Riik teab paremini

Kas riik võiks eales kaaluda mõne enda asutatu etendustegevuse mahu vähendamist?

OTT KARULIN

Riik teab paremini, nagu ka see üks (mees*), kes on võimul – nii võib võtta kokku plaanitud muudatused etendusasutuse seadusse, mille muutmise seaduse eelnõu kooskõlastusring sel nädalal lõppes. Kuna viidatud eelnõu seletuskirja kaasamise peatükis nimetatakse eksperdigruppi, kuhu minagi kuulusin ja kus räägituga praegused muudatused kohati risti vastu lähevad, ei saa mitte vaiki olla. Teiste valdkondade inimestel tasub järgnevat lugeda kas või põhjusel, et etenduskunstide toetus kultuuri­ministeeriumi eelarvest on kõigist kunstidest suurim, seega on tõenäoline, et selle puhul kehtestatu leiab üsna pea oma tee ka muudesse valdkondadesse.

Alustan positiivsest: kehtiv seadus on tõepoolest ajale jalgu jäänud (riigiteatrite asemel on riigi asutatud sihtasutused, seaduses kirjeldatud rahastamise süsteemi pole sisuliselt kunagi järgitud ning plakatite trükkimist pole ka enam mõtet nõuda). Uue mõistena võetakse kasutusele kontsertasutus, mis loob seaduse tasandil süsteemi nende toetamiseks ning võimaldab neile teha erandeid (nt toetuse madalam alammäär kui etendus­asutustel). Sellega ka kiidulaul lõpeb.

Etendusasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi EASMS) soovitakse kivisse raiuda kaks põhimõtet: selgelt eristatakse riigi asutatud etendusasutuste ning ülejäänute riigieelarvelise rahastamise eeldused ja seeläbi ka võimalused seda saada ning tagatakse nii etendusasutuse kunstilise juhi kui ka ministri otsustuspädevus (ning tegelikult ka kultuuriministeeriumi ametnike oma). Heatahtlikult võib öelda, et vähemalt nüüd on kõigile osalistele selge, keda riik eelistab ja kes tegelikult otsustab. Nagu see oli ka Nõukogude ajal. Seega on tegemist kultuuripoliitiliselt ühemõttelise seisukohavõtuga: riik loob (õigemini on juba loonud) nii palju etendusasutusi, kui riiklike (sh põhiseaduslike) eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning ka toetab eelisjärjekorras just neid. Ülejäänutele jagub raha juhul, kui tehakse midagi, mida riigi asutatud ei tee – ja sellegi üle võib otsustada minister ainuisikuliselt. Õnneks usaldab riik siiski täielikult oma asutatute kunstilisi juhte ning ei tüüta neid enam, nõudes plaanide selgitamist (sest ministeeriumi esindaja istub ju teatri nõukogus ja sellega on asi vask). Ka teatri loomenõukogule peab kunstiline juht esitama repertuaariplaani vaid „sellele arvamuse andmiseks“. Kindlust saavad juurde ka riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmed, kelle lepingut võib EASMSi seletuskirja kohaselt pikendada „etendusasutuse nõukogu või moodustaja otsusel üks kord kuni viieks aastaks avalikku konkurssi korraldamata“, sest see „võimaldab heal juhil pikema aja vältel etendusasutuse arengusse panustada, ent tagab ka selle, et hiljemalt kümne aasta möödumisel antakse uutele tulijatele võimalus juhi kohale kandideerida“. Justkui ei suudaks hea juht konkurssi võita. Ma saan tegelikult aru, et ametnikud on tahtnud viia seaduse kooskõlla praktikaga (hea juht valitakse tõepoolest sageli tagasi) ning vältida näilisi ettevõtmisi, aga avaliku raha kasutamise ja haldamise läbipaistvus ning võrdne ligipääs eneseteostuse võimalustele (kõlab ju sotsiaaldemokraatlikult) peaks iga kell üles kaaluma ametnike elu mugavamaks tegemise.

Isegi kui nõustuda, et poliitikul ongi põhjendatud ootus lõppsõnale, peaks igasugune riikliku rahastamise süsteem siiski tagama, et tungimustele vastamine toob ka tõepoolest toetuse. Pildil kultuuriminister Indrek Saar.

Martin Ahven / Õhtuleht / Scanpix

Enim küsimusi tekitavad aga siiski EASMSis toodud etendusasutuste rahastamise põhimõtted. „Riigipoolne baasfinantseerimine on tagatud riigi asutatud sihtasutusena tegutsevatele etendusasutustele põhimõttega, mille kohaselt riik toetab nende põhikirjaliste eesmärkide täitmist. Muudel juhtudel on silmapaistvatele etendusasutustele riigipoolse toetuse suurem osakaal nende eelarves kindlustatud seeläbi, et rahvuskultuuriline, piirkondlik ja valdkondlik tähtsus on kõik näitajad, mida toetusotsuste tegemisel arvestatakse,“ kinnitatakse seletuskirjas, põhjendades: „Põhikirjaliste eesmärkide täitmise tagamise nimetamine seaduses on toetuse andmise üldpõhimõttena oluline põhjusel, et riik on sihtasutusena tegutsevad etendusasutused asutanud konkreetsete strateegiliste eesmärkide täitmiseks ning peab hea seisma selle eest, et sihtasutustel oleks reaalne võimekus neile pandud eesmärke ka täita.“ Kõlab tõesti heaperemehelikult, kui ka jätta kõrvale küsimus, kas riik on kunagi kaalunud (või võiks seda eales teha) mõne enda asutatu etendustegevuse mahu vähendamist või teatud „põhikirjaliste eesmärkide“ täitmise andmist erasektorile. Sellegipoolest on säärane rahastamise alus üldsõnaline. Näiteks Eesti Draamateatri esimene põhikirjaline eesmärk on „eesti rahvuskultuuri rikastamine ja eesti kultuurimõtte ning eesti keele hoidmine ja edendamine kutselise teatrikunsti viljelemise kaudu“ ja Vanemuisel „eesti rahvuskultuuri rikastamine, eesti kultuurimõtte edendamine ja eesti keele hoidmine luues ning esitades kunstiväärtuslikke sõna-, muusika- ja tantsulavastusi ning korraldades muid etenduskunstisündmusi“. Tore ju, et teatrid ühise asja eest väljas on, aga mida see eesmärk tegelikult tähendab ja kuidas sellest lähtudes on võimalik otsustada, milliseid eraetendusasutusi toetada. Seletuskirja sõnul püütakse nende toetamisega „tuua külastajateni etendusi ja kontserte, millega näiteks žanriliselt või sihtrühmi silmas pidades võrreldavaid etendusi ja kontserte riigi asutatud sihtasutusena tegutsevad etendusasutused piisavas mahus või üldse ei paku. Samuti toetatakse kõnealuseid etendusasutusi, täiendamaks üle-eestilist riigi asutatud sihtasutusena tegutsevate etendusasutuste võrgustikku ja rahuldamaks piirkondlikku nõudlust“. Loogika on ilmselt selles, et riigi asutatu tegevust oma eesmärkide täitmisel kontrollib nõukogu, kelle pädevuses on ka vahetada asutuse juhti. Kujutlegem aga korraks olukorda, kus kultuuriministriks saab inimene, kelle arusaam eesti rahvuskultuuri rikastamisest ja eesti kultuurimõtte hoidmisest kaldub mõnda äärmusesse. Sel juhul pole ametnikel ega avalikkusel mingit võimalust vaidlustada näiteks tema otsus mõni liiga teises äärmuses kultuurimõtet edendav teater rahata jätta (mis sest, et riigi asutatud), sest riigi asutatud etendusasutuste tegevuse hindamiseks puudub süsteem, nagu ka kohustus see hindamine läbida.

Õnneks ei pea siinkohal jalgratast leiutama, sest EASMSi järgi moodustatakse munitsipaal- ja eraetendusasutustele riigieelarvest antava toetuse jaotamiseks nõu andev komisjon (ja soovi korral teine kontsertasutustele) ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise ning toetuse määramise tingimused ja kord kehtestatakse ministri määrusega, sest see „võimaldab senisest üksikasjalikumat regulatsiooni, mida etenduskunstide maastiku pidevat arengut silmas pidades on tulevikus kergem ajakohasena hoida“ ning mis „tagab rahastamissüsteemi suurema selguse ja läbipaistvuse“.

EASMSi kooskõlastusringil ongi lisatud selle määruse rakendusakti kavand. Hea on see, et lahti on kirjutatud tingimused toetuse taotlejale, sh etendustegevus taotlemisele eelneval viiel aastal ning sellekohase statistika esitamine viimase kolme aasta kohta (nõuded kontsertasutustele on veidi leebemad). Kuna etendusasutusi toetab ka kulka, on sellise piirangu seadmine mõistlik, sest viie aasta jooksul vahetub näitekunsti sihtkapitali koosseis kolm korda, seega ei saa keegi toetuseta jäämist kellegi maitse (puudumise) kaela ajada ning on põhjust eeldada, et etendusasutus pole kunstilisel tasemel, mida peaks riiklikult toetama. Mõistlik on ka toetuse alampiiri määramine, kuigi nutikam oleks see arvulise näitaja asemel (18 000 eurot) siduda kõrgharidusega kultuuritöötaja aastatasu miinimumiga, mida see summa sisuliselt on. Kavas on kehtestada ka ülempiir: „Taotleja taotluse esitamise aastale eelneva kolme aasta keskmine eelarve maht peab olema taotletavast toetusest vähemalt kaks korda suurem“ ehk riigilt võib loota kuni poolte kulude toetamist – seegi on mõistlik, sest omavastutus peab eraetendusasutusele jääma.

Ka eraetendusasutuste taotluste hindamise kord on arusaadav. Hindeid annab nii komisjon kui ka ministeerium, kusjuures esimene hindab skaalal 1–4 taotleja loomingulisi eesmärke täitvate esitajate professionaalsust, senise tegevuse kunstilist taset, senise tegevuse valdkondlikku mõju, kavandatava tegevuse rahvuskultuurilist tähtsust, kavandatavate lisategevuste olulisust valdkonnale ja etendusasutuse külastajatele ning kavandatavate koostööprojektide olulisust valdkonnale ja etendusasutuse külastajatele. Kui peaksin hindama, siis jääksin hätta vaid ühe kategooriaga – kavandatava tegevuse rahvuskultuuriline tähtsus. See sõnapaar liigub aina ühest dokumendist teise, aga definitsiooni pole kusagil. Kõhutunde asi siis ilmselt – seda on aga teatavasti võimatu auditeerida, seega paneksin ilmselt kõigile taotlejaile neli punkti ära, et kogusumma annaks suurema võimaluse toetust saada.

Ministeerium hindab lisaks skaalal 1–4 kavandatud repertuaari eeldatavat mõju valdkonna mitmekesisusele, etendusasutuse žanrilist eristumist valdkonna enamusest, etendusasutuse institutsioonilist eristumist valdkonna enamusest ja etendusasutuse piirkondlikku mõju ning määruse kavas selgitamata skaalal taotleja haldusvõimekust ja kavandatud eelarve realistlikkust. Lisaks näeb määrus ette koefitsientide rakendamise võimaluse (komisjoni puhul rakendatakse koefitsient 6 taotleja senise kunstilise taseme hindele, ametnikel on kordajate määramisel suurem mängumaa). Seejärel liidetakse punktid kokku ja taotlejad, kes on saanud üle 51 punkti, pannakse paremusjärjekorda ning neid toetatakse „proportsionaalselt paremusjärjestusega iga toetuse saaja kohta mahus, mis aitab tagada võimalikult suure valdkondliku mitmekesisuse ja etenduste piirkondliku kättesaadavuse“. Seda, palju raha eraetendusasutustele aastas kulutada võiks või mis peaks olema riigi asutatute ja eraalgatuste osakaal toetustest, EASMS muidugi ei ütle. Samuti jääb lõppsõna ikka ministrile. Isegi kui nõustuda, et tegemist on poliitiku põhjendatud ootusega, peaks süsteem siiski tagama, et alates mingist punktisummast kõrgem tulemus ka tõepoolest toetuse toob.

Vähemalt on nüüd mingidki kriteeriumid ja hindamisalused paigas, kuigi ma pole väga kindel, kas need täidavad eelnõus väljatöötamiskavatsuses seatud eesmärke: „Seaduse tasandil on kehtestatud kõikidele osapooltele üheselt mõistetav ja riigieelarveliste vahendite kasutuse läbipaistvust tagav etendusasutuste rahastamismudel“ ning „Rahastamismudel sisaldab strateegilisi valikuid teha lubavat komponenti, mis võimaldab finantseerimisotsuste langetamisel arvestada etendusasutuse kvalitatiivset või rahvuskultuurilist olulisust“. See, et riik toetab ennekõike oma asutusi, on nüüd tõesti selge (kuigi rahastamise alused pole sugugi läbipaistvad), aga pakutud strateegilisi valikuid teha lubav komponent on poolkõva lahendus, sest riigi asutatud on ka edaspidi monopoolses seisus ning mingeid arusaadavaid vahendeid nende puhul põhimõttelisi otsuseid vastu võtta ei ole.

* Viktoriiniküsimus: nimeta neli riigi asutatud etendusasutuse juhatuse liiget või kunstilist juhti, kes pole mees. Küsimus on trikiga.