Roosa müts – Riik ja seksuaalsus

REBEKA PÕLDSAM

Kuigi järgmiste üldvalimiste võtmeküsimuseks kipub jälle maksupoliitika olema, tuleb just praegu tõstatada mitmesuguseid teemasid. Praeguse valitsuse maksusüsteem võib küll olla logisev kompromisslahendus, aga kahtlemata kasvatab see rahva arusaama maksupatriotismist. Kindlasti püütakse tulevikus lahendada praeguse süsteemi viperused, minnes astmelisele tulumaksusüsteemile, näiteks. Suuremaid arutelusid kutsub tõenäoliselt esile haigekassa, kus on liiga vähe raha, aga ka kasvava hulga vabakutseliste ja jagamisteenuse pakkujate sotsiaalse kaitse tagamine vajab riigi paindlikkust. Maksupoliitika kujundamine tähendab praeguse Eesti kultuuriruumi poliitilist kujundamist. Kelle huvisid tuleb kõigepealt kaitsta? Kes saavad ise hakkama? Millest soovitakse rääkida ja millest enam mitte? Tahan loota, et maksupoliitika debattide varjus lahendataks lõpuks seni ülearu hüsteerilise tähelepanu all olnud hallipassi küsimus ja palju aastaid Eestis elanud inimestele antakse kodakondsus. Sama libedalt võiks minna kooseluseaduse rakendusaktidega, mille puudulikkust rõhutab iga kohtukaasus, kui kooselupartnerid peavad riigilt õigusi, nagu lapsendamine või vanemahüvitised, kohtu kaudu taga nõudma.

Tõele au andes tuleb öelda, et Eesti võõramaalaste kodakondsuse ning seksuaal- ja soovähemuste kooselu võrdse kohtlemise seadus on sisuliselt läbi arutatud ja lahendused välja töötatud. Neile töötab vastu valdav osa ajakirjandusväljaannetest, kus igasuguste muutuste ümber erilise süvenemiseta käratsetakse, justnagu meil olekski ainult meelelahutusmeedia, kus koomikute rollis poliitikud. Lärmi taustal on mõnel poliitilisel jõul tulnud isu arvutada välja inimese kulu- ja tulupotentsiaal eurodes, millega on jõutud argumentatsioonini, et riik peaks kõigiti investeerima fertiilses eas naistesse kui kõige kindlamasse reproduktiivorganisse. Aeg-ajalt tulevad siiski esile põletavamad teemad, mis kaovad aga enne, kui lahenduskäikudeni jõutakse, nagu narkomaania ja prostitutsioon, mis naisnarkomaanide puhul on paraku tihti sama häda kaks külge.

2017. aasta Vikerkaares ja Müürilehes tehti seksiteemade erinumber, kus räägitakse eestlaste seksuaalsuse lähiajaloost. Piret Karro Vikerkaare artiklis on vaatluse all seksitöö küsimus. Põhjalikus intervjuus sotsiaalministeeriumi eksperdiga selgus1, et Eestis ei saa rääkida lääne mõistes emantsipeerunud seksitöötajatest, vaid meie prostitutsioon on valdavalt inimkaubanduse tagajärg. See tähendab, et Eestis on tõsine probleem inimkaubandusega ja sellepärast karistataksegi seksiteenuse vahendamist, mitte müümist ega ostmist. Mida siis teha?

Seksuaalsus ja jurisprudents

Siiani on levinud veendumus, et seksitöö ei kao iial kuhugi, sest teenus on väga vana. Ilmselt ei taha ka kõige pragmaatilisemad seksitöö apologeedid, et seksiteenuse pakkujad on ühiskondlikult alavääristatud, ega pea iseenesestmõistetavaks selle töö eluohtlikkust. Seksiteenused võivad olla väga erinevad, aga kompaktse seadusandluse tarvis tuleb seksuaalsusest rääkida õigusteaduse keeles.

1933. aastal rekriminaliseeris Stalin meestevahelised homoseksuaalsed suhted Nõukogude Liidus, naiste homoseksuaalsus oli vaid väga vähestes riikides (näiteks Soome) seadusega piiratud. Naiste homoseksuaalsust ei kriminaliseeritud, sest see oleks tähendanud naiste iseseisva seksuaalsuse kinnitamist, mis oleks lõhkunud patriarhaalse maailmapildi. Kas seksuaalsust puudutava seadusandluse arendamine tähendab, et riik topib kohatult oma nina inimeste eraellu, või tähendab see hoopis inimese kaitsmist ühiskonna solidaarsuse puudumise eest?

Jüri Kolk kirjutas hiljuti, et ta ei mõista, miks terve mees peaks tahtma seksi osta.2 See on igati adekvaatne seisu­kohavõtt täie tervise juures naisemehelt. Aga kui vaadata 2015. aasta dokumentaalfilmi „Jah, me kepime ka! („Yes, We Fuck!“) puuetega ehk funktsionaalselt mitmekesiste inimeste seksielust, saab selgeks, et seksuaalne rahuldus on inimõigus, mis võiks olla kõigile kättesaadav, riivamata kellegi inimväärikust. Film kõneleb näiteks puuetega inimeste reproduktiivõigustest, aga ka sellest, et inimesed, kes ei ulata ennast puudutama, võivad ka tahta midagi enamat kui massaaž. Neil ei pruugi olla ka sotsiaalset võrgustikku, et partnereid leida, aga soov läheduse ja seksuaalse naudingu järele on inimlik.

2017. aasta „Documenta“ kunstifestivalil esinesid sekspositiivsuse aktivistid ja kunstnikud Annie Sprinkle ja Beth Stephens performance’iga „Ateena kaisutus“ („Cuddling Athens“), kus võis üksi või kellegagi koos minna kõigi muuseumikülastajate silme all kunstnikega viieks minutiks suurde voodisse teki alla. Kui muidu oli muuseum üsna kärarikas, siis voodis oli vaikne ja intiimne: kunstnikud püüdsid kõigepealt välja selgitada, kes neil kaisus on, ning lõid siis rõhutatult sooja ja turvalise õhkkonna. See teos oli kunstifestivali eelarvest kinni makstud professionaalne intiimteenus, millest huvilised võisid osa saada, tundmata moraalset ja eetilist paanikat.

Annie Sprinkle, kes on tuntud feministliku pornonäitleja ja kunstipraktika kaudu seksuaaltervise teadlikkuse kasvatajana, ning tema abikaasa Beth Stephens on kahtlemata professionaalsed seksitöötajad. Nad on koos kirjutanud mitmeid raamatuid orgasmist, korraldanud suuri kunstisündmusi, kus on mõtestatud ökoseksuaalsust, ning osalenud seksitöötajate õiguste eest seisvatel demonstratsioonidel. Seksitöötajad, kes seisavad oma õiguste ja ametiväärikuse eest, selgitavad oma karjäärivalikut mitmete argumentidega. Tihti on osalemine pornofilmis või nn tüdruksõbra­kogemuse pakkumine ainus viis teenida ülikooliraha, teised ravivad seksitööd tehes mõnda oma traumat, kolmandatele on tähtis põhimõtteline valiku­vabadus teha ükskõik millist tööd vägivallata ja hirmuta.

Seksitööst saab rääkida ainult seal, kus prostitutsioon on seadusega põhjalikult reguleeritud, s.t töötaja tervis ja heaolu on vastavalt eriala eripärale kaitstud, teenuste pealt makstakse makse ning ka ostja õigused ja kohustused on selgelt sõnastatud ning väljaspool seaduslikke parameetreid on seksitöö keelatud. Pidades silmas suurt huvi legaalse seksiteenusena populaarsust kogunud seksuaalkasvatuse koolituste vastu, võiks julgelt arvata, et huvi eetilise seksitöö vastu on päris suur. Sellisest perspektiivist ei tundugi nii võimatu, et liberaalne ja ambitsioonikas innovatsiooniriik Eesti võiks seksitööd käsitleda reguleeritud meditsiiniteenusena nagu perearstiteenust, millele kõigil on tabuvaba ligipääs. Või mis võiks praegu olla õigusteaduse seisukohalt seksuaalsuse käsitlemise võtmeküsimus?

1 Piret Karro, Seks, võim ka ekspluateerimine Ida-Euroopa aktsendiga. – Vikerkaar 2017 3, lk 50-51.

2 Jüri Kolk, Millest sa, onu Heino, aru ei saa? – EPL 25. I 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht