Roosa müts – Elust erutuda

REBEKA PÕLDSAM

Suvi on festivalide ja biennaalide tipphooaeg. Kõik on natukene aeglasem ning inimestel on rohkem aega ja tuju vastu võtta kultuuri ja meelelahutust. Rannapuhkus pole kõigile ja millegagi peab see vahelduma. Käiakse auto- ja alkofestivalidel, eri muusikastiilide festivalidel, kodukohvikutes, teatri- ja kunstifestivalidel, võistu niitmas, RMK matkaradadel, naaberriigis, eelarvamus- ja jutuvestmisfestivalidel, jooga-, paastu-, vaikimis-, kinnisidumis-, tantra-, tantsu-, mahepõllunduse ja lastelaagrites, kirjanduse ja kirjutamise suvekoolides. Mõni nimetab seda tõmblemiseks, aga selle kõige mõte on ahmida endasse seda, mis tekitab aktiivse elusolemise tunde.

Suvel on kõik natukene aeglasem ning inimestel on rohkem aega ja tuju vastu võtta kultuuri ja meelelahutust. Käiakse auto- ja alkofestivalidel, võistu niitmas, RMK matkaradadel, jooga-, paastu-, vaikimis-, kinnisidumis-, tantra-, tantsu-, mahepõllunduse ja lastelaagrites.

Piia Ruber

Kuigi suuremad riikliku toetusega festivalid on võimalikult laia publiku püüdmiseks võtnud interdistsiplinaarse suuna, hoolitsedes mitmekülgse ja värske toidukava, tarbijakäitumiskampaaniate, kunsti, teatri, muusika, töötubade, ekskursioonide ja turgude eest, on paljud festivalid siiski kerges niši­plindris. Nimelt, vanamuusikafestivalil kuuleb ainult vanamuusikat, aga muud ajastuspetsiifikat avavat programmi pole. Kunstifestivalide publikuprogrammis korraldatakse performance’eid, loenguid ja filmiõhtuid, aga kohal käib valdavalt kunstipublik, sest ei spordi-, teatri-, filmi- ega muusikagurmaanid sinna ei ilmu. Pärimusmuusika festivalidelt leiab peale toidu ka loodusega kooselamise teemalisi töötube, aga nende programmis jääb tavaliselt vajaka nüüdis­uurijate häälest, mis pärimuskultuuri akadeemilisemate huvidega publikule lähemale tooks. Etenduskunstide festivalidel käivad andunud teatrifännid, aga pärast etendusi neile teatriinimestega pidutsemise kõrval suurt midagi ei pakuta.

Nagu Maarin Mürk eelmises Sirbis kunstipoliitikat vaagides on välja toonud, oleks mõistlik muuta festivalid alarahastuse ravimiseks interdistsiplinaarsemaks. Rahastamise probleemist enamgi paistab silma hoopis tõsiasi, et festivalid on meediumid niivõrd segregeerinud ja publikugi oma tiheda programmiga niivõrd profileerinud, et kultuuriliselt jätkusuutlik korraldamine tuleks digiajastu võimalusi ja vajadusi arvesse võttes täiesti ümber mõtestada. Samasuguste probleemide ees seisavad silmnähtavalt veel kirjastused ning regulaarse programmi poole püüdlevad kultuuritemplid (saalid kõikvõimalike kunstide esitamiseks).

Mõnede temperamendiga sobibki kindlasti TMW tüüpi linnafestival, kus pakutakse väga erinevate valdkondade spetsiifilist programmi. Teistele jälle sobib paremini Berliini Savvy Contemporary aeg-ajalt moodustuv näitus-festival, kus mitu päeva järjest esinevad vaheldumisi kunstnikud ja muusikud, kirjanikud ja kokad, teadlased ja ajaloolased, tantsijad ja näitlejad, tuues maailma tema mitmekesisuses kokku mõne teemapüstituse toel. Viimati kaaluti külalislahkust/vaenulikkust („Whose land have I lit on now? Contemplations on the notions on hospitality“, 19. V – 24. VI). Hea ühekordse festivali näide on Michel Sittowi suurnäitus, millega kaasnevad töötoad, suurejooneline konverents, mitmesugused raamatud, heliplaat ja kontserdisari ning teatrilavastus, et avada Sittowi aeg ehk XV ja XVI sajandi vahetuse Euroopa kultuur tänapäeva perspektiivist ja võimalikult mitmekülgselt.

Muidugi on Eestis mitmeid väga elujõulisi professionaalseid festivale, aga ka vaikselt ära vajuvaid formaate. Kiiremini muutuvad entusiasmil, alkoholi­sponsorlusel ja piletitulul seisvad üritused, näiteks levimuusikapidude maastik on viimase paari aastaga saanud täiesti uue ilme. Selge on see, et uutele ühe meediumi festivalidele pole enam ruumi, sest erialakesksedki programmid on liiga kiire vaheldumisega (näituseaeg lühike, kontserdid ühekordsed, etendused läbi müüdud, trennid täis jne). Teema­festivalid, ühepäevased või üheõhtused intensiivprogrammid on publikule sobivamad nii aja kui ka keskendumisvõime seisukohalt. Teemafestivali puhul ei pea programmi üle otsustama ühe eriala spetsialist, vaid pigem terve tiim säravaid päid, mis vähendaks autori­keskset kureerimist, aga võimaldaks samas inimmõõdulist suurejoonelisust.

Kultuurisõltlasena tahaksin lähi­tulevikus näha, osaleda ja kas või kaaskorraldada loodushoiu- ja energeetika­festivali, mille programmis on nii loenguid, ekskursioone, filme, kontserte, töötubasid kui ka näitusi, millest ükski poleks ersats-loodussõbralik, vaid teema­püstitusele lähenetaks oma spetsiifikast lähtuvalt. Muusika- või kunstifestival, mis võtaks teemaks ühel korral loodushoiu, ei saavutaks vajalikku mitme­plaanilisust, aga kui erinevad jõud kokku tuua, võiks tekkida väga viljakas pinnas küllalt mitme aasta programmi fookuseks. Sõjasündmuste ja muude halbade uudiste laviini maailmas, kus vaimne tervis on keskmiselt kehv, virtuaalmaailm ühtaegu mugavust ja selgusetust külvav, on kultuuril eriline võime tekitada selgust, elevust, rahulolu ning seeläbi inimesi nende argipäevaste toimingute vahel uue teadmisjõuga orienteerumises toetada. Kuidas seda kõike publikut üle koormamata teha, vajab veel kaalumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht