman on tuntud eelkõige kujutava kunstnikuna, kuid tema elus oli oluline koht ka teistel kunstinähtustel, millest kõige olulisemaks oli luule. Pojatütar Eva Laarman meenutab: “Luule on midagi sellist, mis kuulus väga orgaaniliselt vanaisa Märt Laarmani juurde. Luulet luges ta iga päev. Võiks öelda, et ta elas pidevalt luules. Kui tekkis sobiv hetk või meeleolu, siis ta hakkas deklameerima. Luule oli nagu saatemuusika või taust tema tegevusele. Ta luges Liivi, Suitsu, Puškinit, Goethet – algkeeles kõiki. Ja rahvalaulu luges palju […]. Luule oli talle eluline vajadus. Ta justkui sai sealt mingit jõudu või energiat.”

Luulesse süvenemine ei piirdunud lugemise ja deklameerimisega. Näiteks kui oli selge, et halvad ajad on asendunud veel viletsamatega, asus ta 1945. aastal käsitsi kirjutama Juhan Liivi “Valitud luuletusi” alapealkirjaga “Selle hullu ja vallavaese laule, kelle käes oli sõna tarkus ja rikkus”. Raamatu mahuks kujunes 140 lehekülge, millel 88 luuletust. Iseloomulik Märt Laarmanile oli suhtumine nende luuletuste redaktsiooni. Võttes küll aluseks Liivi teoste 1926. aasta väljaande, muutis ta interpunktsiooni süsteemsemaks ja loogilisemaks. Teades, et raamatus trükitu ei kajastanud Liivi enda tahet, ning pidades ennast neis küsimustes Friedebert Tuglasest mitte vähem pädevaks. Niisugustesse nüanssidesse pühendati Juhan Viidingu kõrval küll väga kitsas ring Märt Laarmanile lähedasemaid isikuid.

Lisama peaks veel, et Märt Laarman tegutses mõnevõrra ka kirjanduse tõlkijana, põhiliselt saksa ning vene, aga ka taani ja rootsi keelest. Luuletajatest pälvis tema tähelepanu rootslasest eakaaslane Hjalmar Gullberg (1898–1961), kelle luuletõlgetest avaldas ta värsivalimiku “Kolm laulu” (1939).  Elu lõpukümnendil pöördus uuesti tema tõlkimise juurde, kirjutades eestikeelseteks luuletsüklid “Armastusromaan” ja “Paradiisimüüt”, mis hiljem, pärast Märt Laarmani lahkumist, on ka avaldatud.

Kunstniku eruditsioon kirjanduse alal on seletatav lihtsalt: ta oli õpetaja, kes kogu pika pedagoogiameti pidamise kestel (1916. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni) õpetas eesti keelt ja kirjandust, viimast ka süvendatult teoreetilises plaanis. Tema Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Kolledžis peetud kirjandusteooria loengutest on säilinud õpilaste paljundatud konspekt, mille põhjal Rein Kruus on määratlenud Märt Laarmani kirjandusteoreetilised teadmised põhjalikeks ning omas ajas uuenduslikeks.

Märt Laarmani elu oli täis loomingut ning katsumusi, viimased enamjaolt seotud tema sirgeselgse hoiakuga kõiges, millega tegeles. See tekitas probleeme Eesti Kunstnikkude Ryhma vormiuuenduslikel hiilgepäevadel 1920. aastatel, tõi kaasa kohati lausa mahategeva poleemika tema 1930. aastate algupoole ühiskonnakriitiliste programmartiklite (“Orirahvas”, 1930; “Kunst vardas”, 1932) puhul, tema päevakajalise publitsistika tõrjumise mitme väljaande veergudelt 1930. aastate teisel poolel ning 1951. aastal kunstnike kutseorganisatsioonist väljaviskamise. Viimasel juhul esitati ka kirjalik põhjendus: “Passiivne hoiak ENKL [Eesti Nõukogude Kunstnike Liit] ürituste suhtes, samuti loominguline küündimatus.” Ilmast ilma muutumatut meest ei suutnud see kõik painutada, murdumisest kõnelemata. Viimases oli kerge veenduda igaühel, kel temaga lähemat kokkupuudet oli, kuid selget keelt kõneleb sellest ka tema looming, iseäranis just raamatute tegemine.

Märt Laarmani töö plokkraamatute loomisel 1930. aastate teisel poolel on üsna hästi raamatusse raiutud. Seni katkendlikumaks on jäänud tema samasisuline tegevus hilisloomingus, just see, mida Juhan Viiding lähedalt nägi ning millele kaasa elas.

Esimese plokkraamatu puusselõikamist alustas kunstnik 1936. aastal ja Marie Underi “Käik tuultesse” trükiti 1938. aastal 130 eksemplaris. Täpselt kolmkümmend aastat hiljem, 1966. aastal, tuli Märt Laarman tagasi plokkraamatu juurde. Uus algus tähendas ka uut tehnikat: omaaegse laudpuulõike asendas nüüd linoollõige ning esimeseks teoseks oli kunstnik valinud Friedebert Tuglase miniatuurid. Seos Tuglasega polnud juhuslik, neid sidus ammune tutvus, kuid veelgi enam see, et pärast sunnitud eemalolekut avalikust kunstielust astus Märt Laarman uuesti raamatukunstnikuna esile Tuglase kaheksaköitelise “Teoste” (ilmusid aastail 1957–1962) puugravüüris teostatud rikkaliku illustratiivse saatega. Paraku ei kulgenud asjad esialgse plaani kohaselt. Nimelt palus Märt Laarman kirjanikult kolme varem trükis ilmumata miniatuuri käsikirja tulevase plokkraamatu jaoks. Need ta sai, kuid just siis, kui teksti linoolilõikamine juba käis, avaldas Tuglas ühe neist paladest ajakirjanduses. Kunstnik, kelle mõtteks oli teha raamat esmatrükkidest, katkestas pettunult töö. Uueks teoseks sai varem tema poolt 1939. aastal juba plokkraamatuks tehtud “Piksepalve”, mille uusversioon valmis 1967. aastal ning töö järg jõudis Käsu Hansu nutulaulu juurde.

Siiski ei huvitanud seitsmekümnenda eluaasta piiri ületanud kunstnikku ainult Urvaste pastori Johann Gutslefi poolt Vihtla Jürgeni suust 1644. aastal kirja pandud palvesõnad, Tartu linna kannatused Põhjasõjas ja Tuglase esimese ilmasõja eelne looming. Ta jälgis tähelepanelikult nii ilmuvat uudiskirjandust kui õepoja järjest tõotavamaid saavutusi luulevallas. Viimane väide pole liialdus, sest Juhan alustas luuletamist lapseeas ning nende katsete tulemuslikkust näitab fakt, et eespool mainitud kogu “Tiibadega raamat” sisaldab vähemalt kaht lapsepõlveluuletust. Ühesõnaga, Märt Laarman tunnistas Jüri Üdi raamatuküpseks luuletajaks ning tegi “Realistliku ingli laulu” linoollõikes plokkraamatuks, mis valmis 1. aprillil 1968, noore poeedi 20. sünnipäevaks. Teostustehnika veelkordne nimetamine on siinkohal oluline, sest pisut on segadust külvanud Märt Laarman ise, kes eksikombel on mõne “Realistliku ingli laulu” kolofoonile kirjutanud, et tegemist on puulõigetega. Seetõttu võib ka “Tiibadega raamat” tekitada kaksipidi arvamusi, kuna tiitellehe pöördel on “Realistliku ingli laulu” nimetatud linoollõikes, bibliograafias (lk 150) aga puulõikes teostatuks. Saan kinnitada, et tegemist on linooliga ka seetõttu, et olen Märt Laarmani palvel teinud neist “Realistliku ingli laulu” viieteistkümne eksemplari äratõmbed. Uudiskirjanduse jälgimisest ja väärtustamisest niipalju, et järgmiseks (ja ühtlasi viimaseks jäänud) plokkraamatuks sai Viivi Luige “Ülestunnistus” (1972).

1968. aasta oli Märt Laarmani raamatutegemises plahvatuslikult viljakas: 1. juuniks sai lõpuks valmis Tuglas. Seejuures kolmanda, vahepeal ilmunud miniatuuri jättis kunstnik ära, jäid “Vaikelu” (1913) ja “Kuu” (1912) ning üldpealkirjaks sai “Kaks taevalõiku”. 1. oktoobriks valmis aga Käsu Hansu nutulaul. Mõni aeg varem ilmunud eesti luule antoloogias oli seda teksti kärbitud peaaegu poole võrra, välja jäeti kõik venevastalisus. Märt Laarman esitas loomulikult tervikteksti ning lõikas kolofoonile trükkimiseks linooli järgmised read: “Paljo rahva noudmisze perrast on sedda ramatut trükki pantu kolm tükki Amstelodami linan”, ilmne vihje sellele, et tegemist pole laiatarbetööga. Ta hoolitses küll selle eest, et teos jõuaks tänasesse rahvusraamatukokku, kuid see üks mahukamaid Märt Laarmani tehtud plokkraamatuid (74 lk) jäi aastateks niivõrd varju, et pole registreeritud isegi Rein Looduse teoses “Märt Laarman raamatukunstnikuna” (1977). Esmakordselt eksponeeriti Käsu Hansu nutulaulu näitusel “Märt Laarmani töid erakogudest ja Tallinna Linnamuuseumist”, mis toimus nimetatud muuseumis 1986. aastal.

Siinkohal on kohane rõhutada, et Jüri Üdi esikteos oli selle perioodi plokkraamatuist kõige suurema tiraažiga. Teadaolevalt paljundas kunstnik ise viis esinduseksemplari pikakiulisel jaapani paberil, millele lisandus viisteist tavalisel paberil. Võrdluseks, Tuglase miniatuuridest tegi kunstnik seitse, Käsu Hansu nutulaulust kolm raamatut. Täpsustuseks tuleb lisada, et tõmmiseid plokkraamatuid moodustavatest linoollõigetest esineb ka mappidesse koondatult, tavaliselt tegi ta iga raamatu puhul selliseid mappe viis tükki.

Ajal, mil Märt Laarman elas kaasa Jüri Üdi luuleande küpsemisele, jäid tema enda mõtete kirjapanekud harvaks, kuid mitte olematuks. Üks tema sellel eluperioodil kirja pandud aforistlikke lausungeid kõlab nii: “Toad on nüüd madalad. Ka inimeste sisemised toad.” Mõne aja möödudes teeb ta sellele lohutule üldistusele enesekohase lisanduse: “Ja veel: ise olen elanud kogu oma eluaja kõrgeis tubades.” Viimastes tegi oma vaimseid lennuharjutusi ka Jüri Üdi. Mehe seltsis, kes oli kõige ja kõigi suhtes kriitiline ning kellel oli alati oma arvamus asjade kohta. Väite esimene pool nõuab täpsustust: Märt Laarman oli teiste suhtes (Juhan Viiding kaasa arvatud) peaaegu sama nõudlik kui enese suhtes. Tema valikud, hoiakud ja töö, nendel põhinev olemisviis oli sedavõrd veenev, et temast sai Õpetaja. Juhan Viidingu jaoks kindlasti.

Jah, aga miks ikkagi kaetud päi ja jalad vees? Sest Jüri Üdi luule pole mitte ainult mõttemahukas ja mänguline, vaid samas sageli detailitäpne. Märt Laarmani üheks armastatud harrastuseks oli kalapüük ning seda aristokraatlikul moel – lendõngega. Üldreeglina toimus see tegevus Ahja jõe ülemjooksul Valgemetsas vees seistes. Katmata peaga Märt Laarmani võis vahetevahel näha, kuid tähtsamaks arvatud tegevuse juures oli ta alati baretistatud. Graafiliste tõmmiste tegemise ja kalapüügi juures kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming