Rooste sööb rauda

 

Sass Mülleri intervjuu Mart Kivastikule

Rooste helistas mulle ja küsis intervjuud Mülleriga. Et peaks rääkima pahedest, kuna Sirbil tuleb PAHEDE ERI (ometi üks mõistlik eri). Ja Mülleriga loomulikult sellepärast, et ta on tuntud joodik ja sobib pahe erisse hästi. Kuna diktofonimees ma ei ole, siis ma otsisin Mülleri üles (Müller oli Viinahavval ja oli täis, et see oleks teada) ja leppisin kokku, et Müller kirjutab mulle vastused, millele mina kirjutan küsimused otsa. Müller oli nõus tingimusel, et ta saab Roostelt viissada krooni ümbrikus. Sosistas mulle veel kõrva kõkutades, et siis khk, ei pea, khk, makse maksma1. Nii Tõnis Paltsi stiilis. Jürgen oli nõus, aga Mülleril polnd järgmisel päeval miskit meeles, nõudis küsimusi ja viitsada krooni…. aga me ei leppinud ju nii kokku! Hüüdsin mina.

 

 

Mart Kivastiku küsimused Aleksander Müllerile

 

Kui ma sind esimest korda nägin, elasid sa Mülleris. Olid vene ajal omaenda majas üüriline. Ma olin neliteist ja polnud eriti joonud. Ma ei mäleta, kes mind sinna viis. Ei, järsku ma olin ikka kaheksateist! Laine oli parajasti Tartus esinemas ja seetõttu oli Mülleris ka Dixon, Laine mäned?er. Kõik olid väga pahelised, s.t väga täis. Dixon magas, kõht püsti. Paar kuud hiljem ta suri. Sina olid Karvandi plaadid ära käianud. Plaadid olid ära kriimustatud, nende pealt oli söödud ja joodud. Kogu see elamine oli õudne prügimägi. Siis ma nägin esimest korda pahelist elu. Mida on peetud boheemlaste pahelisuseks? Mis sa sellest arvad?

Kas paheliseks hakatakse sellepärast, et rohkem kunstiinimesena näida? Täis peaga ju midagi suuremat korda ei saadeta, ainult räusatakse. Sina röögid täiest kõrist, aga see pole huvitav. See on tüütav, aga samas ei meeldi mulle see pahetu kunst ka üldse. Kui on korralikud suurt palka saavad teenelised kunstnikud. Pesevad pidevalt autot jne. Milleks üldse autot pesta? Ei, mulle ei meeldi väga kumbki ots. Aga järsku saavad inimesed lihtsalt vanaks? Uljanov oli Vene telkus, see näitleja, kes mängis kommuniste, kindraleid ja direktoreid, aga mängis Mihhalkovi juures ka. Suurepäraselt. Ta rääkis väga tarka juttu. Et oli nii paheline kui võimalik, aga siis sai jõud otsa. Ei jaksand juua, ei jaksand naistes käia, ei jaksand lihtsalt enam. Mitte et oleks vanemaks ja targemaks saanud, aga jõud sai otsa. Vanal inimesel ei seisa! Ja siis on pahelisusega lõpp. Siis pestakse autot. On sul auto?

Siis tundub vahel nii, et need, kes ei suuda mingil hetkel pahelisusega lõpetada, ei märka seda teha või ei taha, neil võib sandisti minna. Lastakse endale või kellelegi teisele kuule pähe, saadakse muidu surma. Tundub nii, et kui eluisu on suurem kui pahelisus, see õilis pahelisus, mis on mõnikord jäle tüütu, näiteks Varblase väga tüütu pahelisus, siis lõpeb kunst otsa. Siis liisitakse võimaluse korral auto. Tegelikult ma ei teagi ühtegi kunstnikku, kes oleks olnud liialt korralik. Aga pahelised inimesed, mis tavaliselt tähendab lihtsalt joomist ja laaberdamist, ei ole kunagi olnud pahad. Halba pole nad ju kellelegi teinud. Karjuvad kõvasti, et neid tähele ei panda. Sina karjud ka sellepärast?

Üks mittepaheline küsimus ka, kui võib? Kas sa mõnda pilli ka mängid? See klaveriklimberdamine on mingi bluusi näitlemine. Laulmine on ka selline stiililaulmine. Ma olen mõelnud, et mis kunstiliiki sa esindad, peale selle, et sa jood ja räägid anekdoote? Kas sa oled selline üldkunstnik? Mis on su ?anr? Küsimus on tegelikult tõsine? Ja kust lõpeb kunst ja algab lihtsalt pahelisus?

Tegelikult on see loll küsimus, aga räägi ikka. Palun.

See ka veel, et ma ei teagi, kumb on pahelisem. Kas metsikult juua või metsikult tahta kirjanike liidu Tartu osakonna esimeheks. Tegelikult, ma mõtlen päris tegelikult on kõik ikka ümberpöördult. Ma armastan pahelisi inimesi ja kardan kirjanike kiidu esimehi. Ise ka ei tea, miks. Ja isegi nii, et kui paheline juhtub saama (mis tegelikult ei ole võimalik, sest siis ta lihtsalt teeskles pahelist) esimeheks, siis ta muutub tegelikult paheliseks. Niinimetatud kunstnikud ehk köietantsijad, nagu Sass neid kutsub, tavaliselt sellele kohale ei satu. Aga meeletu mäsu käib selle kaheteist tuhande krooni pärast. Pahelistest puudus ei ole.

Mõnikord pahelisus sobib, selles mõttes, et kui tüüp on pahelisuse kaotand, siis ta kaotab rohkem kui pahelisuse. Nüüd Mutt vihastab, aga Mutt meeldis siis mulle eriti, ma olin kohe ta fänn, kui ta magas peadpidi kausis.2 Siis ta kirjutas ?Fabiani?. Kui ta korralikuks hakkas, enam ?Fabian? ei tulnd. Aga peab ju ellu jääma. Kui Volk jookski kogu aeg, siis teda enam ei oleks. Varblane jookseb ka lõpuks arsti juurde, kui t?jortikuid liiga palju saab. Ja kardab Runnelit kui tuld, hakkab sõnu valima ja kannab lipsu. Et elus püsida. Mina olen nõus alla andma küll, peaasi, et tüübid välja ei sureks. Aga need, kes jaksavad nn pahelised olla, andku tuld! Muidu läheb elu puhtaks kapitalismiks kätte. Aga selline elu on mõttetu! See on Kenderi maailm. See võib isegi väliselt paheline olla, mingi narkots ja klubid, aga see on tühi. Nüüd ma tean! Rokkiv pahelisus on hea! Rolling Stonesi ja Doorsi tüüpi (Keith Richards on parim!). Aga tümpsuv pahelisus on mannetu. Küll bravuurikas ja teinekord jõuline, aga andetu. Tööga saavutatud pahelisus. See ei ole õilis, vaid väljaarvestatud müüv pahelisus. See mulle ei istu.

 

Aleksander Mülleri vastused Mart Kivastikule

 

Kui Mart mulle selle austava ettepaneku tegi, andmata isegi küsimusi, mõtlesin, kuidas alata.

Mardi esimene küsimus oli: ?Mis on pahe??

Olen raske nägemispuudega. Raamatulugemisel isegi kahe erineva luubi mees. (Luubi all pole mõeldud veesõidukit.)

Millegipärast, nagu nägemispuudega inimesed ikka, fokuseerin enda pilgu, kuhu juhtub, mõnikord ka vastutulija silmadesse.

Kui läksin Mardiga sellesama intervjuu asjus trehvama, tuli mulle päise päeva ajal, tõsi, inimtühjal tänaval, vastu umbes 13 ? 15-aastane poiss. Ütles: ?Mis sa passid!? Ei mõistnud teistmoodi kontreerida kui: ?Ich bin ein Lustmorder?. Küll oli poisil minek.

Mardi järgmine küsimus oli: ?Kuidas see muusika või muu kunstiga on seotud??

Vastus: ?Rõõm ja ahastus või vastupidi ? ka kapten Ahabi armastus Moby Dicki vastu. ?

Kivastik: ?Naised??

?Pole probleemiks. Sir Elton Johnil ehk??

?Viin??

?Teataval määral paneb aju liikuma ja kui liiga liigub, siis seisma.?

?Kuidas Eestiga on? Kas pahelised on halvemad või paremad kunstnikud??

Vastus: Kas mära rautamine on kunst? On küll! Tervel ilmamaal on Eesti parim kunstnik Eduard Viiralt. Oli ta paheline??

?Millal sa jooma hakkasid??

?Siis kui mõistus pähe tuli.?

Küsimus (mu meelest loll): ?Kas kohe lapsena või ajapikku??

?Mõistus ei tule nagu usk, et saad Jumalaga vastu pead ja nüüd on kõik ühel pool. Ikka ajapikku.?

Küsimus: ?Kas pahe on hea??

Vastus: ?See võtab mõnedki hinged maha, aga kui ei oska balansseerida nende vahel, siis on su karjäär köietantsijana läbi. Ma ei tahaks rääkida endast kui poeedist, pigem olen juhuluuletaja. See väheke poeesiat, mis on ilmunud. Pean ennast konglomeraadiks Anto?a T?ehhontest, Oskar Lutsust, keegi on maininud veel Daniil Harmsi, kuid peaasjalikult olen ma Jumal. PÄRAKU Mülleri Sass. Kui rääkida eeskujudest, siis Roald Dahl.?

 

P. S.

Mulle lollikesele on viimastel aastatel paar fakti rõõmu ja hõlpu valmistanud. Esiteks, kui Sirje Ginter kandideeris Ugala teatri kunstilise juhi kohale, ja nüüd, kui Olev Remsu tahab saada kirjanike liidu Tartu osakonna päälikuks.

Tooks siin ära Johnny B. aastakümneid tagasi kirjutatud epigrammi:

 

Olevik ja minevik

O. Remsujev falloslik

Õlal paun ja perses seep

Toimetaja tööd ta teeb

 

P. P. S.

Ja veel üks asi, armas Jürgen. Ma ei oska seda lugu kuidagi kokku monteerida. Palun tee ise.3 Sest nagu Tartus kombeks, olen ma juba eilsest (neljapäevast saadik) täis. Aga viimse selge pildiga tahaksin veel öelda, et pärast mitmepäevast asjaajamist Aleksander Mülleriga sai selgeks, et paheline inimene on väga hea, väga tüütu, väga purjus, väga andekas ja kohutavalt edev. Müller oli oma intervjuu ammu enne, kui talt seda paluti, endale pähe õppinud. Ta oli SUUREKS MOMENDIKS valmis. Ta kordas oma vastuseid sõnahaaval, kui mul midagi segi läks. Ta helistas mulle igasugu tuttavate mobladelt (tal endal pole), et kuidas intervjuu ikka kulgeb. Praegu istub ta Viinahavval ja ootab teksti. Ma olen väsinud. Aga päris õnnelik, et Mülleriga asju pidin ajama. Et jummalapärast temasugused päriselt otsa ei lõpeks. Sest luuserid viivad elu edasi, kuigi näib ju vastupidi.

Ja lõpetuseks olgu see segane lugu pühendatud kõigile, kes vastu ei pidanud ja ennast surnuks elasid, nagu Konrad Mägi, Mauri Raus ja teised pahelised. Ja ka kõigile neile, kes alla andsid ja ?tööle? hakkasid (kuigi surid kunsti jaoks), nagu Wiiralt ja Mutt. Kõik nad on oma elu ohverdanud. Et meil oleks huvitav olla.

 

P. P. P. S. Sass peab end hetkel siiski põhiliselt poeediks. Isegi pimedaks, nagu Jeff Healy, Ray Charles või Homeros. Ja põhjusega, mitte nagu? (seda lauset ma ei lõpeta, ei mahuks kümne tuhande märgi sisse ära).

 

¹ Sellest polnud meil päriselt juttu; rääkisime ikka honoreerimisest.

 

2  Mihkel Muti kommentaar: Mõtlesin algul selle maha tõmmata, sest ma ei tavatsenud magada ?peadpidi kausis?, vaid vähe esteetilisemalt, ka ei ole me sõltuvalt staa?ist hr Kivastikuga kunagi koos pidutsenud,  nii et mis tema sellest kõigest teab, noku sihuke? Siis aga lõin käega, las laulab.

 

3 Pole eriti midagi tehtud. ? Toim

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming