Riigireformi kompamas

Kas riigireform aitab maha lõhkuda „silotornid“, kus ametkonnad on end aastate jooksul kindlustanud, nii et see häirib täitevvõimu tõhusat toimimist?

LIIA HÄNNI

Kui proovida luua tervikpilti nähtusest, mida on juba mitme valitsuse tööplaanis nimetatud riigireformiks, siis tuleb vägisi meelde tuntud lugu pimedas toas elevandi kompamisest. Teame, et loom peaks toas olema – aga milline ta välja näeb? Kas uus helevalge mitme ministeeriumi peamaja Tallinnas Pärnu maanteel on osa riigireformist või kerkis see sinna muudel kaalutlustel? Kas riigireform aitab maha lõhkuda „silo­tornid“, kus ametkonnad on end aastate jooksul kindlustanud, nii et see häirib täitevvõimu tõhusat toimimist? Kas justiitsministri algatatud põhiseaduse analüüs viib välja põhiseaduse muutmiseni? Mis ajaks ja milliste sammudega riik reformitud saab? On ju vana tõde, et määramata aja kestev reform pole enam reform, vaid ebaselge tulevik. Ebaselgus aga teeb närviliseks nii kodanikud kui ka ametnikud.

Ehk ei olegi pilt nii lootusetult segane, kui toimuvat lähemalt vaadata.

Haldusreformi väljavaade

Üks on selge: pärast oktoobrikuu kohalikke valimisi on Eestis omavalitsusi palju vähem, praeguse 213 asemel 79. Üksnes omavalitsusüksuste arvu vähendamine iseenesest reformi mõõtu välja ei anna, oluline on sisu. Vana sisu valamine suuremasse vormi ei pruugi iseenesest tulemuslik olla.

Kohaliku halduse reformi eesmärk, see on paremad avalikud teenused ja tõhusam valitsemine, saab teoks vaid juhul, kui kohaliku võimu toimimises ja tegevuse rahastamises toimuvad sisulised muutused. See kõik on veel ees, omavalitsuste volikogude valimiste ajajoone taga. Loogika ütleb, et haldusreformi õnnestumine sõltub paljuski sellest, kuidas hakkab kohalik võim toimetama pärast valimisi ja kas valitsusel jätkub tahet parandada kohaliku võimutasandi finantsseisu.

Ka need kohalikud omavalitsused, keda senine haldusreformi kulg pole otseselt puudutanud, jõuavad valimistega teelahkmele, kus saab valijate abiga senist kurssi korrigeerida. Juba praegu käib üle Eesti valimiskampaania tõusulaine värviliste plakatite ja kõlavate lubadustega. Need aga ei pruugi sugugi avada tõde selle kohta, kas valimisvõitlusse sukeldunud nimekirjadel on oma kang ja toetuspunkt, et kohalik elu kiirematel tuuridel käima lükata.

Olulisi muudatusi ei suuda teha üksinda ka kõige tublim linna- või vallavõim, kui elanikele pole muutustes kohta ette nähtud. Inimeste osalus oma elutingimuste kujundamisel on aga demokraatia küsimus. Paraku ei ole demokraatia tugevdamine riigireformi, sh ka kohaliku tasandi haldusreformi selgelt püstitatud eesmärk. See aga ei tähenda, et erakonnad ja valimisliidud ei võiks ise kohalikku omavalitsust demokraatliku valitsemise põhimõtetega sisustada. Nendeks on eelkõige võimu tegevuse läbipaistvus, vastutus, elanike osalus ja korruptsiooni välistamine.

Kohalike valimiste põhiküsimus ei peaks olema, kes pakub elanikele maksumaksja raha eest rohkem „tasuta“ hüvesid ega ka „pardijaht“, samuti erakondade ja valimisliitude nimekirjade iludusvõistlus. Küsida tuleb: mida on vaja teha selleks, et kohalik võim ja elanikud saaksid vastastikuses lugupidamises ja kootöös ühiselt kohalikku elu edendada? Kui tsiteerida vabariigi presidenti, siis: „Küsige kandidaatidelt, kas nad lasevad teil teha sellist kodukohta, nagu te ise soovite“.

Maakondadest jäävad vaid kestad

Maavalitsuste kaotamine koos haldusreformiga ei olnud paratamatus, vaid sihiteadlik valik. Puudu on jäänud aga toimuva veenvast põhjendamisest ja kindlustundest, et ükski oluline maavalitsuse senine ülesanne ei kuku maha.

Nooltega varustatud joonistel näib kõik lihtne ja selge: osa maavalitsuste pärandist läheb kohalike omavalitsuste maakondlikele ühendustele, osa ülesandeid liigub ministeeriumide kesk- või piirkondlikesse asutustesse. Kas viimased suudavad aga omavahel regionaalse arengu vajadusi koordineerida? Asjadel isevoolu minna lastes võib pigem juhtuda, et „silotornid“ ei kõrgu edaspidi mitte ainult Tallinnas, vaid ka maakondades.

Inimeste jaoks, kelle kujutluses olid maavanem ja maavalitsus seni riigi regionaalse identiteedi kandjad, muutub olukord tundmatuseni. Maakond kui riigi haldusterritoriaalne üksus ilma näo ja sisuta ei oma enam tähendust. Sellega oleme nagu kustutanud tükikese Eesti ajaloost, kus maakondadel on olnud oluline koht. See teeb paljud meie kaaskodanikud kurvaks.

Paratamatult kerkib küsimus, mis saab maakondadest edasi. Kui juba läks Eesti kaardi ümberjoonistamiseks, ehk tuleb siis ka maakondlik haldusjaotus ja regionaaltasandi tähendus Eestis uuesti läbi vaielda.

E-riik vajab reformi

Eesti kui maailmas tuntud ja tunnustatud e-riigi reformimisel võiks eeldada, et IKTst saab selle reformi oluline hoob. Kuidagi on aga juhtunud nii, et riigireformi ja e-riigi arendamise plaanid kulgevad kumbki oma rada.

Oleks ju loogiline, et omavalitsuste liitmisel, kui tuleb paratamatult ümber korraldada arvutivõrgud ja infosüsteemid, paneb riik uue taseme saavutamiseks õla alla. Valitsuse riigireformi tegevusplaanist pole näha, et selle peale oleks mõeldud. Kohaliku tasandi digivõimekus on juba aastaid soovida jätnud, viimane aeg oleks valdkonna arendamiseks eraldi programm püsti panna.

Üpris minevikuline tundub idee hakata maakonnakeskustesse püstitama riigimaju. Nende otstarve pole küll veel selge, aga pigem tasuks mõelda, kuidas viia vajalikud teenused inimesele võimalikult lähedale. Annab ju Eesti e-riigi infrastruktuur suurepärase võimaluse arendada välja võimalikult kasutajakesksed ja terviklikud e-teenused. Tänapäeval peaks inimene saama enamiku asju aetud kodust lahkumata. Nende juurde, kes pole digimaailmaga sinasõbraks saanud, võiks abistav ametnik tellimise peale pigem kohale sõita, kui et inimest sunnitakse riigimaja külastama.

Põhiseaduse muutmise aeg on ümber

Kuna põhiseadust ei saa muuta ilma riigikogu tahteta, siis on vähemalt selle riigikogu koosseisu jaoks aeg ümber. Poolteist aastat, mis lahutavad meid järgmistest riigikogu valimistest 2019. aasta märtsis, on liiga lühike aeg, et korraldada põhiseaduse muutmise plaanide üle ühiskonnas põhjalik arutelu ning eelnõu riigikogus otsuseni viia.

Esialgne presidendi valimise järgne õhin kohe põhiseaduses kirjas valimise korda muutma hakata on nüüdseks lahtunud. Selle asemel on järjest sagedamini kuulda küsimust: mis sellel korral siis viga on? Sai ju Eesti endale tubli ja tarmuka riigipea. Siiski ei tahaks enam näha sellist vaatepilti, nagu pakkus valimis­kogu läbikukkumine Estonias. Raske on ka uskuda, et meie erakonnad istuvad edaspidi vabariigi presidendi valimiste lähenedes kõigepealt ühise laua ümber, et leida konsensuskandidaat. Pigem ikka heisatakse kõigepealt erakonna lipp ja tehakse panus oma kandidaadile. Seepärast tuleb presidendi valimise kord korda teha ja mida varem, seda parem.

Sel varasuvel põhiseaduse 25. aastapäeva tähistades sai selgeks, et ulatuslikuks põhiseaduse revideerimiseks pole kaalukat põhjust. Seni on põhisedust muudetud enamasti mõne elulise küsimuse küpsemisel, viimati 16aastaseks saanutele valimisõiguse andmiseks kohalikel valimistel. Ka edaspidi ei tuleks põhiseadusesse suhtuda kui dogmasse, mille muutmist ei tohi kavandada, ainult et seda ei peaks tehtama kabinetivaikuses.

Kokkuvõttes on riigireformi ühisnimetaja all toimumas terve rida olulisi protsesse, mille vilju tuleb veel oodata. Valitsuse tegemistel hoiab silma peal mõttekoja Praxis konstrueeritud riigi­reformi radar,* kus viimane hinnang valitsuse tegevusele on „tugev 2“. Eelkõige on selle hinde taga valitsuse plaanide vähene ambitsioonikus. Aga ehk on tulemusi kiiremini loota, kui me ise aktiivsete kodanikena käed külge paneme? Hea võimalus avaneb selleks oktoobrikuus kohalikel valimistel.

* http://www.praxis.ee/tood/riigireformiradar