Riik ja tema kontrolör

Tõnu Tannberg

Karl Soonpää päevik on oluline väljaanne, kuna aitab teadvustada riigiteenistust, mida tänapäeval kiputakse alavääristama.Faatum. Eesti tee hävingule. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939-1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad. Dokumente ja materjale. Koostanud ja kommenteerinud Küllo Arjakas ja Toomas Mattson. SE JS, 2009. 807 lk.      Eesti Vabariigi 90 aastapäeva eel ja järel on ilmunud mitmeid ajalooraamatuid, mis on pühendatud riigiasutuste ajaloole. See on igati tervitatav, sest riigiasutuste ajaloo uurimine on meil seni üsna söötis valdkond. Ühe kaalukama panuse oma ajaloo jäädvustamiseks riigi ümmargust sünnipäeva ära kasutades on andnud Riigikontroll, avaldades sel aastal üsna detailse tegevuse ülevaate eraldi raamatuna „Riigikontroll 1918–2008. Sissevaateid ajalukku, dokumente, artikleid” (Tallinn 2009).

Kuid lisaks on Riigikontroll tähistanud oma juubelit veel teisegi tüseda publikatsiooniga, nimelt on avaldatud sõja  eel pikka aega Eesti Vabariigi riigikontrolöri ametit pidanud Karl Johannes Soonpää (1895–1944, kuni 1939. aastani kandis nime Soonberg) päevikud aastatest 1939-1940 koos autori pikema eluloo, mahuka dokumentide valimiku ja illustratsioonidega. Mõlema nimetatud raamatu koostajaks ja kommentaaride autoriks on Küllo Arjakas. Alljärgnevalt mõned mõtted Karl Soonpääle pühendatud publikatsioonist.

Kindlasti on tegemist mitmel põhjusel olulise väljaandega. Esmalt kas või seetõttu, et raamat aitab teadvustada Karl Soonpää tegevust riigiametnikuna ja tema kaudu  laiemalt ka üldse riigiteenistust, mida tänapäeval kiputakse pigem alavääristama. Tubli ametnik on aga riigi üks olulisemaid tugisambaid. Ülemöödunud sajandi lõpus Tartumaal Kambja kihelkonnas Pangodi vallas paljulapselises peres sündinud Karl Soonpää ei mõelnud kindlasti poliitiku ja avaliku elu tegelase karjäärist. Tollal oli hoopis olulisem siht korralik haridus: koolitee algas 1902. aastal Tamsa algkoolis ja päädis 1914. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonda astumise ja selle lõpetamisega, tõsi küll, üle kümne aasta hiljem. 

Ülikoolihariduse omandamine jäi Soonpääl vallandunud maailmasõja tõttu pooleli, kuna 1916. aastal saadeti ta kaugele Taškenti sõjakooli, millele järgnes sama aasta detsembris lipnikuks ülendamine, teenistus nooremohvitserina tsaariarmees, haavatasaamine Lõuna-Ukrainas Ternopoli all ning ravi koduses Tartus ülikooli haavakliinikumis ja Tartu Daamide Komitee laatsaretis. Tolleks ajaks, 1917. aasta suveks, oli aga isevalitsus Venemaal juba kukutatud ja poliitilised olud teisenenud – Eestist oli saanud Venemaa autonoomne osa. Kevadel formeeriti eesti rahvusväeosad, kus pärast paranemist, jätkas kuni 1918. aasta märtsini teenistust ka Soonpää. Siis saatsid sakslased need üksused laiali. Saksa okupatsiooni aja veetis ta oma kodutalus Pangodis. Vabadussõja puhkedes mobiliseeriti ta juba 29. novembril 1918. aastal Eesti rahvaväkke, täpsemalt 2. jalaväepolku, kuhu jäi teenistusse kuni Vabadussõja lõpuni, erru läks 1920. aasta mais. Teda autasustati sõjas üles näidatud isikliku vapruse eest Vabadusristi II liigi 3. järguga, anti 25 000 marka ja lisaks ka asunikutalu Luunja vallas Põvvatu asunduses. Sõja lõppedes jätkas Soonpää õpinguid Tartu ülikoolis, mille ta 1926. aastal lõpetas nüüd hoopis agronoomina, mitte  vaimulikuna. Kohe järgnes ka poliitiku karjäär, kuna 1926. aastal valiti Soonpää Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koonduse nimekirjas Tartumaalt III riigikogu liikmeks.

Juba järgmisel aastal läks ta aga valitsusse, olles aastatel 1927–1929 asunike esindajana alul töö- ja hoolekande, hiljem põllutööminister. 1929. aastal valiti ta, IV riigikogu liikmeks, kuid ka sel korral jäi saadikutöö lühiajaliseks: 1929. aasta juulis valiti Soonpää Eesti Vabariigi riigikontrolöriks ja sellesse ametisse jäi ta kuni riigikaotuseni 1940. aastal. Seega võime tõdeda, et Soonpää oli üks teenekamaid riigiametnikke  sõdadevahelises Eesti Vabariigis, kelle eluloost oleme seni teadnud üsna vähe ja lünklikult.

Küllo Arjakas on nüüd selle lünga osaliselt täitnud, andes raamatu kolmes esimeses osas küllaltki põhjaliku ülevaate Karl Soonpää elust ja tegevusest, samuti ka tema traagilisest hukkumisest Nõukogude langevarjurite kuulide läbi 14. juuni öösel 1944. aastal Elva lähistel metsas. Soonpää eluloo aluseks on nii arhiiviallikad, teemakohased uurimused kui ka lähedaste ja sugulaste käest saadud andmestik. Arvustatava raamatu teeb oluliseks ka Karl Soonpää päevik  aastatest 1939-1940 kui tolle murranguperioodi üks olulisemaid ajalooallikaid. 1939. ja 1940. aasta kohta on ilmunud küll üsna palju eripalgelist memuaristikat, dokumentide publikatsioone ja eriuurimusi. Seevastu vahetult sündmuste ajal ja järel talletatud päevikumärkmeid sellest ajast eriti palju meie käsutuses ei ole.

Nii ongi Soonpää päevik tänaseni endiselt oluliseks allikaks kõneks oleva perioodi uurimisel, tollaste sündmuste tagamaade ja nendes osalenute tegutsemismotiivide avamisel ning kindlasti ka ajastu olme ja üldise poliitilise õhustiku mõistmisel. See kõik teeb päevikust nauditava lugemismaterjali  nii ajaloolasele kui lihtsalt ajaloohuvilisele lugejale. Soonpää on olnud terane sündmuste ja olude jälgija ning, mis veelgi olulisem, ka fikseerija, s.t kohusetundlik päevikupidaja. Tema päevik jäi Eestisse (kuigi abikaasa Antonina oli kavatsenud selle 1944. aastal kaasa võtta, kui Eestist põgenes) ning ei läinud perekonnaringis ka nõukogude ajal kaduma ning publitseeriti esimest korda ajakirjas Akadeemia 1990. aasta teisel poolel. Lisaks on raamatus avaldatud esmakordselt ka Soonpää Vabadussõjast tehtud päevikumärkmed, mis on igati tervitatav, kuid sisu poolest ei ole need ülestähendused kindlasti võrreldavad 1939.-1940. aasta päevikuga.

Raamatu on rikkalikult ja asjatundlikult illustreerinud Toomas Mattson ning maitsekalt kujundatud Andres Tali. Teksti illustreerimiseks on kasutatud fotodele lisaks dokumentide koopiaid ja tolleaegset ajakirjandust. Paljud fotod on esimest korda avaldatud ning uudsed. Õigupoolest võib seda raamatut ka teatud mõttes omamoodi albumiks nimetada. Üht-teist jäi siiski ka häirima. Raamatu sissejuhatusest selgub, et esialgse kava järgi oli plaanis välja anda Karl Soonpää  päeviku taastrükk koos kommentaaridega. Seejärel aga otsustati koostada ka päeviku autori põhjalikum elulugu ning publikatsiooni ettevalmistamise viimases faasis langetati otsus lisada mahukas dokumentide valik 1939.-1940. aasta kohta. Viimase puhul ei olnud ilmselt esmatähtis sisuline vajadus, vaid suuresti päevapoliitiline aspekt – MRP 70. aastapäev.

Kui Karl Soonpää põhjaliku eluloo koostamist võib üksnes tervitada, siis sellisel kujul dokumentide lisamine pole olnud küll otstarbekas. Ja seda eelkõige seetõttu, et dokumentide puhul on tegemist enamikus juba paarkümmend aastat tagasi  trükivalgust näinud materjalidega, mis publitseeritud kogumikes „Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale” (Tallinn 1989) ja „Baasidelepingust anneksioonini. Dokumente ja materjale” (Tallinn 1991). Kõnealuses publikatsioonis aga viited nendele kogumikele puuduvad ning lugejale võib jääda ekslik mulje, et näiteks arhiiviviitega varustatud dokumendid ongi avaldatud esmakordselt. Antud juhul olnuks korrektne ikkagi viidata kogumikule, kus konkreetne dokument on avaldatud, sellekohasest märkusest sissejuhatuses päris ei piisa.

On siiski üllitatud ka üksikuid uuemaid dokumente,  mis viimastel aastatel on kas või ajakirja Tuna veergudel ilmunud, kuid valdavalt on tegemist siiski materjalidega, mis toodi teaduskäibesse 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Vajalikuks pole aga peetud eestindada hiljem avaldatud Eesti seisukohalt olulisi dokumente 1939.-1940. aastast. Neid leidnuks eelkõige Venemaal 1990. aastatel ja sel sajandil avaldatud dokumentide kogumikest üsna palju. Probleem on ju ka selles, et kui eespool mainitud dokumentide kogumikud meil ilmusid, polnud 1939. ja 1940. aastale pühendatud köited NSV Liidu välispoliitika ametlike dokumentide seeriapublikatsioonis  veel ilmunud. Nüüdseks on need ilmunud, lisaks veel arvukalt muid publikatsioone, kus hulgaliselt uusi materjale ka Eesti kohta (kas või NSV Liidu sõjalise planeerimise, baaside aja, 1940. aasta juunipöörde jms sündmuste kohta). Seega – kui juba peeti vajalikuks dokumentide plokk raamatule lisada, siis võinuks see kajastada ka ulatuslikumas mahus uuemaid dokumente. Lisaks teeb sellise dokumentide valimiku lisamine küsitavaks ka asjaolu, et ega need avaldatud materjalid ikka päris kenasti ja orgaaniliselt ei haaku raamatu põhiosa – päevikuga. 

Dokumente on aga tublisti üle poole raamatu mahust. Nii olen arvamusel, et lugejasõbralikum oleks olnud ikkagi selline publikatsioon, mis piirdunuks Karl Soonpää eluloo ja tema päevikuga, millele lisatud ka korralikud kommentaarid. Praegusel kujul on tegemist nii-öelda kaks ühes tootega, mis ei ole kõige parem tulemus. Kokkuvõttes võib tõdeda, et Riigikontroll on väärikalt tähistanud oma juubelit ning ajaloohuviline lugeja saanud oma lugemislauale huvipakkuva allikapublikatsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht