Riigile appi!

Kaarel Tarand

Kunstiprofessionaalide kogunemine möödunud laupäeval jäi kajastuses mõistagi üldrahvalike nimekirjamängude varju. Tõe peegel näitas järjekordselt ära, missugune on meediapildis põhiseaduse sissejuhatuses (rahvuskultuur) öeldu positsioon, võrreldes neljandas peatükis  (riigikogu) sätestatuga. Ajakirjanduse uudisevalik kinnitas, et meedia peab end endiselt võimusüsteemi osaks, soovib olla osaline ja kaugeltki mitte statist n-ö suurte poiste mängudes. Esmaspäeval ei pidanud kogunemist Telliskivi loomelinnakusse ja Eesti Kultuurikoja loomise algatust nimetamise vääriliseks ei Postimees ega Eesti Päevaleht. Vaim paistab endistviisi vardas ja härg väntamas olevat. Olgu nii. 1988. aastal oleks olnud vastupidi. Toona  korjati iga loomeinimeste tundlik arvamus ühiskonna seisundi ning selle parandamise teede kohta üles kui kullatükk, võeti kasutusse ja elu läkski paremaks. 23 aastat hiljem (mis sest, et mõnigi asjaosaline on jäänud samaks) põlgab avalik inforuum need kullatükid ära või siis premeerib kodanikualgatust anonüümsete kommentaaride tuntud headuses (kus „ühiskonna parasiit” on leebeim väljend loovisiku kohta).     

Vahepealne aeg on olnud piisav, et häbitunne kaotada. Kunagised NLKP aktiivsed orgtöötajadki tunnevad end vabade ja uhkete isamaalastena ega pinguta enam oma tegeliku mõttemaailma varjamise nimel. Ja selles maailmas on kultuuril nii laias kui ka kitsamas, kaunite kunstide tähenduses üsna tagasihoidlik  koht. Mitte et see mingi üllatus oleks, me ju näeme seda kõrgkultuuri aasta-aastalt kahanevas riigieelarve osakaalus. Näeme ka, millise reipa jõhkrusega peaminister isiklikult võtab üleilmse tuntusega kunstnikku pressikonverentsil verbaalselt lintšida.   

Loosungit „Kultuur on tähtis!” lihtsalt ei ole  praegu poliitilises päevakorras. Või veel vähem siis, et „Kultuur on kõige alus!”, sest meil on käsil demokraatlikud valimised, mille käigus peame hoopis välja selgitama, kas Karl Marxil oli õigus või siiski mitte. Raske on neil, kelle õnnelik noorus möödus marxismi-leninismi „tõdede” päheõppimises, toona vermunust loobuda. Ma ei tea, kelle uinunud alateadvusest tõusis valimiste üheks pealoosungiks marxismi kuldlause „Majandus on kõige alus”.  Aga seal ta on ja saatuse väikese vingerpussina meie nime poolest liberaalide kehtestatuna. Marxi pole need liberaalid küll avalikult kunagi oma õpetajaks tunnistanud, kuid tees on tema, mitte liberalismi klassikute ega moodsate majandusõpetlaste oma. 

Liberaalne pole see baasi ja pealisehituse lugu muu hulgas ka rääkija isikust tulenevalt. Sest väite „meie kätes on majandus kindel” ütlejaks pole vaba ettevõtja, vaid võim, mitte eraraha omanikud, vaid avaliku raha esindajad. Erainitsiatiivi näiliselt tulised pooldajad ütlevad niisiis, et riigivõimu ja partei käes on  majandusel kõige parem olla. Kui juba nemad majandusele jagavad, küll siis ettevõtjatelgi hea hakkab. Raske oleks korruptsioonilõhnalisemat sõnumit välja mõelda.       

Selge see, et haldusliberalistlikus maailmapildis majanduse kõrvale kultuur teiseks ühiskonna  vundamendikiviks ei mahu. Küll võiks majandustegelase (ja isegi parteilise) pähe mahtuda see, et kauplemine ja vahetamine on suhtlemise vorm, kuid substants, see „asi”, millega kaubeldakse ja mis majanduskäitumise võimalikuks teeb, pärineb kultuurist. Iga kaup või teenus on ju kord välja mõeldud, see tähendab, loomingu tagajärg. Ja lõpuks on ka müügitöö töö peaga, mitte niivõrd jalgade või autoga.         

„Riigil puudub terviknägemus meie tulevikust. [—] On viimane aeg meil kodanikena riigile appi minna.” Nii teatasid laupäeval kogunenud haritlased. See oli tõsiselt öeldud. Üks protsess on liikuma lükatud ja nüüd mõõdetakse  iga päev ainult betoneerunud võimukartelli kahanevat vastupanuvõimet. Haiguse eitaja eitab ka seda, et vajab abi. Aga ta saab selle ka vastu tahtmist. Hoidke eest, valitsejad, abi tuleb!       

Kaarel Tarand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming