Roppused ja demokraatia

Aet Annist

Juba ammu ei ela me mitte apoteooside, vaid difa­matsioonide ajastul. Avalikul areenil tegutsemine toob kiitust ja poolehoidu kaasa märksa harvemini kui hukkamõistu või vastuseisu. Kriitilisust või eriarvamust väljendatakse mitmeti: erinev kontekst, olgu kultuuriline, ühiskondlik, ajalooline või muu, seab sellele kindlad raamid. Kui osalejaid iseloomustab suhteline võrdsus, on suhtluses ja kõnes oma eesmärkide väljendamisel ja saavutamisel oluline läbinähtava konfrontatsiooni vältimine. Ülekaal on sel juhul saavutus, verbaalne duell, näiteks võistulaulmise, -vaidlemise, üksteisest ülekarjumise vms tagajärg. Niisugustes interaktsioonides on lõpptulemus alati teatud määral lahtine; sotsiaalne positsioon ei määra, kelle sõna peale jääb, kes domineerib. Oluline on veenmisoskus, sõnaosavus ja väitluskonteksti hea tunnetamine. Feministist antropoloog Michelle Rosaldo kirjeldab, kuidas Põhja-Filipiinide ilongootide pruudiluna nõupidamistel tuleb rikkalikus „kõveras” keeles diskuteerida, et vastaspoolt oma retoorilise võimekusega üle trumbata. Samas ei tohi kumbki vaidluse pool käsutada ega kamandada, solvata ega näpuga näidata. Kõnelejad peavad osutama, et mõistavad vastaseid ja on nendega vähemalt osalt nõus.

Eesti kõnelevas meedias osutub meie suhtlusviis teatud määral sarnane olema. Vahel tahaks ajakirjanikku lausa sundida kahtlaselt käitunud avaliku elu tegelasele esitama otsekoheseid, nõudlikke küsimusi. Selle asemel on aga isegi siis, kui kaks ajakirjanikku ühe küsitletavaga vastamisi panna, tunda, kuidas keegi ei taha kedagi solvata ega ärritada, parimal juhul esitatakse teravaid küsimusi ümber nurga ja kobamisi, ja nii saab intervjueeritav ausast vastusest kõrvale keerutada. Ja tõenäoliselt ei oleks ka see kuulaja, kes rusikaga raadiot taob, tegelikus formaalses situatsioonis suuteline otsesesse konfrontatsiooni astuma, kui ta just isiklikult millegi pärast väga solvatud pole. Nii jääb avalike tegelaste sapine ründamine kirjutava meedia pärusmaaks.

Ilongootide „kõver kõne” on seotud veendumusega, et inimesed on võrdsed indiviidid, kel on üksteisest tihti raske aru saada. Tõe, õigluse või taipamiseni pole ühtainust sirget teed, ja lõpuks saab üksteisest aru saada vaid kuulates ja rääkides. Kuid nagu Rosaldo oma 1960ndate lõpul tehtud välitööle tuginedes osutab, on kaasaegsed haritud ja misjonitööst mõjutatud ilongoodid üle läinud lihtsale kõnelemisviisile, mis enam sellist vastastikust lugupidamist ja arvestamist ei nõua. Uus retoorika on sirgjooneline, selle allikateks on üheselt mõistetavad tõe lätted: piibel, jumal, valitsus, teadus, seadus. Uue aja ilongoodid on vastamisi maailmaga, mida iseloomustab seni tundmata hierarhilisus ja autoritaarne võim. Säärases kontekstis on „otsene kõne” paratamatu valik. Moodne muutus ilongoodi retoorikas on seotud egalitaarse eetose vähenemisega ilongoodi ühiskonnas. Seda aga ei tunnistata Rosaldo sõnade järgi mitte hierarhilisuse ja autoritaarsuse lisandumise, vaid hoopis demokraatia tõusuna – lihtsad ühesed tõed on justkui igaühele kättesaadavad.

Eesti avalikus sõnas on samalaadne muutuse keskmeks Interneti osakaalu suurenemine avaliku sõna väljendajana. Kuigi kirjutav press võimaldab eestlasele palju radikaalsemat vastasseisu kritiseeritava või vastasseisukoha esindajaga kui näost näkku suhtlemine, ohjeldab autori lihtsakoelisi hinnanguid ning raevu või tülgastusväljendusi siiski toimetaja ja enesetsensuur. Online-kogukondadeski leiavad aset sõnaosavust, teemavaldamist, detailitäpsust ja irooniat demonstreerivad „fleimisõjad”, kuid Interneti anonüümne keskkond tähendab, et avalikku ruumi pääsevad ka seisukohavõtud, kus vähene kriitiline mõte koosneb lihtsalt roppustest ning rõvetsemisest.

Nagu Filipiinide lihtsustunud retoorilist keskkonda võrrutatakse demokraatiaga ka Interneti-keskkonna ligipääsetavust, mille osaks on ka toimetamata ja osavuseta keel. Ometi tuleb küsida, kas diskussiooni ja vastastikust lugupidamist pärssiv labasus ja laim ikka on olemuselt demokraatlik. Enese kehtestamine vastaspoolt  paariaks kuulutades on pigem ohtlik samm autoritaarsuse suunas. Osa kirjutajate puhul ei anna viisakust muul moel esile kutsuda kui identifitseeritavuse võimalikkust suurendades. Tõtt-öelda ei tundu selline asjakäik küll vägivallana demokraatia kallal, pigem on see kultuuriliselt adekvaatse konteksti taastamine.