Roheluse talumatu keerukus

Marek Strandberg

Stewart Brand, Whole Earth Discipline: An Ecopragmatist Manifesto. Viking Penguin, 2009, 326 lk.      Brand on bioloog ja aastakümneid tugev roheline, kes suudab heameelt tunda suurlinnade juurde tekkinud slummide üle, kuna seal polevat näiteks nälga, majanduslikus mõttes tekivad just seal uued väärtused ning inimesed on pigem õnnelikud. Seda kõike ja palju muudki vahendab ta meieni „Kogu Maa õpetuse”* pealkirja kandvas raamatus, kuhu ta on kokku võtnud suure hulga tähelepanekuid, mis tal rohelisena ja rohelistega kokkupuutes aastakümnetega  tekkinud. Brand on elanud piisavalt kaua (sündinud 1938), et näha XX sajandi teisel poolel keskkonnaga seotud mõtlemises ja tegutsemises toimunud kogu muutust.

Rohelus on välja arendanud terve spektri, mille ühes servas asuvad mütoloogiad ja mitmesugused religioonid ja teises otsas ei muu kui teadus. Arusaam, et inimene ei muutu oma harjumustes ja käitumises, küll aga muutuvad meie teadmised ja arusaamad, läbib ka Brandi raamatut.  Samavõrd kui Brand tunneb rõõmu suurlinnade külge poogitud slummide üle, rõõmustab Brand ka tuumaenergia ning geneetiliselt muundatud organismide üle. Slummides on tänu mobiilsele sidetehnoloogiale kosumas oma majandus ja pangandus ning elu keevat kirglikumalt kui linna väikekodanlikes kvartalites. Slummid on tee kogu inimkonna linnastumisele. Brandi tuumaenergia käsitluses prevaleerib teatav distantseeruv hoiak probleemidest, õigemini XX sajandi suurimast, tuumaenergia probleemist. Tšernobõli keelutsooni soovitab ta vaadelda kui omamoodi liigirikkuse hälli: inimesed on küll evakueeritud, kuid loomadel teadupoolest dosimeetreid pole. Brandi hinnangul võib 330 000 inimese evakueerimist vaadelda kui uue rahvuspargi potentsiaalset algust. Mõistagi ei pea Brand muretsema nende vigasaanute pärast, kes näiteks ka Eestist seda katastroofi leevendama saadeti ja sunniti. 

Tuumaenergeetikast kõneldes rõõmustab autor selle üle, et suur hulk tuumapommidest on õnnestunud töödelda tuumakütuseks. Faktiks jääb, et tänapäeva „rahuotstarbelised” tuumareaktorid on enamjaolt rajatud just nii, et seal oleks võimalik sünteesida ka pommideks sobilikku plutooniumi. Seda ka tehti. Õnneks saab tõepoolest samades reaktorites ka vastastikusest ähvardamisest alles jäänud sodi edasi energiaks põletada.  Tuumaenergiat propageerides leiab autor asjaolu, et jäätmed, mis jaamadest üle jäävad, on ohtlikud üle ennustatava tulevikuhorisondi, vähetähtsa ja otsitud olevat. Kes siiski toimetavad tuumajäätmete hoidla ümber 500 aasta pärast, siis, kui jäätmete ohutuks lagunemiseni on jäänud ikka veel tuhandeid aastaid? Näinud ka rohelise poliitika juurte sündi 1960.-70. aastatel, on Brand läbivalt kriitiline nii rohelise poliitika kui ka tegelaste suhtes, keda  kutsub keskkondlasteks (enviromentalists). Mahlakaima võrdlusena toob ta Lääne-Euroopa rohelisuse kirjeldamiseks arbuusi, mille koorel on küll piisavalt rohelise varjundeid, kuid küps arbuus on koore värvile vaatamata seest ikka punane.

Samalaadset arbuusireeglit näib järgivat ka Eesti roheline poliitsuund, mis on alustanud küll tehnoloogiakesksena, kuid, nagu näitavad viimased märgid, kulgetakse siingi küpse arbuusi sisu värvi suunas.  Geneetiliselt muundatud olendite puhul kõneleb Brand meile sellest, kuidas just nende abil saab leevendada inimeste näljahäda. Ameerika vähem kui kolm miljonit farmerit toodab toitu koguses, mis vastab umbes kahe miljardi inimese vajadusele. See toit ei jõua aga enamasti nendeni, kel häda käes. Me teame praegu, et paljud liigid ei jaksa kaasa rännata nihkuvate kliimavöönditega, miks peaksime siis uskuma (Brandi), et keskkond geneetiliselt muudetud organismide vaidsortsete (monokultuursete) väljadega toime tuleb. Brand toob esile suured muutused ökosüsteemis ning jagab James Lovelocki (keda ta läbikäimise ja läheduse tõttu raamatus semulikult Jimiks nimetab) muret Gaia, elusa Maa tervise pärast. Sel aastal 90aastaseks saanud õpetlane on olnud rakenduslik roheline üsna pikka aega. Tema leiutatud on ka ülitundlik detektor (seda juba 52 aasta eest!), mis pani tegelikult aluse ja  võimaluse osoonikihti lagundavate ühendite tähenduse avastamisele. Nagu Lovelocki arvates, on süsinik ka Brandi hinnangul uitama läinud kurjam, mille hulka tuleks nii vähendada kui ka kontrolli all hoida. Lisaks ohutuna eksponeeritud tuumjaamadele tuleks seda Brandi arvates teha näiteks maanteid ja majakatusedki heledaks võõbates, et peegeldada päikesekiirgust võimalikult palju tagasi. Maakera soojenemise aeglustamiseks  soovitab aga Brand kasutada ajutise lahendusena lennukitelt väävliühendite pihustamist atmosfääri ülakihti. Brand pole kriitiline mitte ainult tänase Euroopa ja maailma rohepoliitika ja keskkondlaste osas, vaid sirutub kriitikameeles tagasi Jean Jacques Rousseau’ni. Mäletatavasti kutsus Rousseau rahvast tagasi loodusse ja arvas, et kõiki küsimusi saabki lahendada rahvakoosolekutega.

Vaat siis, kus on meiegi roheluse  muutumise märgilised juured! Kui lisada siia veel tõsiasi, et Rousseau’gi arvates on nii teadus kui kunst rikkunud inimese moraali, tundub, et poliitiline rohelisus pöördubki periooditi tagasi oma romantiliste juurte juurde. Brand on seda meelt, et poliitiliselt on küllalt riskantne, kui üks poliitiline suundumus omastab terve värvi. Enne rohelisi on seda teinud vaid kommunistid või vasakpoolsed punasega. Rohelise ekspluateerimisel ühe poliitilise  suuna poolt Brandi meelest õigustust. Seda enam, et selle poliitilise suuna alla mahub tegelikult kirev kogum huvisid ja plaane. Maa ökosüsteem laguneb ja mureneb, muutub selle geoloogiline ja bioloogiline staatus. Seda on raske mitte märgata. Inimene aitab sellele päris mitmel moel kaasa. Paleontoloogilisel teadmisel, et Maa on kogu aeg muutumises olnud, pole inimese seisukohalt tähendust. Egoistlike olenditena peame me ennekõike  lähtuma oma märgisüsteemidest ja minateadvusest, aga mitte tulevaste Maa elanike oletuslikest instinktidest ja refleksidest. See oleks täna kohatu altruism. Inimene ei muutu ega ole oma hoiakuid võimu suhtes just palju muutnud. Sellel on omad psühholoogilised või koguni molekulaarsed põhjused. See, mis muutub, on meie teadmised maailma kohta, teaduslikud teadmised.

Nii ongi teaduse asi pakkuda lahendusi ja  poliitiliste süsteemide vabadus ja õigus on neid lahendusi kas kasutada või need minema visata. Brand ei ole ei optimist ega pessimist. Ta kirjeldab võimalusi, mida tema näeb, mitte emotsioone, mis tõukuvad oludest, milles elatakse. On selge, et linastes riietes ja lillepärg peas metsalagendikul tantsimine võib pakkuda emotsionaalset rahulolu, kuid tuleviku mõttes on sellest sama vähe abi kui silmaklappides uue tuumareaktori kavandamisest. On konkreetse  valiku, mitte enam kõikvõimalike valikute aeg. Meie ees on üks selge asi: energeetiline kuristik ja kahjuks ka laienev kuristik (sellevõrra, kuidas ressursse vähemaks jääb), millest saab ja tuleb üle astuda nüüd, mitte kunagi hiljem, kui kuristik laiem ja olemasolevale lahendusele on ehk juurde tulnud veel mõni, aga lisandunud ka teadmine, et ilmselt ei jätku ühelgi laiema kuristiku ületamiseks energiat ja jaksu. Stewart Brandi „Whole Earth Discipline” on  üks näide, milline näeb välja rohelise ilmavaate insenerlik suund. Nii mõnigi ärikeskne erakond võiks selle tõlkida sõna-sõnalt oma keskkonnaprogrammiks. Brandi tehnoloogiline vaade pole mõistagi ainuke võimalik. Tegemist on aga igatahes raamatuga, mille lugemine rakendusliku rohelisuse või vähemalt selle suuna ja mõtteviisi mõistmiseks päris paljudele ära kuluks.

* Raamatu pealkiri on järg Stewart Brandi 1960ndatel käivitatud ajakirja-kataloogi nimele Whole Earth Catalog, kus ta levitas  keskkonnasõbraliku eluviisi harrastamiseks vajalikke teadmisi ja propageeris vastavaid tooteid.