Rohkem ehtsaid ajaloodokumente

Enn Soosaar

Neil, kes ei ole päris kodus EV kronoloogiaga, tekib tõsiseid raskusi vajaliku algallika leidmisega.

23. veebruaril 1918. aastal loeti Pärnus Endla teatri rõdult teatriesisele väljakule kogunenud rahvahulgale ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Too Iseseisvusmanifest oli koostatud Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu algatusel. Tänavu möödus 90 aastat sellest tähelepanuväärsest sündmusest ja seda tähistati suure pidulikkusega kõige kõrgemal riiklikul tasandil. Mõned pidulised ja mitmed ajakirjanikud väitsid, et tollel ajaloolisel päeval kuulutati välja Eesti Vabariik.

Väide on siiski problemaatiline, kui jääda juriidiliselt korrektseks. Maapäeva (teise nimega Maanõukogu) Vanematekogu oli neli päeva varem moodustanud kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee ja andnud selle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kogu riikliku võimu. Niisiis sai vabariik sündida ikkagi vaid seal, kus nimetatud dokumendi proklameerimise ja levitamise juures viibisid Päästekomitee liikmed. Ainult nendel oli volitus manifestile lisada päevakäske, mida kolmik Päts, Vilms ja Konik 24. veebruaril Tallinnas ka tegi. Viies päevakäsk moodustas Eesti Ajutise Valitsuse – esimese eestlaste valitsuse Eestimaal üldse – ja nimetas üheksa isikut ministriteks.

Muide, ka 24. veebruari üle saab vaielda. Seda on mitmel puhul tehtud. Tartu ülikooli omaaegse professori Artur-Tõeleid Kliimanni järgi on meil koguni kolm kuupäeva ja nendega seotud seadusandlikku akti, millest igaühe võinuks tunnistada sündiva riigi sünnipäevaks. Ta on astmestanud need järgmiselt. 15. (28.) november 1917, Maanõukogu otsus: Eesti on demokraatlik vabariik; 24. veebruar 1918, iseseisvusmanifest: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik; 4. juuli 1919, Asutava Kogu EV valitsemise ajutine kord: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Õigusteaduse professor ja hilisem peaminister Jüri Uluots ning esimene riigivanem ning mitmekordne välisminister Ants Piip eelistanuksid vabariigi vanust hakata lugema mitte veebruarist 1918, vaid novembrist 1917.

See ei tähenda siiski, et peaksime Eestile uue iseseisvuspäeva valima. Liiatigi on poolt- ja vastuargumendid sääraste vaieldavate juhtumite puhul tavaliselt enam-vähem tasakaalus ja tagasivaatav tarkus ei ole sageli kõige parem nõuandja. Teisest küljest on võimalus minevikule tagasi vaadata autentsete ajaloodokumentide valguses erakordselt huvitav ja tihtipeale kõige viljakam viis aru saada olnu keerukusest ning vastuolulisusest.

 

 

Juba „esimesel” iseseisvusajal publitseeriti mitu valikut Eesti lähiajaloo olulisi dokumente. Sedasama on tehtud viimase kahekümne aasta jooksul. Paksudest teostest mainin hea näitena Mart Orava ja Enn Nõu koostatud ja toimetatud „Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992”. Paraku on suur osa taasavaldatud tekste väljaannetes laiali ja nii tekib nende kättesaamisega tõsiseid raskusi – kui sul ei ole just „kõik” vajalikud raamatud ning brošüürid riiulil ja hea mälu (või enda koostatud nimekiri), kust mida leida.

Järjekordse sammu koondada kindla suunitlusega dokumendid samade kaante vahele tegi hiljuti endine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli. Teose pealkiri „Põhiseaduse teel” näitab, mis valdkond on kogujat-selgitajat kõike rohkem huvitanud. Nii leiamegi siit Eesti Vabariigi kõigi nelja jõustunud (1920, 1934, 1938, 1992) põhiseaduse teksti – tõsi, teise põhiseaduse puhul ainult need paragrahvid/peatükid, mis erinevad esimesest. Ära toodud on samuti ENSV kaks konstitutsiooni, nii Stalini (1940) kui ka Brežnevi (1978) oma.

Siiski ei ole esitatud ainult need dokumendid, millel on tajutav seos põhiseaduse mõtte arengu ning väljendustega. Ühtekokku on äratrükke üheksakümmend. Esimene: „Vene Ajutise Valitsuse poolt antud Eestimaa autonoomia seadus” ehk „Ajutise Valitsuse otsused 30. märtsist 1917. a. Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta.” Viimane: „Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus” (vastu võetud 12. aprillil 2007). Nende vahele mahub hulk mitmesuguseid juriidilisi akte ja muid tekste, mida nimetatud mitmeti: otsus, protokoll, märgukiri, seletuskiri, üleskutse, eelkavatsus, manifest, päevakäsk, ringkiri, käskkiri, arutamine, seletus, kord, leping, lisaprotokoll, pakt, konventsioon, ultimaatum, deklaratsioon, volitus, määrus, korraldus, resolutsioon, hinnang, kiri, tervitus, kommünikee, seisukohad, eelnõu.

Sellisena on teos tüse läbilõige üheksakümnest aastast. Kaks perioodi on kaetud eriti tihedalt: esimeses 28, teises 29 asjakirja. Need on aastad 1917–1920, kus idanevast iseolemisideest sündis iseseisev demokraatlik vabariik, mis kehtestas enda nii faktiliselt (üle elades Saksa okupatsiooni ja tagasi tõrjudes Puna-Vene invasiooni) kui ka riigiõiguslikult (paljude juriidiliste aktidega). Ja aastad 1988–1992, kus desovetiseerimine päädis iseseisvuse taastamisega.

Meeldiv on tõdeda, et pole piirdutud üksnes omariiklust ehitavate dokumentidega. Sõna on antud on ka vastaspoolele. Rakendavate aktide kõrval esitatakse valik EV-d lammutavaid või hävitavaid pabereid, mida välja andnud Töörahva Kommuuna ja nelja (kahe saksa, kahe soveti) okupatsiooni tegelikud võimuteostajad või pukki pandud nukuvalitsused.

Kogu materjal on jaotatud viide ebaühtlase mahuga peatükki. Kõige lõpus on lisa 1992. aasta põhiseaduse kolme paranduse või täiendusega. Iga peatüki eest leiame koostaja sissejuhatuse (nelja ees ka mõned leheküljed kunagiste käsikirjade või (esma)trükiste faksiimile), iga dokumendi järelt esinevate üksiksõnade, mõistete või lausete seletuse.

Eerik-Juhan Truuvälja tuleb kiita ettevõtlikkuse, pühendumise ja tausta avavate kommentaaride eest. Paraku on täiesti ebaõnnestunud raamatu sisemine ülesehitus.

Kõik läheb ühes jorus. Peatüki sissejuhatus, dokumendid ise ja lisatud selgitused on samas kirjapildis. Kolm plokki on pikemad kui sada lehekülge, aga ühegi sees ei alustata kordagi uuelt leheküljelt. Dokumentide pealkirjad on küll rasvaselt trükitud, kuid tähed sama suured ja samas šriftis nagu kõik muu. Vahel on dokumendi kuupäev antud pealkirjas, pahatihti tuleb seda otsida tekstist või teksti lõpust. Sisukorra pealkirjad ei vasta alati nendele, mis esitatud teoses. Tartu rahulepingu (1920) kärbetega teksti tuleb otsida peatükist, mis kannab aastaarve 1940–1987. Mitte mingisugust registrit ega indeksit ei ole ja ma kardan, et neil, kes ei ole päris kodus EV kronoloogiaga, tekib tõsiseid raskusi vajaliku algallika leidmisega.

 

 

Kui lugesin Truuvälja kogumikku, mis ei ole, nagu eespoolgi toonitatud, ainukene omasuguste hulgas, läks mõte ka varem siin-seal väljendatud ettepanekule või plaanile. Me vajame hädasti kahe-kolme-neljaköitelist valikkogu dokumentidest, mis on mõjutanud nii rakendavalt kui ka hävitavalt Eesti Vabariigi kulgu ja eestlaste eluolu viimase üheksakümne aasta jooksul.

See ei peaks olema tõsiteaduslik mammutväljaanne, vaid korralikult introdutseeritud ning kommenteeritud „igamehe” allikapublikatsioonide sari, mis algab enam-vähem sealt, kust „Põhiseaduse teel”, kuid valgustab meie lähiajalugu hoopis laiemalt ning mitmekesisemalt.

Et igaüks võiks minna riiuli juurde või raamatukogusse, kui tal tekib huvi või tarvidus teada saada, näiteks, kellega ja missuguseid pühalikke lubadusi vastaspoolelt saades sõlmis EV kolmekümnendatel aastatel rahvusvahelisi lepinguid, missuguste saladokumentide alusel toimus juunis 1940 Eesti okupeerimine, juunis 1941 ja märtsis 1949 massiküüditamised, kuidas kulges meie iseseisvuse taastamine nendes dokumentaalsetes talletustes, mille on maha jätnud, Ülemnõukogu, Eesti Komitee, kompartei, interliikumine, Moskva rivaalitsevad klikid.

Küsimusi, mida esitada, on palju. Paljud küsimused jäävad vastuseta, aga paljudele küsimustele annavad omaaegsed dokumendid selge ning ühese vastuse. Tänapäeval on moes ajaloo relativiseerimine ja taas vallandunud – eriti oleme seda tundnud idanaabri poolt – mineviku sündmuste erapoolik tõlgendamine või lausa võltsimine. Ehtsate asjakirjade kättesaadavus võimalikult laias valikus oleks hädavajalik vastukaal, mis aitaks toimunut adekvaatsemalt mõista.

Mõte võtab tuult tiibadesse. Jah, loomulikult. Me ei vaja mitte ainult mitmekülgset dokumentaalülevaadet lähiarengute vastuoksustest. Tingimata tuleks ette valmistada ja avaldada üks või kaks köidet, kuhu oleksid sõelutud need olulisemad ürikuid, mis seadsid, määrasid ning kujundasid Eestimaa ja meie kaugete esivanemate argielu siinmail seitsmel-kaheksal sajandil enne iseseisva riigi tekkimist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming