Ristiusust globaalselt

Alar Laats

Rolli, mida Euroopas etendab Jumal, etendab Eestis koll. Usundid kubisevad müütidest. See on triviaalne teadmine ning seda teavad kõige paremini usunditeadlased ja teoloogid. Ega siis juhuslikult ole viimased välja mõelnud demütologiseerimise mõiste ja meetodi – sellised võtted, kuidas usundeid müütidest välja koorida, vabastada. Vähem tuntud on aga asjaolu, et müüdid valitsevad vähemalt samal moel ka väljaspool usundeid. Muidugi võiks küsida, kas niisugust asja nagu väljaspool religiooni olemist ongi üldse olemas. Võib-olla on lihtsalt olemas teist sorti usundid, mitte aga usundite puudumine.

Sellel teemal tasuks mõelda, aga siinsel artiklil on veidi  testsugune eesmärk. Tahan rääkida ühest müüdist, mis kuulub nende müütide perekonda, kus väidetakse, et müüdid on otsa saanud. Nimelt on meie kandis levinud usk, et maailm on sekulariseerunud või siis läheneb sekulariseerumisele. Veelgi täpsemalt, tahan rääkida sellest müüdist, mille kohaselt ristiusk on juba välja surnud või vähemalt kohe suremas.

Asju saab uurida mitmel moel. Viis, kuidas me asju uurime, määrab suuresti ära selle, kuidas me neid asju mõistame, milleks me neid peame ja mida me neist arvame. Üks võimalus asju uurida on neid lähedalt vaadata. Mida lähemalt vaatame, seda  väiksemaid detaile näeme. Sellise pisiasjade vaatamise puhul sõltub nähtu tihti konkreetsest eksemplarist, mida vaadatakse. Kui näiteks inimese uurimiseks vaadeldakse ühte konkreetset inimest, siis võib juhtuda, et selle inimese konkreetseid omadusi – e. g. on kaks meetrit pikk, punapäine eesti keelt rääkiv naine – peetakse kogu liigi tunnuseks. Sellise lähedalt vaatamise vastandiks on asjade kaugelt vaatamine. Siis näeb asju suures mastaabis, aga ei näe detaile. Me ei näe uuritava inimese juuksevärvi ega pikkust, aga me näeme palju erinevaid inimesi: erineb nii pikkus kui juuksevärv, ja nad  räägivad eri keeles. Kui mõelda meie maa peale, siis näib maailm välja üsna sekulariseerununa. On ju Eesti üks maailma sekulariseerunumaid maid.

Vaatamata sellele, et meie kirikuvürstid näitavad ennast aeg-ajalt suurte ja vägevate seltskonnas, on kirikud ikkagi pühapäeviti tühjad, kristlike arusaamade ja väärtuste roll ühiskonnas marginaalne ning Jumalasse uskujate protsent maailma üks madalamaid. Tõsi, lausateistide protsent meie rahva seas pole just kõige suurem. Siin on prantslased, tšehhid, hollandlased ja  belglased meist veidi ees. Nagu Eurobarometer ja teisedki sotsiloogilised uuringud näitavad, on meie rahva seas väga palju, eurooplaste seast protsentuaalselt kõige rohkem neid, kes usuvad vaimude või mingisuguste muude vägede olemasolu. Selle kohta on ajakirjanduses juba korduvalt öeldud, et eesti rahvas usub kolli. Miks me kõige sekulariseeritum oleme ja miks me kolli kipume rohkem uskuma-usaldama kui Jumalat, selle põhjuseid on mitmeid ning selles kirjatükis pole meil kahjuks võimalust seda lähemalt vaadelda. Need põhjused on ajaloolised. 

Aga need pole sugugi 700-800 aastat vanad, nagu meil on kombeks uskuda. Pigem on need tekkinud viimase saja-kahesaja aasta jooksul. Kui astume vaatlejatena sammukese kaugemale ja vaatleme ristiusku Euroopa mastaabis, siis palju just ei muutu, vähemalt esmapilgul. Terve kontinent on suuresti sekulariseerunud. Tõsi, keskmine eurooplane erineb siiski märgatavalt keskmisest Eesti elanikust. Eurobarometer’i kohaselt usub Jumalat 52% eurooplasi. Eestis usub Jumalat aga vaid 16% elanikest. Euroopas usub vaimolenditesse keskmiselt 27% elanikest,  Eestis aga 54% elanikest. Seegi näitab seda, et rolli, mida Euroopas etendab Jumal, etendab Eestis koll. Kui meil aga Eestimaa asjade seisu uurida siinseid rahvuserinevusi arvesse võttes, siis erinevad eestlased usu küsimuses eurooplastest veelgi rohkem, venelased on aga hoopis euroopalikumad. Euroopa kui kontinent pole muidugi oma sekulariseerituses homogeenne. On maid ja rahvaid, mis on meiega teatud moel sarnased. Eespool sai juba nimetatud prantslasi ja tšehhe. On aga ka väga religioosseid rahvaid, nii näiteks Maltal, Rumeenias, Itaalias ja Horvaatias usub suur enamik elanikkonnast Jumalat. 

Aga ka protestantide seas on neid, kes on meist hoopis vähem sekulariseerunud. Mõelgem näiteks oma põhjanaabrite peale. Nagu Eestis nii ka terves Euroopas on sekulariseerumisel mitmeid põhjusi. Siin ei saa me seda komplitseeritud probleemi pikemalt käsitleda. Selgitan seda vaid lühidalt. Paarkümmend aastat tagasi väitis enamik sotsiolooge, et Euroopa on sekulariseerunud, kuna on modernne ja arenenud piirkond ning sekulariseerumine on modernsuse paratamatu kaasnähtus. Tänapäeval suur osa ühiskonnateadlasi enam nõnda ei arva. Asi on selles, et sugugi mitte kõik maad-rahvad pole  nõnda ekstreemselt sekulariseerunud kui Euroopa. Nii näiteks USA on vähemalt sama moderniseerunud, ometi on ta üsna kaugel sekulaarsusest. Ilmalikustunud Euroopat peetakse pigem erandiks tänapäeva maailmas.

Üks tuntumaid sotsiolooge Peter Berger peab selle üheks põhjuseks siinsete kirikute liiga lähedast seotust riigivõimuga, aga samuti ka teatud liiki intelligentsia domineerimist võimustruktuurides, eriti aga meedias ja haridusasutustes. Euroopa aga ei ole sugugi kõige suurem mastaap, kus saame ristiusu rolli vaadelda. Peaksime astuma veel ühe  sammu ning jälgima ristiusu kohta kogu maailmas, globaalsel tasandil. Sel juhul ei saa aga enam kuidagi sekulariseerumisest rääkida. Pigem vastupidi, kristlus pole kunagi varem nõnda arvukas ja laialt levinud olnud kui tänapäeva maailmas. Kui eelmise sajandi alguses oli maailmas umbes pool miljardit kristlast, siis käesoleva sajandi alguseks oli kristlaste arv tõusnud umbes kahele miljardile. Sealjuures oli kristlaste suhteline hulk maailma rahvastikus jäänud enam-vähem samaks. Sekulariseerumisele vaatamata on Euroopa jäänud tänaseni kõige arvukama kristlaskonnaga kontinendiks. Siin oli ligikaudu 560 miljonit kristlast. Euroopale on aga kiiresti lähenemas teised kontinendid. Nii oli viimasel sajandivahetusel Ladina-Ameerikas umbes 480 miljonit kristlast. Saja aasta eest oli seal neid vaid 60 miljonit. Aasias oli aastatuhande vahetusel umbes 313 miljonit kristlast, saja aasta eest aga veidi üle 20 miljoni kristlase. Ilmselt kõige drastilisem on kristluse kasv olnud aga Aafrikas. Aastal 1900 oli seal umbes 10 miljonit kristlast, aastal 2000 umbes 360, mõnedel andmetel 380 miljonit ning aastaks 2025 prognoositakse kristlaste kasvu 630 miljonini. Nendel kolmel kontinendil on viimased sada aastat olnud  kõrge iive ning see on tublisti kaasa aidanud kristlaste arvu kasvule. Seda on mujalgi märgatud, et kristlus levib just suure iibega rahvaste seas, nagu islamgi. Ja ka vastupidi, sekulariseerumine on omakorda korrelatsioonis madala iibega. Tegelikult on iive kristlaste arvu kasvule vaid osaliselt kaasa mõjunud.

Nendel kolmel kontinendil või globaalses lõunas, nagu neid tänapäeval nimetatakse, on tõusnud märgatavalt ka kristlaste suhteline osakaal. Ehk teisisõnu, osa rahvastikust on hakanud ja mitte sündinud kristlasteks. Geograafiliselt ei ole kristlus Aafrikas ja Aasias sugugi ühtlaselt  jaotunud. Vaid Ladina-Ameerikast võib rääkida kui täiesti kristlikust kontinendist. Aafrika puhul on tegu kristluse laia levikuga just ekvaatorist lõuna pool. Põhja poole jäävas Aafrikas domineerib tavaliselt islam.1 Komplitseeritud ja seega eriti huvitav on olukord piirialadel, näiteks Nigeerias, kus islam ja ristiusk näivad olevat enam-vähem võrdselt esindatud ning mis seetõttu on üsna plahvatusohtlikud piirkonnad. Aasias on kristluse jaotus veelgi ebaühtlasem.  Väga üldistes joontes võib rääkida kristluse suuremast levikust just Aasia idaosas. Tõsi, Aasia läänepoolses otsas LähisIdas on mitmed vanad kristlikud kirikud, mis on siin olnud juba peaaegu kristluse tekkest peale ja on seega tunduvalt vanemad kui islam. Nende osakaal on jäänud erakordselt tagasihoidlikuks, eriti just viimase sajandi jooksul.

Üks olulisi ristiusu keskusi Aasias on Filipiinid. Sadakond aastat tagasi oli siin veidi üle seitsme miljoni elaniku. Aastal  2000 oli elanikke juba üle 76 miljoni ning aastaks 2025 on ennustatud 116-miljonilist elanikkonda. Ning filipiinlaste enamus on kristlased. Teise suure panuse Aasia kristlusesse annab Hiina. Hiina suhted ristiusuga on ajalooliselt väga vanad. Hiljemalt seitsmendal sajandil oli siin juba kirik olemas. Ajaloo käigus on kristlus siin korduvalt peaaegu kadunud, et siis taas aktiivseks ja nähtavaks muutuda. Kiiresti on aga siinne kristlus hakanud kasvama just pärast kultuurirevolutsiooni kuulsusetut lõppu või isegi veidi enne seda. Hinnangud tänapäeva Hiina kristlaste arvu kohta on väga kõikuvad. Olen neid kohanud alates 40 miljonist kuni 130 miljonini. Tõde on kusagil vahepeal, vahest väiksema arvu lähedal. Aga isegi siis on see arv suur, absoluutses mõttes ja mitte suhteliselt. Umbes üks kolmandik sealsetest kristlastest on roomakatoliiklased ja kaks kolmandikku protestandid. On nii riigi poolt tunnustatud kui ka tunnustamata kirikuid nii protestantide kui rooma-katoliiklaste hulgas. Suurem osa on küll tunnustamata, seega põrandaalused. Tõsi, riigivõim ei näita tänapäeval üles eriti suurt indu põrandaaluste kogudustega võitlemises. Vaid kohalikud võimumehed võtavad  aeg-ajalt karistusoperatsioone ette. Suure kasvutendentsi kõrval iseloomustab Hiina kristlasi tugev misjoniiha. Nende misjoniteadvuse üheks markantsemaks märgiks on liikumine Tagasi Jeruusalemma.

See tekkis juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel, aga uut ja erilist aktiivsust on see üles näidanud just viimasel ajal. Liikumise eesmärgiks on laialdase misjoni läkitamine Jeruusalemma suunas ning kogu selle linna ja Hiina vahelise ala kristlusele võitmine. Nii mõnedki Hiina ja Jeruusalemma vahele jäävad islamiriigid on seetõttu rahutuks muutunud. Ilmselt on selle liikumise reaalne jõud siiski tunduvalt  tagasihoidlikum, kui tema kuulsus laseb välja paista. Kolmandaks Ida-Aasia suureks ristiusu keskuseks on LõunaKorea. Kristlasi on siin 15 ja 20 miljoni vahel. Sealsed kristlased nagu ka nende hiinlastest naabrid on silma paistnud aktiivsusega misjoni vallas. Nad on misjoneerinud ka islami piirkondades, kuhu tavaliselt kristlikud misjonärid pelgavad minna. Nii näiteks on nad üpris edukad olnud kunagistes nõukogude Kesk-Aasia piirkondades. Korea misjonäre tegutseb Eestiski.Seega, kuigi nominaalselt on Euroopas ikka veel palju kristlasi, siis sisuliselt on ristiusu kese nihkunud mujale: Ladina-Ameerikasse, Aasiasse, eelkõige aga Aafrikasse. Arvestades sealse elanikkonna  kõrget iivet, kasvab nende piirkondade kiriklik tähtsus ilmselt lähitulevikus veelgi. Kui sadakond aastat tagasi võis keskmiseks või tüüpiliseks kristlaseks pidada valget keskealist Euroopa meest, siis tänapäeval võiks keskmiseks kristlaseks osutuda must nigeerlanna kusagilt Lagose eeslinnast. Põhja asemel on ristiusk muutumas lõuna religiooniks. Kunagi oli ristiusu keskmeks Rooma. Nii vähemalt arvas osa eurooplasi.

Tänapäeval võiks aga öelda, et kristliku maailma keskus on São Paulo või Lagos või hoopis Shanghai. Ja kui nad seda veel ei ole, siis nende keskuseks saamine ei ole enam kaugel. Just seda liiki  hiigellinnades on tänapäeval kristlus eriti levinud. Ning kuigi roomakatoliku kiriku formaalseks keskuseks on ikka Vatikan, siis ometi on sealgi hakatud lõunas toimuvat üha rohkem arvestama. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel toimus Vatikani teine kirikukogu. Euroopa ja Põhja-Ameerika mõjul tõi see enesega kaasa liberaliseerumise. Tänapäeval on aga rohkesti märke, mis viitavad püüdele sellest eelmise sajandi tendentsist distantseeruda. Mitmed kommentaatorid on selles näinud järeleandmisi globaalsele lõunale, mis on põhjast tunduvalt alalhoidlikum. Aga roomakatoliku kirik pole muidugi ainus kirik  maailmas, kus lõunapoolne kristlus oma kasvavat mõjujõudu näitab. Siin võiks mõelda näiteks anglikaani kiriku probleemidele, mis ähvardavad seda lõhestada. Üks suuri komistuskive on siin suhtumine homoseksuaalidesse. Lõunast pärit anglikaanid on kategooriliselt nende aktsepteerimise vastu. Euroopalikud põhjapoolsed anglikaanid, kes kunagi lõunapoolsete anglikaanide sõnaõiguse eest võitlesid, on nüüd liberaalsetena aga vähemusse jäänud. Milline on siis see lõunasse nihkuv ning arvuliselt üha kasvav ristiusk sisuliselt? Selle mõistmiseks on vaja teada seda, kuidas  ristiusk lõunasse on jõudnud – põhimõtteliselt misjoni kaudu. On ju üldse kogu kristlus kõikjale tekkinud ja jõudnud misjoni tulemusel. Kolonialismi perioodil tegutsesid emamaade kirikute misjonärid loomulikult ka kolooniates. Uuemal ajal on Euroopas sellesse misjonisse üsna halvustavalt suhtutud ning väidetud, et selle mõju on olnud pealiskaudne.

Kristluse olevat kohalikud vastu võetud peamiselt sellega kaasnevate hüvede pärast nagu poliitiline võim, raha etc. See arusaam kuulub aga suuresti müütide valdkonda. Üks selle tõendeid on märtrid. Pealispindselt ja materiaalsete hüvede pärast mingi usundi  omaksvõtmine ei sünnita märtreid, Aafrikas on neid aga kohalike hulgas küllalt. Üks suuremaid ja tuntumaid gruppe on nn Uganda märtrid, enamuses XIX sajandi lõpust. Neil oli võimalus kristlusest lahti öelda ja ellu jääda. Nemad aga eelistasid usule kindlaksjäämist. Oluline märk sellest, et kolonialismiaegne misjon oli viljakas, on seegi, et iseseisvumise järel need misjonikirikud ei kadunud, vaid otse vastupidi, hakkasid veelgi kasvama. Sellisteks kolonialismi ajast pärit kirikuteks on eelkõige roomakatoliku kirik kunagistes Portugali, Hispaania, Prantsuse ja Belgia  kolooniates ning anglikaani kirik kunagistes Briti kolooniates. Siin on ka mõnede teiste Briti kirikute, eelkõige metodistide ja presbüterlaste tütarkirikuid. Luterlik kirik on maailmas levinud üsna tagasihoidlikult, sest kunagistel luterluse kantsidel Saksamaal ja Skandinaavia riikidel oli üsna vähe kolooniaid, kus misjoneerida. Tänapäevaks on emamaade ja kolooniate tütarkirikute suhted kujunenud vastupidiseks kunagi olnule: endiste kolooniate usuelu on tihti tunduvalt intensiivsem kui kunagise emamaa usuelu. Siin tasub mõelda võrdluseks intensiivse usueluga  Ladina-Ameerikale ning üsna tuimale katoliiklusele tänapäeva Euroopas.

Tütarkirikud domineerivad ka arvude osas. Wikipedia andmetel elab vaid veidi üle 20 protsendi roomakatoliiklastest Euroopas, ülejäänud on endistes kolooniates. Ka enamik maailma anglikaane elab kunagiste kolooniate territooriumil. Isegi üksikute riikide anglikaani kirikud hakkavad oma arvukuselt järele jõudma Inglismaa kirikule, kus praegu väidetakse olevat 26 miljonit liiget. Nigeeria jõudsalt kasvavas anglikaani kirikus on juba 20 miljonit liiget. Ilmselt mitte kauges tulevikus möödub Inglismaast Uganda kui ülimalt kiiresti kasvava rahvastikuga maa, kus umbes üks kolmandik elanikkonnast kuulub anglikaani kirikusse. Kunagiste kolooniate usulisest õitsemisest emamaade närbumise kõrval annab märku ka nende otsene (tagasi)mõju. Nii on Euroopas preestrite nappuses vaevlev roomakatoliku kirik sunnitud importima tsölibaadis preestreid kunagistest kolooniatest, kus neid jätkub. Aga ka Inglismaa kirikule avaldavad kunagised kolooniad mõju. Nii on tänapäeval selle kiriku hierarhias tähtsuselt teine mees Yorki peapiiskop John Sentamu pärit Ugandast. Üks Inglismaa kiriku praeguseid olulisemaid  tegelasi on ka Rochersteri piiskop Michael Nazir-Ali, kes on Pakistani päritolu. Sugugi mitte kõik globaalse lõuna kasvavad kirikud ei ole aga kunagiste misjonikirikute otsesed järeltulijad. Aafrikas on terve perekond kirikuid, mida on kombeks nimetada indigeenseteks kirikuteks. Need on kohapealsed, pärismaised kirikud, mis on tekkinud Aafrikas ja oma loomult väga aafrikalikud. Neid on üsna palju ja pilt on kirju. Kuigi neil kirikutel on olnud eelkäijaid, siis ometi võime seda tüüpi kirikute arvukamast tekkimisest rääkida XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest peale.  Tavaliselt on need tekkinud misjonikirikute pinnal neist ühel või teisel põhjusel lahku lüües. Mõned on tahtnud vabaneda valgete domineerimisest kiriku hierarhias.

Nende hulka kuuluvad näiteks nn Etioopia liikumisega seotud kirikud või peamiselt Ameerika päritoluga Siioni kirikud. Etioopia liikumise raames tekkinud kirikuid ei maksa segi ajada Etioopia ortodokssete kirikutega, mis tegutsevad Etioopias ja Eritreas. Etioopia liikumine on peamiselt vaid nimeliselt viimastega seotud. Indigeensete kirikute üheks tekkepõhjuseks on olnud ka asjaolu, et misjonikirikud ei võtnud piisavalt arvesse kohalike  elanike aafrikalikkust, Aafrika kultuuripärandit. Tihti astusid siin esile kohalikud kristlikud juhid, keda prohvetiteks peeti. Nemad ja nende pooldajad on püüdnud kristlust kohandada Aafrika oludega ning erinevalt misjonäridest Aafrika reaalsust ja kultuurilist omapära arvesse võtta. Üheks selgitavaks näiteks võiks olla suhtumine nõidusesse. Euroopaliku haridusega euroopalikele misjonäridele on see ju lihtsalt ebausk, mida tuleks ignoreerida. Kohalikele on nõidus aga reaalsus, mida karistamata ignoreerida ei saa. Kohapealsete seast tulnud usuliidrid on nagu kogu rahvaski nõidust tõsiselt võtnud, seda kardetavaks  pidanud ja selle vastu reaalsete vahenditega võidelnud. Nõnda on tekkinud kohalike usutegelaste loodud kirikud, kus aafrikalikkus ja kristlus on kokku sobitatud. Osa sellistest kirikutest on kasvanud üsna suureks ning neid on aktsepteerinud ka rahvusvahelised kristlikud organisatsioonid. Mõnedel indigeensetel kirikutel on isegi omad ülikoolid.

Vahest üks tuntumaid sellelaadilisi kirikuid on Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegutsev nn Kimbangu kirik (Église de Jésus Christ sur la Terre par son envoyé spécial Simon Kimbangu), mis kannab kunagise Kongo prohveti Simon Kimbangu nime. Selle liikmete arvu täpselt ei teata, aga oletatavasti ulatub see mitme miljonini. Mõnede uurijate arvates on umbes üks kolmandik kõigist Aafrika kristlastest indigeensete kirikute liikmed. Peale koloniaalajast pärit misjonikirikute ja indigeensete kirikute on globaalses lõunas veel kolmas grupp kirikuid, mis on viimasel ajal arenenud kõige jõudsamini. Need on n-ö uued misjonikirikud, mis on tekkinud peamiselt iseseisvusajal, viimase poolsajandi jooksul. Siin pole misjoneeritud koloniaalvõimude abil, vaid ainult nende kirikute enda vahenditega. Nende uuema aja misjoneerivate kirikute tegevust on tänapäeval  Eestiski märgata. Eelkõige võiks siin nimetada Jehoova tunnistajaid, mormoone ja nelipühilasi. Silmatorkavalt edukad on olnud just viimased. Nelipühi kirik, täpsem oleks küll öelda, et see kirikute ja liikumiste perekond, on saanud oma nime uue testamendi apostlite tegude raamatu alguses kirjeldatud nelipühasündmusest. Siin räägitakse, kuidas varsti pärast Jeesuse taevaminemist täideti ta jüngrid Püha Vaimuga. Selle kõige silmatorkavamaks tagajärjeks oli, et „nad hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida”. Tänapäeva nelipühilaste meelest peab igale tõelisele kristlasele osaks saama nn  Vaimuga ristimine. Tavalisest ristimisest ei piisa, inimene peab edasi arenema ning siis teatud hetkel saabki talle osaks see uus ja juba kõrgem Vaimuga ristimine. Selle tagajärjel saavad kristlased mitmesuguseid vaimuande. Neist kõige olulisem ongi too, mida mainitakse uues testamendis nelipühasündmuse juures – keeltega rääkimine. Enamuse, kuigi mitte kõigi nelipühilaste jaoks on keeltega rääkimine tõeliseks kristlaneolemise kriteeriumiks. Seda nähtust tuntakse glossolaalia nime all. On väidetud, et tegu on rääkimisega võõrastes keeltes, mida rääkijad pole varem osanud ega õppinudki. Lähem uurimine on  siiski näidanud, et glossolaalia puhul meenutavad häälitsused fonoloogiliselt küll keeli, aga tegelikult pole siiski tegu päris keeltega. Peale glossolaalia hinnatakse nelipühilaste seas veel teisigi vaimuande, nagu näiteks prohvetlikku kuulutamist ja ravimist.

Moodne nelipühilus sai alguse umbes sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikides väikesest mustade kristlaste grupist. Tänapäevaks on sellest saanud liikumine, millel on mõnede väidete kohaselt üle poole miljardi liikme, seega umbes veerand kõigist kristlastest maailmas. Nelipühilaste täpsema ja usaldusväärsema  arvu nimetamine on raske, kui mitte päris võimatu, sest liikumise piirid ei ole selged. On terve hulk kirikuid, gruppe ja liikumisi, mis ise ei taha kuuluda nelipühilaste hulka, aga mida ikkagi saab pidada nelipühilikeks, ning on ka neid, kes ennast nelipühilasteks peavad, aga keda teised nelipühilased enda hulka ei taha arvata. On välja pakutud mitmeid põhjusi, miks just see usuline liikumine on nii populaarne. Üheks põhjuseks on kindlasti nelipühi liikumise sotsiaalne orientatsioon: algusest peale on see olnud vaeste ja põlatute liikumine. Näib, et kõigi maade ekspluateeritud  ei kogunenud sugugi mitte marksismi lippude alla, vaid hoopis nelipühi kirikutesse. Algusest peale on liikumine avatud olnud neile, kes mujal on tõrjutud olnud. Nii on siin alati olulist rolli etendanud naised, keda paljudes teistes kirikutes ei taheta tänaseni kirikus tegutsemas näha. Sotsiaalsete alamkihtide hulgast on see liikumine enda poole tõmmanud just edasipüüdlikke. Neile on nelipühi liikumine pakkunud n-ö redeli sotsiaalseks edasipürgimiseks. See liikumine on eriti sobinud suurtele hulkadele äsja megapolistesse õnne ja tööd otsima tulnutele, kelle eesmärk on olnud viletsusest välja rabeleda  ja kõrgemale tõusta. Seetõttu on nelipühi kirikud märgatavat edu saavutanud just kasvavates suurlinnades. Tihti on nelipühi kogudusega liitumine ära hoidnud tänavale jäämise ja kriminaalsesse keskkonda sattumise. Nelipühi liikumise edukusel on kindlasti ka teisi, eelkõige religioosseid põhjusi. Sotsiaalsete pürgimustega on seotud nelipühiluse edu teoloogia. Kui traditsioonilistes kirikutes on kesksel kohal ristilöödud ja kannatav Kristus, siis siin on olulisel kohal just triumfeeriv, edukas Kristus. Teiseks märgatavaks teoloogiliseks eripäraks nelipühi liikumises on sakraalse, üleloomuliku toomine igapäevasesse,  käegakatsutavasse maailma. Usu ja usulise praktika tagajärjed ilmnevad siin maailmas ja üsna ruttu. Kui teil on probleeme, siis tuleb tõsiselt palvetada ja Jumal lahendabki teie probleemid, mis iganes need siis ka oleksid. Tänapäeval võib rääkida ka uus-nelipühi kirikutest, mis ei apelleeri enam kõige madalamatele sotsiaalsetele klassidele, vaid pigem keskkihtidele. Siin domineerivad kõrgharidusega koguduseliikmed, kellele nende kirik on tsivilisatsiooni, globaalses kultuuris osalemise trendi märgiks. Nelipühilus on üsna hästi kohanenud postmodernse, globaalse maailma religioonide  turul. Nende vagadus on olnud teatud moel nakkavgi. Nii mõnedki kirikud on selle jooni üle võtnud.

Kõige silmatorkavam on olnud siin just rooma-katoliku kirik, vähemalt maailma mõnes piirkonnas. Nelipühi liikumine on olnud edukas niisugustel traditsiooniliselt roomakatoliiklikel maadel nagu Filipiinid või Brasiilia. Ning konkurentidele vastupanemiseks on sealsed roomakatoliku kirikud üle võtnud mitmeid nelipühilikke jooni. Ristiusu rändamine lõunasse ning muutumine selle rännaku käigus ei ole midagi põhimõtteliselt uut selle ajaloos. Ristiusk  on varemgi palju rännanud. Siin võiks meenutada, et algselt oli ristiusu keskmeks Palestiina. Sealt liikus see üsna ruttu hellenistlikku Väike-Aasiasse ja Egiptusesse. Väljaspool Rooma riiki kujunes see aga oluliseks Süürias-Pärsias ning sealt ida poolegi. Riigiusundiks muutudes said tema keskusteks Konstantinoopol ja Rooma. Algsed levikupiirkonnad Lähis-Idas on tänaseks islamiseerunud. Eriti silmatorkavalt vähenes kristluse roll siin XX sajandil. Uusajal nihkusid kristluse keskmed edasi – Euroopa edukate riikide pealinnadesse. Idakristluse keskuseks sai aga Moskva. Seega pole midagi imelikku, kui ka nüüd liigub kristluse kese mujale. Ka sisulised metamorfoosid pole ristiusule võõrad, vähemalt teatud piires. Levides uutele territooriumidele ja uute rahvaste sekka, on ristiusk tihti kohandunud selle rahva kultuuri ja mõttelaadiga. Nõnda on ajaloo jooksul tekkinud üha uusi kristluse vorme. Juba uues testamendis leidub nii juutlikku kui ka hellenistlikku kristlust. See kreeka maailmas kujunenud hellenistlik kristlus etendas edaspidi üpris olulist rolli. Aga ei jäänud viimaseks. See, mida meie siin Euroopa ühes nurgas kristlusena tunneme, on spetsiifiliselt germaanipärane kristlus.  Selle kõrval on Euroopas olnud või on siiani veel ka kelti kristlus ja romaanipärane kristlus ning muidugi vene kristlus. Väljaspool Euroopat on aga niisugused kristluse vormid nagu süüria, kopti, india ning mitmesugused muud.

Kuigi teoloogid on aegajalt püüdnud leida n-ö puhast ristiusku, on see ikkagi eksisteerinud vaid nende peas. Usund nimega „kristlus” on alati konkreetne, suuresti ajaloo ja ühiskonna vormitud nähtus. Samuti on tema vastane – ateism – ajaloo ja ühiskonna kujundatud. Pole olemas puhast ateismi. On olemas vaid prantsuse ja vene ja eesti ateism. Ajaloo tõttu on viimane muidugi pigem venekui  prantsusepärane. Ateismiski on suuresti tegu müütidega, ning igal rahval on siingi omad rahvuslikud müüdid. Seega näivad rändamine ja muutumine olevat ristiusu loomus. Ta pole hoopiski seal, kus arvame teda olevat ning ta pole see, milleks teda peame.

1 Erandiks on Aafrika põhjapoolses osas vana traditsiooniliselt kristlik riik Etioopia ning sellest hiljaaegu eraldunud Eritrea. Ka Egiptuses on märgatavalt suur kristlik kogukond – koptid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht