Roosa müts – Palju õnne sünnipäevaks, Heini Paas!

REBEKA PÕLDSAM

6. X saab kunstiteadlane Heini Paas saja-aastaseks. 7. XII korraldab kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing sel puhul Kadrioru kunstimuuseumis aastaseminari XX sajandi eesti skulptuuri ajaloost.
Ehkki ajaloolased arvestavad tavaliselt sajandite alguseks ja lõpuks märgilisi sündmusi, võib XX sajandit igal juhul lõppenuks pidada. Sedagi sajandit saab piiritleda mitut moodi ja sündmuste tähendused võivad veel mitu korda muutuda. Tõenäoliselt teatakse XX sajandit paarisaja aasta pärast kummaliste maailmasõdade sajandina, millele eelnes väike, järgnes aga mastaapne rahvasteränne, mis üha intensiivistus. Kas interneti sündi peetakse saja aasta pärast sama triviaalseks nagu praegu XIX sajandi telefonivõrgu sündi, sõltub eelkõige tehnika arengust ehk kas kommunikatsiooniks leiutatakse midagi veel efektiivsemat. Infoühiskonna olulisim komponent on toimiv kommunikatsioon ja kahtlemata on see üks järgmiste kümnendite keskseid kultuurilisi küsimusi.
Kuidas aga mõtestada ühe sajandi kulgu siinsel tasandil? Kahtlemata on oluline võrrelda siin ja mujal toimunud protsesse, uurida ideede rändamist, siia jõudmist ja seeläbi kultuuri paigutumist raamidesse. Niimoodi on kirjutatud kunstivoolupõhiseid kunstiajalugusid, kus tehnilise ja visuaalse tüpoloogia alusel paigutatakse oma aja suundumusi vähegi järginud kunstnikud kunstiajaloo suure narratiivi kaanonitesse. Postsovetlikes maades on sellise ajalookirjutuse eesmärk olnud tõestada regionaalse kultuuri kuulumist progressiivsesse, ihaldatud lääne traditsiooni. Suundumused aga muutuvad, teadmised akumuleeruvad ja postkolonialistlikus kriitikas* on isegi tähtsad angloameerika mõtlejad tunnistanud, et lokaalsed suundumused on globaalsetest tähtsamad. Neid tasub vaadelda iseseisvana, et kohalike narratiivide abil teha globaalseid üldistusi hoopis demokraatlikumalt.

Heini Paas

Eesti Kunstimuuseum

Heini Paasi elu ja töö on suurepärane fookuse seadja, et selle pinnalt vaadata tagasi XX sajandi Eesti skulptuuri ajaloole ja ajalookirjutamisele.
Praegu Tallinnas Mustamäel elav Heini Paas on pärit Mõniste külast Võrumaalt. Kuigi ta käis lapsena karjaski, kuulub Heini Paas uute naiste põlvkonda, kelle seas oli paarikümne aastaga saanud kõrghariduse omandamine üpris tavaliseks. Aastatel 1939–1945 õppis Paas Tartu ülikoolis kunstiajalugu ja inglise keelt. Tema elu peamised mõjutajad olid küüditamised ja kitsad olmeolud, erialast tööd leidus aja jooksul rohkem või vähem, kuni vabanes koht Eesti NSV riiklikus kunstimuuseumis. 1958. aastast töötas Heini Paas seal teadurina, aastatel 1978–1985 skulptuurikogu hoidjana, kelle ülesandeks oli kogu korrashoid, kujurite isikunäituste ja konverentside korraldamine ning kataloogide koostamine.
Heini Paas on kirjutanud monograafiaid, isikukatalooge, näitusevoldikuid August Weizenbergile (1976, 1987, 1999), Amandus Adamsonile (2006), Albert Eskelile (1988), Ferdi Sannamehele (1961, 1964, 1972, 1974), Jaan Koortile (1983), Edgar Viiesele (1979), Herman Hallistele (1959, 1985), Enn Roosile (1969), Ernst Jõesaarele (1980) ja Juhan Raudsepale (1996). 1969. aastal kaitses Heini Paas Tartu ülikoolis Ferdi Sannamehe loomingust kunstiteaduste kandidaadi väitekirja. Eriti huvitav on võrrelda Paasi käsitlusi sama autori kohta, need on stiililt küllalt erinevad. Varasemad monograafiad kirjeldavad kunstnike päritolu nii geograafilisest kui ka klassikuuluvuse aspektist. Siis olid tähtsad kunstniku isikuomadused ja teoste kirjeldav kriitika. Teoseid hinnati materjalist lähtuvalt kas tuimaks või dünaamiliseks. Alles pärast 1970ndaid lisandusid teosekirjeldustele aineseanalüüs ning põnevad ajaloolised seigad. Weizenbergi kunstnikukarjäärile lisab dramaatilisust see, et teda peeti kohe loometee alguses oma aja suundumuste rongist lootusetult mahajäänuks.
Heini Paas on ka Eesti kunstimuuseumi ühe kümnendi tulmete ning ühe esimese nõukogudeaegse Pallase näituse kataloogi (1971) autor. Tulmete nimekirjad on praegusele lugejale eksootiline nähtus, sest kümnendi jooksul omandas muuseum mitmeid kümneid tuhandeid teoseid: mõned riik ostis, mõned eraomandid riigistati ning mõni kunstnik pärandas oma vara muuseumile. Praegu omandavad Eesti kunstimuuseumid kümnendi jooksul heal juhul 500 teost. Paasi kirjutiste näitel on võimalik näha, kuidas Nõukogude ajal kunstiajalookirjutus ajas muutus, eriti selgelt näeme erinevust praegu kirjutatuga, kus on rõhk teoste kontseptsiooni ja konteksti analüüsil.
Nüüdisaegse, nii-öelda võõra pilguga lugedes on Paasi kirjutised tõeliselt väärtuslik materjal ka kohati veel levinud rahvusliku diskursuse kujunemisloo tausta tagaajamise seisukohalt. Nõukogudeaegne „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik printsiip“ ja sellele osutatud vastupanu on selgelt kujundanud praeguse rahvusluse diskursuse, kus kunstniku annet kirjeldatakse rahvusliku aardena, mis on välja kasvanud isamaa kodumullast. Selline konstruktsioon väljendas okupatsiooniperioodil soovi vastanduda rahvast represseerivale võõrvõimule, praegu ei taha küll keegi enam olla ühe rahvuse aare.
Olgugi et viimastel aastatel on taas palju räägitud monumentaalkunstist ning et 2006. aastast on Kumus vaadata Villu Jaanisoo installatsioon „Kajakas“, heliga täiendatud skulptuurikogu büstide kogum, võib öelda, et skulptuuri ajaloo uurimine on taasiseseisvunud Eestis marginaalne. Seda hoolimata asjaolust, et praegune Eesti kunstimuuseumi skulptuurikoguhoidja Juta Kivimäe on koostanud hulga näitusi ja katalooge ning kirjutanud mitu artiklit Eesti kunsti ajaloo köidetesse ning Heini Paas on ise veel 2006. aastal andnud välja Amandus Adamsoni albumi-kataloogi. Kunstiajaloolased on ikka pigem kirjutanud maalist, graafikast, disainist, arhitektuurist, konkreetsetest kunstnikest ja rahvuslikkusest. Vahest on skulptuurikunst jäänud kõrvaliseks ka põhjusel, et selle loomise kallidus tekitas sellele teistest kunstiliikidest suurema poliitilise taaga, mis on teinud skulptuuri uurimise paljudele kunstiajaloolastele ebahuvitavaks. Skulptuuri uurimist taas ärgitades tundub põnev analüüsida ka muuseumide kogumispoliitikat, sh skulptuuriostude põhjusi, neid kümnendite kaupa võrrelda.
Igatahes on suur rõõm, et meie keskel on saja-aastane inimene, kelle loominguline töö ja selles kajastuv elukogemus pakub suurepärast ainest, mille toel mõelda kunstist ja ajaloost. Skulptuuri ajaloo uurimise jätkamine võiks olla kena sünnipäevakink Heini Paasile.

* Postkolonialistliku kriitika all võiks mõista Euroopa endiste koloniaalmaade ja USA marginaliseeritud rahvaste teravat kriitikat struktuurse vägivalla ja nende ajaloo nähtamatuks tegemise vastu, mida koloniaalvõimu privileegidest pimestatud uurijad akadeemilises uurimuses tänapäevani, langustrendist hoolimata, paraku jätkavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht