Riigist

Igal kogukonnal on oma konkreetne ja eriline kujunemislugu ja seetõttu ka erinev toimimisloogika.

MARGUS OTT

Anu Põder. Kärg. 2007.

Anu Põder. Kärg. 2007.

Piia Ruber

Mis on üldse riik? Ühest määratlust ei ole, aga üldiselt näib riigiks olemise eelduseks olevat see, et on mingi rahvas ja territoorium ning et see rahvas oleks organiseerunud, mis üldiselt tähendab mingisuguseid ühiste otsuste tegemise, võimu delegeerimise ja sotsiaalhoolekande mehhanisme. Sealjuures vastab riik tavaliselt kogukondade organiseerumise tasandile, mis jääb kõrgemale kõige esmasematest tasanditest nagu küla või sugukond (kõige väiksema ÜRO täisliikme, Nauru, rahvastik on pisut alla 10 000 inimese). Teisest otsast aga võivad riigid enda sees sisaldada väga mitut organiseerumistasandit (mida nii suurtel riikidel nagu Hiina ja India peab vältimatult olema õige mitu).

Riiki ei saa küll üheselt ja ammendavalt määratleda – kuivõrd riiklus ongi nii sise- kui välispoliitiliselt vaidlusküsimus –, aga järgneva arutluse tarvis võiks prototüüpset riiki võtta üksusena, mis esiteks seesmiselt kujutab endast vähemasti teise järgu kogukonnasünteesi (aga sagedamini kolmanda või neljanda järgu oma, nagu Eestis: küla > vald > maakond > riik). Kogukonna mõistesse on juba kätketud see, et ta on mingil moel lõimitud ning et seal on mingisugused otsuste tegemise ja üksteise aitamise mehhanismid. Väliselt kujutab riik endast maakera inimeste vahelise lävimise eristuvat, diskreetset üksust, mis vähemasti mõnes kontekstis, nt ÜROs, on põhimõtteliselt üksteisega võrdsed.

Nüüd aga tuleks küsida, mis on filosoofiliselt sellise eritletuse mõte ehk milleks riik kui selline hea on. Kas ei võiks kogukondi pigem ühtlustada (nagu hiina filosoof Kang Youwei, 1858–1927 kirjeldab ajaloo kõige suurejoonelisemas utoopias „Suure Ühenduse/Ühtsuse raamatus“, 大同書’s, Dà tóng shū’s)? Kas näiteks majanduslikus mõttes poleks see efektiivsem? Ja võib-olla ka kultuurilises mõttes, kui oletada, et inimkond ka keeleliselt ühtlustuks (nagu Kang Youwei soovitab), nii et kultuurivahetus eri paikade vahel muutuks tõhusamaks, kiiremaks ja otsesemaks, kuna pole vaja tõlkida? Mingil määral see juba ongi reaalsus, kuivõrd suur osa tekstilisest kultuuritoodangust tehakse inglise keeles ka nende poolt, kes seda emakeelena ei kõnele. Ning kas samas ei ohusta meid pigem vastupidised tendentsid, mis külvavad vaenu, killustavad, lõhuvad inimkonna kehandit?

Kui me räägime inimkonnast tervikuna, siis kooslusena on ta kõige rikkalikum siis, kui lõimitus ja eristatus on seal sobivas vahekorras. Mis on „sobiv vahekord“, seda ei saa põhimõtteliselt fikseerida, kuna need kaks aspekti küll täiendavad, aga ka õõnestavad teineteist, nii et nende vahekord on alati paigast ära, nihkes. Pealegi asub see sobivus inimestele ilmselt ka eri kohas, ehkki arvatavasti mitte täiesti erinevas kohas – sest kui kellelegi on, siis seda inimest peavad kogukonnad hulluks ning tema puhul rakendataks spetsiaalseid lävimisvõtteid.

Mis on keerukus?

Ometi on üldjoontes võimalik sellest vahekorrast siiski aru anda. Kui me räägime süsteemidest üldiselt, siis nende infohulk on „kõrge, kui üldjuhul iga alamhulk saab olla erinevates olekutes ja kui need olekud teevad vahet ülejäänud süsteemile. See, et alamhulgad saavad olla paljudes erinevates olekutes tähendab seda, et üksikelemendid on funktsionaalselt eraldatud ehk spetsialiseerunud (kui nad poleks spetsialiseerunud, siis nad kõik teeksid sama asja, mis vastaks vähesele arvule olekutele). Teisest küljest see, et süsteemi alamhulga erinevad olekud teevad vahet ülejäänud süsteemile, tähendab seda, et süsteem on lõimitud (kui süsteem poleks lõimitud, siis erinevate alamhulkade olekud oleksid üksteisest sõltumatud)“.1 Teisisõnu, süsteemi keerukus nõuab nii eritletust kui lõimitust.

Selle tsitaadi autorid illustreerivad seda olukorda kolme näite varal, milleks on vana ja haige, noor ja ebaküps ning normaalne täiskasvanud aju (simulatsiooni aluseks oli kassi aju nägemispiirkond). (1) Vanas ajus on üksikud neuroni­grupid küll aktiivsed, aga nende­vahelised sidemed on nõrgenenud, nii et nad tegutsevad suuresti sõltumatult, nagu närvigaas. Välisele vaatlejale on sellisel süsteemil palju erinevaid olekuid (tulenevalt neuronite erinevatest olekutest), aga kuna need olekud jäävad üksteisest eraldi ega mõjuta üksteist, siis süsteemi enda jaoks on erinevate olekute hulk väike, suurem osa sündmusi üksikus närvigrupis ei tee vahet kogusüsteemile. (2) Ebaküpses ajus on kõik närvigrupid ühendatud kõikide teistega. See tähendab, et kõik teisendused ühes grupis kantakse üle kõigile teistele ehk nad teevad vahet süsteemile endale. Siin on lõimitus, aga puudub eristatus ehk spetsialiseerumine, nii et üksiksündmused närvigrupis küll mõjutavad süsteemi tervikut, aga kuna puudub süsteemisisene eristatus, siis kõik need teisendused koonduvad üheks massiks, nii et seda võiks nimetada närvitainaks. Kusjuures närvigaas annab inertse käitumise (seniilne kass), närvitainas aga gaasilise, labiilse käitumise (n-ö kassipoeg). (3) Täiskasvanu ajus on teatud närvigrupid omavahel tihedamini seotud kui teistega, nii et erinevalt närvigaasist on alamhulgad üksteisega lõimitud ehk sündmused ühes närvi­grupis võivad teha vahet süsteemi tervikule. Ent erinevalt närvitainast on siin mooduleid, mille sees on seostatus tihedam. Kokkuvõttes annab see tublisti suurema keerukuse kui kumbki eelnevast näitest.

Ühiskonna keerukus

Seda üldist käsitlust saab kohaldada ka inimkonnale kui süsteemile. Selleks et inimkonna keerukus oleks suur, on ka siin vaja nii lõimitust kui ka eristatust. Milleks aga keerukus hea on? Kas sageli pole just vastupidi: dinosaurused ja roomlased kujutasid endast oma aja üht kõige suuremat keerukust kummagi süsteemi sisemise eristatuse poolest (sauruste liigid ja kohastumused, ametid Vana-Roomas). Ometi suured dinosaurused surid välja ja Lääne-Rooma riik hävis. Kas mitte just spetsialiseerumine ja keerukus ei saanud neile saatuslikuks?

Siin tuleb aga mängu keerukuse dünaamiline aspekt: üks asi on süsteemi lõimitus ja eristatus mingil ajahetkel, kuid oluline on ka nende kahe aspekti muutumine ajas (sest just ajas või ajana nad teostuvadki). Suurtel dinosauruseliikidel polnud eriti midagi ette võtta, kui kliima oli muutunud ja toitu enam polnud. Ja Lääne-Rooma riigis ühel hetkel ei suudetud eristumist enam lõimida või lõimimiskatsed ei olnud muutunud oludes enam adekvaatsed. Vahel on väidetud, et keerukad ühiskonnad paratamatult varisevad kokku,2 kuna keerukuse ülalhoidmine, nt sõjavägi, bürokraatia­aparaat, muutub ühel hetkel ühiskonnale üle jõu käivaks, sellest tulenev koorem kaalub üles sellest saadava kasu. Sellist keerukust aga võiks võrrelda seniilse kassi ajuga eespool toodud näites (ühiskonna eri osades toimuvad muutused ei kajastu ühiskonna tervikus, või ei arvesta sellega – mis ajalooliselt sageli tähendab tootlike jõudude, talupoegade ja käsitööliste arutut koormamist), mis dünaamiliselt tähendab seda, et ühiskond ei oska oma keerukust aegamööda ümber ehitada ning lubjastub ja muutub seeläbi hapraks. See puudutas eriti traditsioonilisi monarhistlikke riigikorraldusi, aga sellega peavad tegelema ka demokraatlikud riigid, kus ühiskonna ümberehitamiseks on küll rohkem mehhanisme, aga kus lubjastumine toimub nagu igas ühiskonnas – nõudes lubjastumisvastaste mehhanismide rakendamist ning ka nendesamade mehhanismide eneste ümbertegemist ja kohandamist.3

Eristumine ja lõimimine ühiskondades

Mis puudutab eristumist ja lõimimist riigi sees ja riikide vahel, siis ollakse ühiskonnas eri meelt nende sobitamise ja paraja vahekorra osas. Üleüldine põhimõte on see, et eristumisel on mõte ainult juhul, kui eristatut suudetakse lõimida, ning teisipidi lõimimisel on jõud ainult siis, kui lõimitav on eristunud. Nüüd, konservatiivsed ja liberaalsed ühiskonnaosad rõhutavad eri kontekstides selle mehhanismi eri pooli.

Näiteks varanduslik eristatus ehk ebavõrdsus. Eesti astus suhteliselt lühikese aja jooksul ideoloogial baseeruvast seisuslikust ühiskonnast (partei­nomenklatuur vs. ülejäänud) suurel määral varanduspõhiste klassivahedega ühiskonda. Majanduse liberaliseerimise ja dereguleerimise üks moraalseid õigustusi oli see, et turumajanduses saavad rikkaks tublid ja töökad ning et teisipidi on rikkad moraalselt oma jõukuse ära teeninud. Muidugi me teame, et rikkust on omandatud sageli hoopis muul moel, nt ärastamisega, pärimisega jne, ning et eelispositsioonis on teatud elualade esindajad (finantstegevus, kaupade vahendamine, mingil määral ka tootmine) ja ebasoodsas positsioonis teiste ametite esindajad (õpetajad, arstid, teenindajad, koristajad jne, kes kontrollivad raharinglust vähemal määral). Pealegi pole raha midagi iseeneses olemasolevat, vaid see on inimsuhete ja inimestevaheliste kokkulepete tulemus. Rikas on rikas seeläbi, et antud juriidilise raamistuse sees koondub tema kätte kõige rohkem õigust ressurssidele. Eri režiimides eri ajastutel võivad rikkaks osutuda erinevad ühiskonnagrupid. Kui nüüd varanduslikus plaanis eristumine läheb liiga suureks, siis see hakkab kahjustama sidusust ja lõimitust: madalapalgalised pole motiveeritud, töötavad halvasti, nende tervis on halb ja teatud juhtudel koguni aktiivselt saboteerivad selle ülesande täitmist, milleks nad justkui seatud on, nt lõhuvad tööriistu, rääkimata võimalikest ühiskondlikest rahutustest, mässudest, riigipööretest. Seepärast on otstarbekas ühiskonna lõimituse huvides mahendada varanduslikku ebavõrdsust ametite ja sugude vahel, eagrupiti, kehalise ja vaimse tervise seisundi järgi jne.

Teisalt jällegi kui varanduslik võrdsustamine läheb liiga suureks, siis hakkab see omakorda kahjustama jõukuse tekitamist, nii et hiilitakse maksudest kõrvale, kuritarvitatakse sotsiaalabisüsteemi. Eestis kummalisel kombel väga sageli hirmutatakse selle ohuga, ehkki meist on äärmiselt kaugel olukord, kus liigne võrdsustamine probleemiks hakkaks muutuma, ja me ei paista isegi sinna suunas liikuvat. Lisaks pole need kaks tendentsi sümmeetrilised, vaid peaaegu alati on probleemiks liigne ebavõrdsus, mitte liigne võrdsus.4 See on nii ilmselt sellepärast, et varanduslik ebavõrdsus tekib loomuldasa ning selle mahendamine nõuab pingutust.

Vastukaaluna Euroopa lõimumisele on eriti viimastel aastatel tekkinud nii mujal Euroopas kui ka Eestis tugevaid eristumis- või eraldumistendentse. Kui otsene võõraviha välja arvata, siis motiveerib seda legitiimne kartus, et liiga suure lõimituse korral (nagu ebaküpse kassi ajus) kaob piirkondlik eripära, et näiteks Eesti saab täpselt samasuguseks nagu Läti, Prantsusmaa, Portugal (või nagu USA). Kui see niimoodi läheks, siis süsteemiteoreetiliselt saab ütelda, et Euroopa süsteemina on lihtsustunud ning selle tähenduslike olekute hulk on kahanenud. Sellepärast tuleb hoida piirkondlikke eripärasid. Ilmselt ka need, kes seda rõhutavad, on nõus, et eristumine ei saa tähendada täielikku isolatsiooni – eriti tänapäeva maailmas poleks see võimalik ei majanduslikult ega kultuuriliselt, ja kui ka oleks võimalik (nagu võib-olla Põhja-Koreas), siis mõjub see ühiskonnale ja majandusele laastavalt. Nii et küsimus on riikidevahelise eristumise ja lõimimise määras.

Kõrvalmärkusena võiks siia tuua tähelepaneku, et kas Euroopa lõiming pole samas tähendanud just riigist samm või kaks sammu madalama tasandi kogukondade tugevnemist. Umbes nii, et Eesti või Prantsusmaa eripära on kahanenud, aga Võru- või Bretoonimaa eneseteadvus on kasvanud. Kas osaliselt ei tähenda see protsess eristumise rõhuasetuste ümbermängimist? Ühest küljest avaramale regionaalsele tasandile (Euroopa Liit) ja teisest küljest kitsamale kohalikule tasandile, nt Võrumaa, Uue Maailma asum Tallinnas?

Võimendumine

Niisiis, igasugune inimkogukond kätkeb endas eristusi ja lõiminguid – need määratlevad tema väe. Kui kogukond pole lõimitud, siis ta ei kuulu kogukonnana kokku. Kui ta pole eristatud, siis ta ei moodusta paljusust nimega kogukond – seda moodustavad indiviidid peavad erinema vähemasti numeeriliselt, aga sellisel juhul võib üsna kindel olla, et nad erinevad ka millegi muu poolest. Nüüd saab ütelda niimoodi, et kogukonna eristused peaksid võimendama lõiminguid ja tema lõimingud omakorda arenema eristusteks.

Kuidas eristused võimendavad lõiminguid? Eks ole ühetaoliste isikute ühing nõrk – selline kooslus on võimeline vaid vähesteks tähenduse poolest erinevateks tervikolekuteks (vrd „noor kass“). Siis pole ta eriti kohanemisvõimeline, sest maailm ja ümbrus ning ka kogukonna siseliigendus seavad talle alati uusi ja ootamatuid ülesandeid ja proovikive, ja kui ta ei suuda nendega kohaneda, nendega toime tulla, siis saab ta kahjustatud ja võib hävida (muidugi on ka tingimusi, millega pole võimalik kohaneda, kuna liiga suurelt ületavad liigi taluvuspiiri, nagu tegi too Yucatani meteoriidi järgne olukord saurustega). Väheste eristustega kogukond võib vahel paista pealtnäha tugevana – näiteks mõni totalitaarne ühiskond –, ent seesmiselt on ta habras, ta ei ole jätkusuutlik, uuenemisvõimeline ning variseb varem või hiljem kokku.

Kuidas lõimingud võimendavad eristusi? Ilma lõiminguta jäävad eristused eraldi, neil kaob sünergiavõimalus, nad pihustuvad laiali ning kaotavad oma eripära, homogeniseeruvad (vrd „seniilne kass“). Eriline inimene saan ma olla vaid kokkupuutes ja seoses teiste inimestega. Muidu ei saa ka enam üldse rääkida kogukonna kohanemisvõimest, kuna kogukonda enam pole, vähemasti mitte sellel tasandil, selles suurusjärgus.

Harjumatu rahvaarv

Võib-olla alles praegu, veel kobamisi ja ebakindlalt on inimkond hakanud jõudma enam-vähem sama heade, sama vägevate kogukonnamehhanismideni, nagu olid inimkonna hakul kuni neoliitilise revolutsioonini ja kogukondade suuruse plahvatusliku kasvuni.

Inimesed loomuldasa aitavad üksteist spontaanselt kunatistes tegevustes: üks saeb lauajuppi, teine hoiab otsast; üks ronib üles, teine hoiab redelist; ühed lähevad hagu korjama, teised juurikaid otsima jne. Inimene hõlmab vaimus tegevust tervikuna ja oskab kiiresti leida endale seal sobiva osa, mis täiendab teiste osaliste oma. Selline spontaanne eristumine olgu lühema- või pikemaajaliste ülesannete täitmisel lõimib inimkogukonna seda tihedamalt kokku.

Kuid eristumisega võib minna liiale, nii et see ähvardab muutuda eraldumiseks. Näiteks kui kogukonnas on osav kütt, kes õgiks tunduvalt rohkem kui teised tema kõrval ning kelle kätte kuhjuks järjest enam varandust, siis võib see kogukonna sidususe ohtu seada. Seepärast on väga tavaline, et kogukonnas rakendatakse mahendus- ja ümberjagamismehhanisme: näiteks võib kehtida reegel, et jahimees ei tohi kunagi süüa oma kütitud saagist. Või eristumine võib eraldumiseks muutuda ka n-ö teisest otsast, haiguse, õnnetuse, vanaduse jm tõttu. Ka sel juhul püüavad kogukonnad viimse võimaluseni neid eristusi mahendada, varustades hädasolijaid vajalikuga (vigaste ja haigete eest näisid hoolitsevat juba ka neandertallased). Ja et lõimingud ei neelaks alla eristusi, on traditsioonilised kogukonnad üldiselt väga kiivalt hoolitsenud selle eest, et ühiskonna jõukeskmed ei koonduks ühte kohta: näiteks, et majanduslik ja poliitiline võim püsiksid lahus, või religioosne ja poliitiline. Kui kõik need ringlused ühte langeksid, siis lõimingu jõud raugeks, võimnik hakkaks oma positsiooni kuritarvitama ja kogukonna liikmete afektiivne side nõrgeneks.

Kuid just see on toimunud seoses põllumajanduse ja karjakasvatuse arenguga ja sellest tuleneva rahvaarvu suure kasvuga. Me ei ole selle olukorraga vist siiamaani päriselt kohanenud. Suured kogukonnad muutuvad vältimatult hierarhiliseks. Lävimisringe on nii palju, et need on vaja paigutada eri korrustele ja tekivad inimeste vahendamise spetsialistid, võimnikud, kelle puhul poliitiline ja majanduslik võim hakkavad kokku langema, ja kes liidavad sageli veel teisigi võimuringlusi – sõjanduslikku, religioosset jm (sõjavägi on ilmselt esimene hierarhiline organisatsioon). Sellistes suurtes kogukondades eristumine ja lõimimine enam nii hästi teineteist ei võimenda, tekivad ummistused, seisakud. Eristused põlistatakse kastierinevusteks ja lõiming muutub väliseks ja ideoloogiliseks („mina, valitseja, käsin teil sõtta minna, sest esiteks on see patriootlik ja teiseks saate muidu nuuti“).

Sellest perspektiivist võib uusaegset poliitilist arengut vaadelda katsetena panna suurtes, miljonilistes kogukondades eristumine ja lõimimine taas teineteist võimendama. Selleks on võimu mingil määral lahti harutatud, eristatud: näiteks demokraatliku võimude lahususena, tsiviil- ja militaarvõimu lahususena. Või see, kuidas ühiskondlikult liigutakse peenemate, nüansseeritumate eristuste juurde: kui mõnda aega tagasi olid paljud tööd ja ülesanded jaotatud sugusid pidi, siis tänapäeval ei ole indiviid enam määratud ühe eristuse (soo) poolt, vaid olulisemaks saab tema individuaalsem eripära. Kogukond ei ole sellest lagunenud, vaid veelgi mitme­kesisemalt lõimunud ja kogukonna­terviku tähenduslike olekute hulk on seeläbi tunduvalt kasvanud.

Muidugi, millal eristus võimendab lõimimist ja millal ta seda pärsib; millal lõiming toob välja peenemaid eristusi, ja millal ta neid tühistab – selle kohta ei saa koostada mingit algoritmi, vaid see on kogukonna liikmete poliitilise läbikäimise, ühiskondliku dialektika küsimus. Nõnda püüavad konservatiivsed jõud hoida olemasolevaid eristusi ja nendega saavutatavat lõimingut ning liberaalsed jõud jällegi eristumiste jaotust muuta, lootes sel moel lõimingut kasvatada. Esimeste käes võib lõiming aga nõrgeneda, kui vanad mehhanismid uutes oludes ei tööta, aga teised võivad jällegi riskides valesti rehkendada ja lõimingud-eristused üksteist pärssima panna. Asja teeb veel keeruliseks ühiskonna enese keerukus, kuna siin on niivõrd palju lävimismehhanisme nii ühiskonna sees kui ka interaktsioonides teiste ühiskondadega, et nende haldamine ning sobiva stabiilsuse ja uuenduse, reguleerituse ja avatuse vahekorra hoidmine ei ole üldse lihtne. Õigemini, see vahekord ongi alati ja põhimõtteliselt paigast ära, nihkes ja seda tuleb pidevalt paigata. Üks ohtlikumaid illusioone võibki siin olla hõllandus, justkui neid vahekordi saaks üks kord ja lõplikult paika panna, puhastada meie ühiskond lõplikult igasugustest häirivatest, määndavatest teguritest.

Anarhiline ja hierarhiline

Üks oluline aspekt riigi toimimises on mitte-riigi hõlmamine ja hoidmine enda sees. Kõige üldisemalt öeldes tähendab riik vahendatud läbikäimist, suhtlemist kolmanda kaudu. Riik kujutab endast ühiskonna sees depersonaliseerituse tsooni: riigiametnik ei ole see, kes ta on eraelus, vaid ta kehastab eraelude vahendamist, vahetsooni isikute vahel. Ka muudes ametites, firmades, ühingutes toimub sama asi piiratumal, lokaalsemal moel (isegi kui rahvusvahelises firmas võib see locus ulatuda üle kogu maakera). Ühiskonnas on niimoodi kaht sorti läbikäimisi: riiklikud või üldisemalt öeldes ametlikud lävimised, mis käivad vahendatult; ja isiklikud lävimised, mis käivad otse isikute vahel. Esimene on hierarhiline (amet kui vahendusinstants tõuseb lävimise kohale teise korrusena), teine on anarhiline (puudub selline kõrgem alge, archē). Esimene kehastub seadustes ja rituaalides, teise reeglid on samaaegsed tegutsemise enesega. Esimene käib oleva ja nimetatu kaudu, teine leiab aset tühjuse ja nimetamatu keskkonnas.

Suurtes kogukondades on vajalik, et oleksid mõlemad. Ametlik ja riiklik lükkab lahti, eristab; isiklik ja anarhiline hoiab kokku, lõimib. Ilma esimeseta ähvardab onupojapoliitika ja oma vahetu konteksti jõujoontesse uppumine, ilma teiseta kaob inimlikkus. Nende vahekorda aga ei saa jällegi paika panna. Kuidas hoida ametlikku sellisena, et tema sooni pidi kanduks hapnik ühiskonna kudedesse, ja vältida seda, et ta muutuks eesmärgiks omaette? Oleks naiivne arvata, et kui ametnikud5 kaotada või nende hulka minimeerida, siis läheb elu paremaks. Pigem lakkab ühiskond ilma nende vahendustööta hästi toimimast, sest suur ühiskond ei saa läbi ilma vahendusspetsialistideta. Silmas tuleks pidada hoopis seda, kui hästi selle tulemusena eristused lõimuvad ja lõimingud eristuvad ehk teisisõnu: kas riikliku sfääri kaudu ühiskondlik vägi kasvab, ja kui hästi? Kas tema kõrval saab kihada anarhiline koostöö? Kuidas sättida formaalne nii, et see soodustaks võimalikult mitmekesist informaalset? Formaalsed liigendused (võimude lahusus jm eristuse ja mahenduse mehhanismid) ei püsi ilma informaalse mitmekesisuseta.

Piiririik

Igal kogukonnal on oma konkreetne ja eriline kujunemislugu ja seetõttu ka erinev toimimisloogika. Eesti riik kujutab riikide seas üht eriomast ühiskondlike eristumiste ja lõimimiste kogumit – ta kujutab endast üht eristuvat moodulit, mis on osaline ülemaailmse kogukonna lõimingus. Kui säärast moodulit ei oleks, siis oleks ka inimsus ilmselt selle võrra vaesem. Aga see vaesestumine on märkimisväärne vaid juhul, kui siin moodulis eristumine ja lõimimine võimendavad teineteist, sest just seeläbi on ta üha isenev, isikupärastuv.

Küsimus pole selles, et kätte saada eesti substants, mis annaks Eesti riigile mõtte, vaid küsimus on selles, millist elu me siin teeme. Kui vägev see on? Kas eristused lõimuvad, kas lõimingud eristuvad? Kuidas püsida sel põhimõtteliselt kättesaamatul piiril, mis lõiminguid ja eristusi liigendab, nii et see radikaalne eristus oleks eristamatu, sulanduv? Meie piir, erinevus, eristus, mis juba ühendab, lõimib meid. Ja meie lõimitus laseb välja tulla, valla pääseda meie erinevustel, eripäral, surumata neid üldistesse, rohmakatesse kastidesse-lahtritesse, vaid laseb meil kehtida oma taandamatus eripäras, olgu ma nii hälbeline kui tahes (sest kes poleks hälbiv? kas ei hälbi ma juba sellest iseendast, kes ma olin hetk tagasi?).

Muidugi, kogukonna kohta öeldu kehtib ka kogukondade vahel: nende erinevus peaks heal juhul tugevdama nende lõimitust ning nende lõimituses peaksid veel enam välja tulema nende erinevused. Iseendaks ei saada mitte endasse tõmbudes, ei indiviidi ega kogukonnana – ega muidugi ka ennast hüljates –, vaid piiril püsides, mis ühtaegu lõimib ja eristab, toob kokku ja hoiab lahus, suhtleb ja jätab varju sõnastamatuks. Olgem Eesti, kuid saagem ka piiririigiks, pidagem silmas piire või sooni, mis jooksevad me endi sees ning mis ühtaegu loovad minu ja sinu. Pole vaja olla üksteise vastu, vaid tulla üksteisele vastu. Eesti pole olemas, vaid tulemas.

1 Gerald Edelman, Giulio Tononi, A Universe of Consciousness: How Matter Becomes Imagination, New York: Basic Books, 2000, lk 130.

2 Vt Joseph Tainter, Collapse of Complex Societies, Cambridge UP, 1988.

3 Või „antihapraid“ süsteeme, mis muutuste ja ootamatuste läbi saavad just tugevamaks, vt Nassim Taleb, Antifragile. Things that Gain from Disorder, New York: Random House, 2012.

4 Ilmselt tuleb üle rõhutada, et Nõukogude Liit ei olnud egalitaarne ühiskond, lihtsalt ebavõrdsuse kriteerium ja alus oli teistsugune kui praegu meil. Öelda, et kompartei liikmed või kompartei juhtide lähikondlased olid teiste elanikega võrdsed, on ekslik.

5 Omaette suur teema on see, et ametnike töö ja nendega lävimine on suuresti standardiseeritud ja kvantifitseeritud: tuleb täita blankette etteantud lahtritega, mõõdetavates terminites aruandeid esitada jne. Ühest küljest on ametnike territoriaalne ja personaalne töö, teisest küljest deterritorialiseeritud impersonaalne töö. Nende kahe külje kokkukäimine vajaks eraldi käsitlemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar