Rohkem alandlikkust tuleviku kujundamisel

Jüri Saar, Misese Instituudi asutaja liige

Eksperte jätab nende ennustuste täpsus ükskõikseks ja nad ei ole huvitatud objektiivsetest mõõdikutest või hiljem tulemuslikkuse hindamiseks aega ja raha kulutama. Erik Terk, Eestist ja ettepoole. Valik artikleid aastaist 1994–2012. Kujundanud Leonardo Meigas. 226 lk. „Eestist ja ettepoole” koondab endas Erik Tergi viimase paarikümne aasta jooksul kirjutatud arutlusi ja kommentaare, mis on ilmunud nii suuremates päevalehtedes kui märksa kitsamale lugejaskonnale suunatud ajakirjades. Kogumikust võib leida ka mitmete aruannete ning poliitiliste algatuste raames koostatud ülevaateid, kus leiavad nagu arvamuslugudeski käsitlemist eelkõige probleemid ja küsimused, mis ühelt poolt seotud Eesti majandusruumi arengu ja suundumustega ning teiselt poolt tuleviku-uuringute ja alternatiivsete stsenaariumidega. Käsitlemist leiavad ka märksa rahvusvahelisema orientatsiooniga teemad (rahvaarvu kasv, globaliseerumine, suhted Venemaaga ja Ida-Aasia riikide roll tulevikus), kuid seda eelkõige arvamuslugudes, kust peegelduvad kõige selgemalt ka selletaolise kogumiku koostamisega kaasnevad probleemid. Omal ajal päevakajalistel teemadel kirjutatud arvamuslugudel on kalduvus kui mitte päris aeguda, siis moonduda mõne aastaga pealiskaudseteks heietusteks, mis jätavad paljud lugejad ükskõikseks. Probleemiks ei ole käsitletud teemad või autori seisukohad, kuid iga arvamuslugu on möödapääsmatult seotud avaldamise aja ning laiema päevakajalise aruteluga. Arvamuslugu tundub debati kontekstis tabav, sest suunab tähelepanu mõne probleemi vähem käsitletud külgedele, aga väljaspool päevakajalise väitluse konteksti on tegu põgusa kirjatööga. Eriti nooremal lugejal tuleks endale meelde tuletada, et oluline osa taustinformatsioonist on jäänud kaugemale minevikku ning ilma taustata on lühikesi arvamuslugusid, kus ei saagi selliste laialivalguvate teemade nagu globaliseerumine puhul kõigel olulisel peatuda, kohatu pealiskaudseteks tembeldada. Paljuski tekitavad seesuguseid tundeid kogumiku esimese poole „tekstid”, mis on kirjutatud mõne ministeeriumi tellimusel või mõne uurimuse või ettekande jaoks: kontekst, mis peaks kirjutatut toetama ja avama, on kaduma läinud ning lugeja saab parimal juhul ettekujutuse sellest, mida uuringus käsitleti või millise küsimuse oli tellija autorile lähteülesandeks püstitanud.

Kui kogumiku esimese poole moodustavad eelkõige arvamuslood Eestis toimuva ja probleemide kohta, siis kogumiku teises pooles valitseb juba märksa kitsam teema, millega Erik Terk on aastakümneid tegelenud Eesti Tulevikuuuringute Instituudi juures: tuleviku-uuringud ja alternatiivsed stsenaariumid. Kitsam fookus võimaldab lugejale mitmekülgsema arusaama tuleviku-uuringutest, alustades sellest, mis on tuleviku-uuringute eesmärk ja kuidas seda tegevust üldse mõista laiemas kontekstis, ning lõpetades sellega, kuidas näeb välja ja millest koosneb tuleviku-uuringute raames teostatud analüüsi praktiline väljund.

Just kogumiku teisest poolest leiab kõige kaasahaaravamad ja huvitavamad kirjutised, millest eraldi mainimist väärivad „IIASA – Ida ja Lääne kohtumispaik”, „Tuleviku-uuringud Eestis: eellugu ja algus”, „Eesti tulevikud. Kuidas neid uuritakse ja millest nad sõltuvad” ja „Eesti, Läti ja Leedu integratsiooni tulevik: kolm stsenaariumi”. Kahju, et kirjutistes puuduvad konkreetsemad viited mainitud ja kasutatud kirjandusele, sest nende abil saaksid teemast sügavamalt huvitunud ka algallikad suurema vaevata tuvastada. Selle puuduse teeb arusaamatuks autori sissejuhatuses mainitud tõdemus, et tegu on teadliku valikuga.

Tuleviku-uuringud kui domineeriva narratiivi loomine

Tuleviku-uuringute käsitlus on tõenäoliselt enamikule kogumiku lugejatest kõige köitvam osa, sest iga vähegi tähelepanelikum lugeja märkab, et potentsiaalsete tulevikustsenaariumide kaardistamise ja kirjeldamisega üritatakse aktiivselt ka tulevikku kujundada, mitte ainult uurida võimalikke tulevikustsenaariume.

Ideaalis toob autori hinnangul alternatiivsete stsenaariumide väljatöötamine kaasa olulisemate huvigruppide ja arvamusliidrite kaasamise – protsessi, mille käigus avaneb osalejatel võimalus mõtiskleda ja arutleda erinevate stsenaariumide realiseerumise ja realiseerumiseks vajalike eelduste üle väga erinevate valdkondade esindajatega. Eesmärk ei ole aga mitte ainult korraks või paariks kokku saada ja piirduda arutlemisega, vaid suunata osalejad oma igapäevases (poliitilises ja majanduslikus) tegevuses kuulduga arvestama. Sisuliselt luuakse tuleviku uurimise protsessi käigus kollektiivne koordinatsioonipunkt, mis väljendub ühes-kahes domineerivas soovitava tuleviku narratiivis. Huvitaval kombel haakuvad aga domineerivad narratiivid enamasti kõige paremini eelkõige harjutuse läbiviijate või tellijate eelistuste ning veendumustega.

Kogumiku üheks läbivaks jooneks on tuleviku-uuringutega tegelejate veendumus, et planeerida ja suunata tuleks aktiivsemalt. Riigi tasandil tuleks tuleviku-uuringutega rohkem tegeleda: püstitada ühiseid eesmärke ja astuda konkreetsemaid samme tulevikunägemuse realiseerimiseks. Tuleviku-uuringute suhtes skeptilisema lugeja puhul tekitab selline rõhuasetus hulgaliselt küsimusi, millele „Eestist ja ettepoole” vastust ei anna.

Probleem on selles, et tuleviku-uuringute väljundiks on kõrge abstraktsioonitasemega narratiivid, kuhu mahuvad isegi väga erinevate eelistuste ja veendumustega inimeste tulevikunägemused. Iseenesest lubab piisav abstraktsioonitase jõuda konsensuseni, mis muidu jääks tõenäoliselt saavutamata, kuid konsensus osutub illusoorseks, niipea kui jõutakse konkreetsema tegevuseni, mis ei ole enam vabatahtlik, vaid mida hakatakse ellu viima eelkõige keskvalitsuse aktiivse sekkumise toel. Abstraktsioonid sisustavad aga tavalised inimesed, kes lähtuvad möödapääsmatult oma väärtushinnangutest, veendumustest, kogemustest ja eelistustest. Positivistlikust kirjeldavast harjutusest saab seega normatiivne, juhendeid ja soovitusi sisaldav konkreetsete tagajärgedega tegevus. Kulminatsiooniks on sel puhul seadusandlikud aktid ja piiratud ressursside ümberjagamine edendamaks tegevust, mis kaldub toetama eelkõige domineerivat narratiivi, mida on kujundanud üksikud.

Kogumikku koondatud arvamuslugudest ja sõnavõttudest jääb liberaalsema maailmavaatega inimesele kõlama autori veendumus Eesti majanduse struktuuri sobimatuses tuleviku väljakutsete jaoks. Erik Terk järeldab sellest, et majanduse struktuur tuleks ümber kujundada riigi tasandil aktiivse tööstus- ja innovatsioonipoliitika abil. Lähtepunktiks peaksid seejuures olema just tuleviku-uuringute raames loodud narratiivid, millest ainult üks või kaks (kaugeltki mitte kõigile meelepärased või sobivad) saavad osutuda domineerivaks poliitika ja rakenduskavade kujundamisel.

Kahjuks haigutab aga paberil sõnastatud ideaali ja konkreetse tegevuseni jõudmise vahel kuristik, mis kätkeb endas nüansirikkaid probleeme, mille lahendamine on palju keerulisem kui kaasahaaravate narratiivide loomine.

Neli takistust narratiivist rakendusmeetme vormimisel

Esiteks, kõiki alternatiivseid tulevikunarratiive ei ole võimalik kirjeldada, mis tähendab valikut ja seeläbi loobumist äärmuslikest ning ekstsentrilistest narratiividest. Tegu ei pruugi olla sugugi vähem tõenäoliste tulevikustsenaariumidega, kuid need, mis lõpuks ametlikult vormistatakse, kujunevad välja paljuski konsensusliku protsessi raames, mille käigus ekstsentrilisus kas praagitakse välja või hajutatakse kõrgema abstraktsioonitasemega.1

Teiseks, domineerivaks ei kujune mitte kõige tõenäolisem vaid hoopis protsessis osalejate jaoks kõige atraktiivsem narratiiv2. Philip Tetlock ja Robin Hanson on mõlemad uurinud ekspertide seisukohti tuleviku osas ning leidnud, et isegi eksperte jätab nende ennustuste täpsus ükskõikseks ja nad ei ole huvitatud objektiivsetest mõõdikutest või hiljem tulemuslikkuse hindamiseks vajalikku aega ja raha kulutama.3 Robin Hanson on aga spekuleerinud, et tulevikunägemustest tulenevad narratiivid kalduvad kujunema grupikuuluvust väljendavateks koordineerimispunktideks oluline pole mitte see, kui tõenäoline on stsenaariumi realiseerumine, vaid mida ütleb ühe või teise stsenaariumi toetamine minu kohta.4

Kolmandaks, tulevikunägemuse realiseerimine tähendab poliitikat, eesmärke ja tegevuskavu, mis tuleb lõpuks ka ellu viia. Tulevikuuuringute käigus loodud kõrge abstraktsioonitasemega narratiivi hakkavad aga vormima konkreetseks tegevuseks sajad, kui mitte tuhanded inimesed. Need sajad tegevuskavade rakendajad peavad tegutsema piiratud vahenditega, seadusandlike ja institutsionaalsete kitsendustega keskkonnas.5 Kõik need piirangud jätavad oma pitseri idealistliku nägemuse vormimisel konkreetseks tegevuseks. Narratiivi loojatel puudub sageli arusaam, et idealistlikust nägemusest tulemusteni jõudmine ei pruugi olla võimalik ja võimalik tegevus võib anda hoopis soovitule vastupidise tulemus. Teoreetiline ideaal ei välju kokkupõrkest reaalsusega tervelt, vaid moonutatult, mõnikord lausa tundmatuseni moonutatult.

Neljandaks, nii eesmärke seadvatel poliitikutel, poliitika rakendamisega tegelevatel ametnikel kui avaliku sektori toetusi kasutavatel ettevõtjatel on erinevad arusaamad, eelistused, väärtushinnangud ja kogemused. Ajendid, mis nende tegevust suunavad, on erinevad ja möödapääsmatult inimlikud, mitte idealistlikult objektiivsed, kõrgemal isiklikest huvidest. 1986. aastal pälvis Nobeli mälestusauhinna majandusteaduses James M. Buchanan panuse eest avaliku valiku teooria arendamisesse. Ta juhtis tähelepanu poliitiliste otsuste tegemise raamistikule ja inimloomuse olulisele rollile selle juures. Avalikus sektoris teevad otsuseid ikkagi inimesed ja poliitika üle otsustajatel, tegevuskavade rakendajatel ja kasusaajatel on kõigil omad individuaalsed huvid, mis ei pruugi sugugi ühtida soovitud poliitika avalike eesmärkidega.6

Kui tuleviku-uuringute käigus loodud narratiivide konstruktiivses väärtuses ei ole enamasti kahtlust, siis neist poliitika ja konkreetsete tegevuskavade tuletamist mõne stsenaariumi realiseerimiseks tasub vältida. Haldusaktide ja regulatsioonide rägastikul on kalduvus kitsendada potentsiaalseid tulevikke ja sulgeda võimalusi, sest katsetamine ja proovimine väljaspool aktsepteeritud ja toetatud tegevust läheb lubamatult kalliks. Ametlikult soovitud tegevust on lihtsam finantseerida, tulemuslikkuse üle finantseerijal kontroll (koos tahtega kontrollida) aga sama hästi kui puudub, sest vastutus on narratiivi tegevuskavadeks vormimisel põhjalikult hajutatud.

Ideaaltingimustest loobumise vajadus

Eelnevast ei tasu järeldada, nagu oleks riiklike prioriteetide määramine võimatu või et neist tuleks üldse hoiduda. Pigem järeldub siit, et keskvalitsuse prioriteedid ja kindlate valdkondade eelistamine eeldavad kõigilt asjaosalistelt oluliselt alandlikkust, aga ka leppimist tõdemusega, et me ei tea, mis tulevik toob. Narratiivist konkreetseid meetmeid tuletades on oluline küsida, mis juhtub idealistlike eesmärkidega piiratud haldussuutlikkusega keskkonnas, kus vastutus tulemuslikkuse eest on oskuslikult hajutatud mitme tasandi vahel.

James Buchanan juhtis oma Nobeli mälestusauhinna loengus tähelepanu sellele, et majanduspoliitika kujundamisel on mõistlikum tegelda kõigile kehtivate mängureeglitega, mis tagavad otsustusprotsessi läbipaistvuse, mitte aga üksikute eesmärkidega, millest saab teiste arvelt suurt kasu ebaproportsionaalselt väike hulk elanikkonnast.7 Võitjate valimise ja kaotajate määramise asemel peaks majanduspoliitika eesmärgiks olema võrdsed võimalused ja kõigi heaolu kasv.

Vastukaaluks James Buchanani ja tema kaasautori Gordon Tullocki avaliku valiku teooriale on viimase kümnekonna aasta jooksul mõned keskvalitsuse planeerimissuutlikkuse suhtes skeptilisemad majandusteadlased nagu Peter Leeson, Robert Subrick, Mark Pennington ja Peter Boettke arendanud majanduspoliitikas suunda (robust political economy), kus ei lähtuta ideaaltingimustest (täielik informatsioon, ratsionaalsed otsused, vahetu korrektsioon turgudel) ega eeldata poliitilistes otsustusprotsessides osalejatelt alati heatahtlikkust, vaid heaolu kasvab ka siis, kui ideaaltingimused ei ole täidetud (viited 8, 9 ja 10). See tähendab palju suurema tähelepanu pööramist sellele, mis on üldse saavutatav.

Tuleviku-uuringutel on oma roll otsustajate silmaringi laiendamisel, kuid võimalikest stsenaariumidest konkreetse poliitika tuletamisel ei tasu ignoreerida otsustajate haldussuutlikkust, majanduslikke huvisid ega kognitiivseid piiranguid. Need tegurid seavad omad kitsendused sellele, mida on üldse võimalik keskvalitsuse diktaadiga kõigi heaolu huvides saavutada. Selle tõsiasjaga soovivad aga majanduspoliitilistes diskussioonides osalejad ajalehtede arvamuskülgedel kahetsusväärselt harva arvestada.
 
Illustreerivat lugemist koos viidetega uurimustele

1 Hanson, Robin. (1998) “Consensus by Identifying Extremists”, Theory and Decision, vol 44, nr 3. http://hanson.gmu.edu/extremists.pdf
2 Hanson, Robin. (2009) “Enhancing Our Truth Orientation”, Human Enhancement, ed. Julian Savulescu and Nick Bostrom, Oxford University Press. http://hanson.gmu.edu/moretrue.pdf
3 Tetlock, Philip ja Gardner, Dan. (2011) “Overcoming our Aversion to Acknowledging our Ignorance”, Cato Unbound, August 2011: What’s Wrong With Expert Predictions? http://www.cato-unbound.org/2011/07/11/dan-gardnerand-philip-tetlock/overcoming-our-aversion-to-acknowledging-our-ignorance/
4 Hanson, Robin. (2011) “Who Cares About Forecast Accuracy?”, Cato Unbound, August 2011: What’s Wrong WIth Expert Predictions? http://www.cato-unbound.org/2011/07/13/robin-hanson/who-cares-about-forecast-accuracy/
5 Fukuyama, Francis. (2012) “Why Public Administration Gets No Respect But Should”. The Amerincan Interest. http://blogs.the-american-interest.com/fukuyama/2012/01/01/why-public-administration-gets-no-respect-but-should/
6 The Sveriges Riksbank Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel 1986 = Press Release. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/economics/laureates/1986/press.html
7 Buchanan, James M. (1986) “The Constitution of Economic Policy”, Lecture to the memory of Alfred Nobel, December 8, 1986. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/economics/laureates/1986/buchanan-lecture.html
8 Boettke, Peter J. ja Leeson, Peter T. (2004) “Liberalism, Socialism, and Robust Political Economy”, Journal of Markets & Morality, vol 7, nr 1. http://www.peterleeson.com/liberalism_link.pdf
9 Leeson, Peter T. ja Subrick, J. Robert. (2006) “Robust Political Economy”, Review of Austrian Economics, vol 19, nr 2-3. http://www.peterleeson.com/robust_political_economy.pdf
10 Penningotn, Mark. (2011). “Robust Political Economy”, Cato’s Letter, vol 9, nr 2. http://www.cato.org/pubs/catosletter/catosletterv9n2.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht