Riikliku vastastikulisuse mõte

JAN KAUS

I

Ma ei tea, kas kirjutan seda esseed kõige sobivamal hetkel, kõige parema häälestusega – Eestil on värske valitsus ning selle koosseis on tekitanud omajagu imestust ning isegi nördimust. Minule isiklikult mõjus omamoodi lõpliku hoobina uudis sellest, et riigikogu korruptsiooni­vastase seaduse kohaldamise komisjoni liikmeks sai kahes kohtu­astmes süüdi mõistetud Lauri Laasi (üheksa kuud tingimisi vangistust). Selle uudise peale ütles tantsija ja laulja Päär Pärenson Facebookis sarkastiliselt: „Toobal saab ilmselt eetika­ministriks“, viidates Eesti Keskerakonna peasekretärile Priit Toobalile, kes mõisteti koos Laasiga süüdi eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises.

Keskerakond ei kuulu küll valitsusse, kuid ma ei näe suurima opositsioonierakonna ja valitsuserakondade hoiakutes sügavat erinevust. Kui Reformierakond esitas keerulise minevikuga Kristen Michali majandus- ja taristuministriks, nimetas Eesti Päevaleht seda oma 9. aprilli juhtkirjas „ilmseks demonstratsioonesinemiseks“. Sellega saab vaid nõustuda. Samasuguseks põhimõtteliseks seisukohavõtuks võib nimetada Laasi esitamist korruptsiooniga tegeleva komisjoni liikmeks. Sellega antakse märku, et Parteisüsteem võikski koosneda ainult pealispinnal vastuoludest ja vaheldumistest. Tekib kujutluspilt monoliitsest jõukoldest, mis tahab üha vähem tunnistada teisi väljaspoolse kaasarääkimise võimalusi peale valimistel osalemine.

„Poliitika“ alguses teeb Aristoteles selgeks, et riik on oma olemuselt paljusus,  mida hoiab koos vastasjõudude tasakaal.

„Poliitika“ alguses teeb Aristoteles selgeks, et riik on oma olemuselt paljusus, mida hoiab koos vastasjõudude tasakaal.

Wikipedia

II

Samal ajal käib kusagil täiesti teistmoodi elu, räägitakse hoopis teises keeles. Ma ei taha siin taaskasutada mõistet „Teine Eesti“, sest see kogum inimesi, keda saab lihtsustavalt nimetada rahvaks ning kes vist paistab parteisüsteemi rõdudelt teatud lõikudeks jaguneva massina, on tegelikult väga kirju, pigem võiks siis rääkida Teistest Eestitest. Kui aga keskenduda kitsamalt haritlaskonnale, siis on lausa võimatu mitte märgata erinevate häälte paljusust, vaatenurkade polüfooniat. See ilmnes eredalt siis, kui ajaleht Sirp ja Eesti Kultuuri Koda korraldasid esseevõistluse „Mis on Eesti riigi mõte?“. Omajagu loogiline, et mingit ühtset suunda näitavat mõtet konkursist välja ei koorunud, kuigi ettevõtmist ajendas ehk algatama just ühendava alge või suuna igatsus. Olen põhimõtteliselt nõus Leo Luksiga, kes oma võistlustöös „Eesti riigi võimatu mõte“ kirjutab: „Pole võimalik leida ega kehtestada ühiskonda rajavat universaalset alust – ühiskondlik olemine on antagonismide väli.“ Probleem on selles, et kuigi selline lause tundub mõistlik, on sellega raske rahulduda, piirduda. Luks teab seda ja väidab: „Rahulolematuse üks peamisi põhjusi tundub peituvat taasiseseisvumisajast pärinevas poliitikaülese konsensuse müüdis.“

Jah, ma kipun samuti arvama, et poliitikaülese konsensuse sõnastamine on kui mitte võimatu, siis ülimalt raske – seda enam et Parteisüsteem on muutumas ise poliitikaüleseks, kuna tema eesmärk pole enam erinevate poliitikate vaheline pinge, vaid olemasoleva parteipoliitika asetamine eneseküllase stabiilsuse olukorda, et miski ei saaks selle positsioone kõigutada, et ükski väljastpoolt tulev impulss seda ei mõjutaks. Jürgen Ligi on sellise ellusuhtumise apostel: mäletatavasti leidis ta valimiste ööl, et olemasolevat süsteemi häirivas Vabaerakonnas pole ühtegi poliitikut, kes suudaks minister olla. Sedasi kuulutati ministriamet justkui sünnipäraseks paratamatuseks ning võimul olek mitte väliseks antuseks, vaid sisemiseks väärtuseks. Riskides siinse essee tellijatele pettumust valmistada, tuleb küsida: millist konsensust sellise vaate ees loota?

III

Ometi, pille kotti ei tahaks mingil juhul panna, sise- ega ebamugavuspagulaseks hakata. Antud essee eesmärk on sihtide seadmine. Ülesanne tundub sümpaatne, sest see on suurejooneline. Siiski olen seda meelt, et enne sihtide seadmist tuleks kaaluda, mida sihtide sättimine eeldab. Kuidas selleni jõuda. Meenub ingliskeelses maailmas leviv ütlus practice what you preach. Sõnade ja tegude vaheline tasakaal. Äkki tulekski mõelda kõigepealt sõnastuse ja tegutsemise, teooria ja praktika vahelistele seostele?

Sellega seoses lubatagu rääkida veel korraks esseekonkursist „Mis on Eesti riigi mõte?“, mille parimate tööde hulka arvati Anna-Maria Penu ettekanne armastusest. Oli huvitav jälgida, kuidas riigivalitsemise seostamine armastusega jagas esseekonkursi kokkuvõtteid kuulama tulnud publiku selgelt kahte leeri – ühed suhtusid sellesse halvasti varjatud umbusuga, teised sama halvasti varjatud kaasaelamisega. Sedavõrd kihiline vastuvõtt kinnitab jällegi Luksi sõnu. Kuid ainult niikaua, kuni keskenduda riigi mõttele, mitte selle teostamisele, kui jätta kõrvale vajadus mõtet praktiseerida. Selle valguses leidsin Penu ettekandest ühe kõneka koha, kus iseenesest abstraktne armastuse retoorika korraga palju konkreetsema ja kogu ühiskondlikku korpust kaasava kuju võtab. Nimelt räägib Penu, et armastuse mõistet oleks vaja „laiendada, avardada, rikastada“. Ta kirjutab: „Kasutada seda sõna sagedamini, kasutada poliitiliselt, sest sõnal on jõud. Meie, eestlased, vajame rohkem lahkust, paremat suhtlemist, rohkem kollektiivset tööd, solidaarsust ja võrgustikke, kui tahame edasi elada, kui tahame elada hästi.“

IV

Neile, kellele võib Penu jutt tunduda ei muuna kui liiga enesekindla tütarlapse uusvaimsusena, tuletan meelde, et armastuse kasutamisel ühiskondlikus plaanis on ajalooline taust. Just äsja ilmus eesti keeles Aristotelese raamat „Poliitika“. Praegu poliitikas toimuva valguses on tegu igati tänuväärse teosega ning tuleb tunnustada Anne Lille, kes on peale raamatu tõlkimise varustanud selle põhjaliku järelsõna ja kommentaariumiga. Siinkohal on enam kui sobilik tsiteerida üht Lille kommentaari – see puudutab Aristotelese mõistet philia, mille esmane tõlkevaste on just nimelt „armastus“. Lill märgib, et see „on kiindumust tähistav sõna, mille põhitähendused on „armastus, sõprus“, aga ka „sõbralikkus, kiindumus“ [—]. Philia ulatub tunneteskaalal kiindumusest sõpruse ja koostööni.“ Ja nüüd, pangem tähele: „See võib tähendada ühiskondlikku ja seltskondlikku sidet, siin tuleb mängu mõiste politikē philia („riiklik sõprus“): selle aluseks on vastastikulisus, ühisus, lojaalsus, üksteisega arvestamine.“ Mulle meeldib väga „vastastikulisus“ (kuigi sõnaraamat eeldaks eestikeelse paralleelina pigem „vastastikkust“) – see on nõustuv teadlikkus teistest tahetest ning püüd leida erinevate tahete vahel tasakaalu ja ühisosa. Lill kirjutab: „Aristotelese järgi ei rajane politikē philia ülimusel ja valitsemisel, vaid vastastikuse võrdsuse tunnustamisel [—], tähendades seega vastastikust heatahtlikkust ja üksmeelt.“ See kontseptsioon kisub vägisi muutma mõistet – võiks juba rääkida mitte „poliitikast“, vaid „polifiiliast“. Tõsi, esmapilgul võib tunduda, et „vastastikulisus“ jääb vastuollu mõistega „üksmeel“, aga tuleb meeles pidada, et kohe „Poliitika“ alguses teeb Aristoteles selgeks, et riik on oma olemuselt „paljusus“, mida hoiab koos „vastasjõudude tasakaal“. Seega on tegu ühisusega või üksmeelega, mis ei välista paljusust, vastuolusid, erinevaid hääli. Vastupidi: ta arvestab nendega, ta eeldab neid, ta võtab need omaks – ilma et peaks need endale alati omaseks muutma.*

Siin tuleb muidugi täpsustada mitut asjaolu. Selge, et Aristotelese ühiskonnateooriat ei saa täiel määral kohaldada XXI sajandi alguse Eestile – osa Aristotelese vaadetest (naised, orjad jne) on lootusetult vananenud. Teisalt ei tea ma, millisest allikast ammutas oma essees Anna-Maria Penu, kuid mulle meeldib valmisolek otsida midagi, mida Dostojevski leidis Aljoša Karamazovist, nimetades seda „tegusaks armastuseks“ – sõpruseks ja arvestamiseks, kus põhiline väljendub just tegudes. Oleks vaja näidata, et a) selliselt sõnastatud igatsusel ühiskondlikust koosolust on pikk traditsioon, b) see igatsus pole õhust võetud ja c) see igatsus on muutumas siinmail januks.

Teame autojuhte, kes ei suuda aeglaselt edenevas autokolonnis teiste kombel kannatlikult liikuda, vaid sööstavad igasse vabasse prakku, kuni.... Täitsa tavaline lugu inimestest, kellel pole jõudu tunnistada maailma kui eri jõudude ja tegurite habrast tasakaalu.  Pidevalt kiiruse ületamisega vahele jääv Jürgen Ligi on niisuguse ellusuhtumise apostel.

Teame autojuhte, kes ei suuda aeglaselt edenevas autokolonnis teiste kombel kannatlikult liikuda, vaid sööstavad igasse vabasse prakku, kuni…. Täitsa tavaline lugu inimestest, kellel pole jõudu tunnistada maailma kui eri jõudude ja tegurite habrast tasakaalu. Pidevalt kiiruse ületamisega vahele jääv Jürgen Ligi on niisuguse ellusuhtumise apostel.

Arno Saar/SL Õhtuleht/Scanpix

V

Praeguse Eesti elus pole vastastikulisuse puudust raske märgata. See ei puuduta ainult poliitilist eliiti; tõsiasja, et suur osa sellest eliidist ei mõista enam ühiskonda ja riiki vastasjõudude üksteist täiendavat tasakaalu tähendava paljususena, vastastikuse võrdsuse kui mitte heatahtliku, siis aktsepteeriva tunnistamisena, vaid omamoodi mustaks auguks muunduva kinnistähena. Siin võiksime igaüks endale otsa vaadata ja mõtiskleda, millisel määral praktiseerib igaüks meist vastastikulisust omaenda elus.

Paar päeva tagasi rääkisid mu sõbrad, kuidas nad olid näinud autojuhti, kes ei suutnud aeglaselt edenevas autokolonnis teiste kombel kannatlikult liikuda, vaid sööstis igasse vabasse prakku, kuni põhjustas korraliku autoõnnetuse, mis ilmselgelt polnud kiirustanu eesmärk. Täitsa tavaline lugu inimesest, kellel pole jõudu tunnistada maailma kui eri jõudude ja tegurite habrast tasakaalu ning kes seetõttu ümbruse tõsiasju kannatamatult eirata püüab ja oma tahtest lähtumises irratsionaalseks muutub. Sellesarnast eluhoiakut võib märgata ühissõidukis: soovimatuses vanainimesele istet pakkuda, väsinud üksikema lapsevankrit tõsta või kaassõitjale varbale astudes „palun vabandust“ öelda. Erinevused kohtuotsuseid või valedega vahelejäämist eirava poliitiku käitumisega on küll mastaapidelt võrreldamatud, kuid vorm on sarnane: maailma kui vastastikulisuste tasakaalu eiramine. Nad otsekui tahaksid elada maailmas, kus ei pea arvestama üksteisega, vaid ainult iseendaga. See on tugevate ja vastupidavate ahvatlev võlumaailm, mis võib põhjendada Reformierakonna valimisedu – valida teistest võrdsem, väljavalitu juba enne valimisi, keda ei väära miski, mis jääb tema vahetust ümbrusest välja. Probleem on aga selles, et see maailmapilt tundub ahvatlev ainult niikaua, kuni asutakse võitjate poolel.

On selge, et ühest sõbralikust teost pole vaesuspiiri ületamisel kasu, kindlasti ei lahenda igapäevane lahkus ja tähelepanelikkus suuremaid ühiskondlikke probleeme. Kuid samal ajal ei asu ükski inimene väljaspool seda ühiskonda, mida ta kritiseerib, igaühel on võime ja võimalus sekkuda, ning just igapäeva tasandilt, argiste rituaalide keskelt on igaühel vabadus hakata praktiseerima vastastikulisust.

VI

Kuidas seda teha? Sellises küsilauses ongi oluline mitte küsimärk, vaid verb. Et seda täpsustada, hüppan veel üks kord Eesti riigi mõtet otsinud esseekonkursi juurde. Hoolimata suundade ja sõnastuste mitmehäälsusest, hakkas mulle silma siiski üks eri vaatenurkasid kui mitte ühendav, siis lähendav joon. Heitkem kiire pilk: Toomas Kiho räägib „koosmeelest“, Katrin Aava „koostöö­oskustest“, Mati Hint „heatahtlikkusest“, Ivar Raig kodanikuühenduste rollist, Daniel Vaarik „pehmest võimust“, võimu teostamisest „meeldivuse ja vabatahtliku koostöö“ pinnal. P. I. Filimonov kirjutab: „Eesti riigi mõte on selles, et säiliks Eesti maa, et hoida seda kuidagi üheskoos, et see ei laguneks, ei kustuks, ei kaoks ära.“ Ühest või teisest rakursist leiaks siit kerge tee Aristotelese „riikliku sõpruseni“. Kirjutajad igatsevad koosmeelt ja -tööd, s.t vastastikulise praktiseerimist, nad lihtsalt sõnastavad seda väga erinevalt – kes kodanikuühenduste, kes armastuse kaudu. „Riiklik sõprus“ aga on rohkem isegi praktika kui teooria, üheskoos ei saa hoida ainult sõnadega, vaid ka tegudega.

On väheusutav, et ükskõik kui sisendusjõuliselt kirjutatud esseed või kõned, ükskõik kui jõulised sõnad (mäletate veel Rein Raua „moraalseid värdjaid“ või Aare Pilve „kurti ajastut“?) võiksid väärata selle maailma Michaleid ja Laasisid nende valitud teel. Kuid ma saan igapäevases elus vägagi hästi pakkuda nende maailmamudelile alternatiivi, saan loobuda konkurentsist iga hinna eest ja igas situatsioonis, saan harjutada vastastikulisust: koostööoskusi, meeldivust, paremat suhtlemist, võõrastega jagatavat sõbralikkust. Saan teha igapäevases elus seda, mida ootan riigilt suures plaanis: seaduseelnõude ja taotluste rajamist koostööle, paremale suhtlemisele nende institutsioonide ja kooslustega, keda kavad või seadused otseselt puudutavad, nende hääle heasoovlikku võrdseks pidamist. Ma saan käituda nii, nagu ma sooviksin käituvat võimu teostajaid – pannes tähele, mis mu ümber toimub; mõistes, et ma pole oma ümbrusest mingilgi moel kõrgemal, et mu tahe on ümbritsetud võõrastest tahetest, kes kõik tahavad nagu minagi, et neid tähele pandaks, et neid ei eirataks. Selline igapäevane vastastikulisus on kõige selgem ja kergem osalus, mis ei nõua erilist juurdepääsu ega ettevalmistust, selleks on vaja lihtsalt pisut seadistada ümber oma isikliku teadvuse suhet tegelikkusse. Ühest konkreetsest tähelepanelikust teost või žestist võõra inimese suhtes võib olla tuhat korda rohkem abi kui „positiivse ellusuhtumise“ jutlustamisest. On võimalik püüda ikka ja jälle saavutada pisikesi võite enda üle – mitte pöörata pilku abivajajalt. See ongi parim suunis, millest oskan mõelda: tähelepanelike inimeste ühiskond, vastastikune sõbralikkus igal tasandil, igas registris. See ei tähenda sugugi mingit permanentset naeratusekrampi, positiivsuse düstoopiat, vastuolude puudumist. Ma pean silmas teistsuguste eksistentsiviiside tunnistamist; erinevuste tunnistamist ilma neid ületamata või allutamata, ühisosa ja sedakaudu koostöö võimalust avatuna hoides.

Mulle on alati meeldinud David Mit­chelli „Pilveatlase“ lõpusõnad. Nende abil võiks isegi kujutleda kõnelemas üht tagatoapoliitikut ja tavavalijat. Tagatoapoliitik: „Sinu taotlused pole muud kui piisake ookeanis.“ Tavavalija: „Aga ookean polegi muud, kui lõputu hulk piisakesi.“ Miljon ja paarsada tuhat piisakest. Ükski ei sarnane teisele ning kõik on omavahel seotud.

* Muide, ülbust (hybris), mida Parteisüsteem on vaikselt muutmas vooruseks, peeti Vana-Kreekas kriminaalkuriteoks. Anne Lill kirjutab „Poliitika“ kommentaariumis: „Ülbus oli seadusega karistatav, kuna see oli teadlik rünnak teise isiku au pihta.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming