Riigikukutajad ja iluhoidjad

Ainiki Väljataga

 Lilli Ibrus

Pruunseelikud olid kindlad, et naised peavad uhkusega naisteks jääma

XX sajandi alguse Eestis võitlesid kõik kõigi vastu ja isekeskis: sotsialistid kapitalistidega, rahvuslased sotsialistidega, edumeelsed alalhoidlikega, eestlased omavahel, venelastega sakste vastu ja sakstega venelaste vastu ning naised ja mehed nii üksteise vastu kui omavahel. Aeg oli põnev. Ajaloolase jaoks kogunevad aga kõik need jõujooned tänuväärselt ühte juhtumisse, nn pruunseelikute skandaali, mis puhkes 1905. aastal Tartus.

Nimelt avaldas tollal 36aastane Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson alatult laimava anonüümse juhtkirja, kus ta süüdistas 19-20 aastasi Tartu Pu?kini gümnaasiumi õpilasi ?metsik-abielusse astumises võõraste ollustega? ning sellele järgnenud ?enneaegses kohmetuses? ja nii mõneski ?kunstlikus sündmuses?. Selles kõiges olevat omakorda süüdi naisterahva vabastamise ja ?vaba-armastuse vool?. Tartu oli tollal Eesti tähtsaim linn, Postimees Eesti mõjukaim ajaleht, Pu?kini gümnaasium Eesti ainus poistegümnaasiumidega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga tütarlaste kõrgem kool , mille vormiriietusse kuulus pruun seelik. ?Vabaarmastus? oli aga uusim moeasi, mida seostati eelkõige sotsialistliku ilmavaatega ning võõraste olluste vene üliõpilastega, kelle kihutuskoosolekutel eesti tüdrukud osalesid. Tõnissoni eesmärk oli eesti naisi revolutsioonilisest tegevusest eemale peletada. Pruunseelikute loost olen pikemalt kirjutanud artiklis ?Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest? (Vikerkaar 1996, 11/12, lk 95 ? 102). Lisan siinkohal veel mõned pildikesed, mis viitavad tolle aja meeleoludele.

Loopre mõisa rendiveski pidajate tütar Lilli Ibrus saabus Pu?kini gümnaasiumi 1903. aastal. Oma sõbranna Alma Ani käest kuulis ta inimestest, ?kes nurisevad vene valitsuse ja Jumalast ja inimestest seatud korra vastu?. ?Minu silmis kujunesid need mingiks kangelasilmega muinasjutu-olenditeks, kes valmis tooma ohvriks oma elu, et luua maa peal õiglasemat, paremat korda,? mäletab Ibrus. Temast sai sotsialistliku ajalehe Uudised ümber koondunud ringkonnas aktiivne tegelane, kes maailmaparandamise ja naisküsimuse kõrval pühendus majandusteadusele (läks hiljem õppima Moskva Kõrgemasse Kaubandusinstituuti). 1905. aasta kohta räägib ta: ?Ei mäleta, kes oli mulle Uudiste kontorisse andnud hoiule revolvri. Selle võtsin nüüd igaks juhuks maale [st koju] kaasa. Läbi metsa sõites lasksin nii mõnegi hea paugu, sest see oli nii kooskõlas tolle äreva aja meeleoluga.?

Alma Ani kirjeldab aga 1905. aasta jaanituld Sulustveres, kus tule äärde kogunenud rahvahulgale ?ilmus [tulevane majandusteadlane Nikolai] Köstner, lipp käes, müstiliselt metsast ja kõneles, muuhulgas 8-tunnisest tööpäevast. Inimesed kuulasid hinge kinni pidades, see oli sealsetes oludes midagi väga ebaharilikku ja erakordset. Lahkudes kadus Köstner metsa, nagu tulnudki. Mõned noormehed asusid teda seepeale ?energiliselt jälgima, arvatavasti uudishimust?, oletab Ani. ?Köstneril õnnestus aga pääseda, jättes saagiks lipu, mis hiljem viidi Põltsamaa politseisse.?

19aastane Alma Ostra oli 1905. aastal juba karastunud revolutsionäär. Tema oli ka ainus, kes pruunseelikute afääri tõttu koolist lahkus, suundudes otseteed eestlaste esindajana Riiga VSDTP parteitööle. 1907. aastal valiti ta esindajaks sotsiaaldemokraatide kongressile Londonis, kuid pärast seda loobus poliitilisest tegevusest, kuna ?liikumine oli muutunud enamliseks ja mul kadus huvi selle vastu?. Selle asemel siirdus ta Peterburi edasi õppima.

Enamlastest rääkides ei saa mööda Ida Põderist. Põder tegutses 1905. aasta revolutsiooni ajal koos Eduard Sõrmusega Peterburis, kus nende ülesandeks oli muuseas Kroonlinna partei liikmete varustamine sõjariistade ja pommidega. Ferdinand Kull kirjutab: ?Eriti Põder andus sellele ülesandele kogu oma ülekeeva temperamendiga. . /—/ Teda sai siis igale poole: ta võis ööd läbi vahetpidamata suitsetada, vähemlastega vaielda, marksismi teoreetilisi põhimõtteid refereerida, kõige süütuma näoga otse sandarmide nina all pommide sumadaniga jalutada ja kõigele lisaks veel ? flirtida. /— / Kes teda tol ajajärgul tundis, oli veendunud, et ka tema heameelega valmis oli oma elu rahva eest ohverdama, ega seda sugugi mingiks vägiteoks poleks arvanud.? 

Revolutsioonilise eluviisi juurde kuulus vangisistumine. Alma Ani meenutab, et Riia vanglas olid puhtad ruumid, naistejaoskonna ülem intelligentne ja sõbralik, naabervangiks tulevase Läti seimi esimehe Kalniņ?i õde, ja kui mõne aja pärast ka Lilli Ibrus vanglasse ilmus, möödus aeg veelgi mugavamalt. ?Üldiselt on jäänud sellest vangla-ajast head mälestused,? kirjutab ta 1932. aastal. Alma Ostra kirjutab oma asumise kohta Tobolski kandis 1906. aastal : ?Toidu saamine oli hõlpus, hinnad muinasjutuliselt madalad, aega veetsime lugemisega. Sügiseks olime kõik põgenenud.?

Kui revolutsioonituhin ning sellele järgnenud repressioonid vaibusid, võttis elu teise ilme. Marta Lepp, kes 1905. aastal 16. X Lausmanni heinamaa veresaunas neli kuulihaava sai, kuid sellest hoolimata õhtuni koosolekul vastu pidas, kirjeldab meeleolusid 1910. aastal Tartus: ?Tuttavatest seltsimeestest tabasin Jüri Vilmsi. Ei mäleta, kas ta oli veel milleski ?kahtlane?, vaba tagatise vastu, või olid tema sidemed põrandaaluste sotsiaaldemokraatidega juba lõplikult likvideeritud. /—/ Tol korral oli ta huvitatud oma isikliku elu korraldamisest. Sangaste-Vastsemõisa Obersti vanem tütar oli tema silmapiirile sattunud, seepärast keerles tema jutt rohkem Obersti tütre kui revolutsiooni juures. Ei jätnud ta mainimata, et tema loodetav mõrsja olevat eesti jõuka mõisaomaniku tütar, intelligentne ja lihtne seejuures /—/? Ja Tallinnas olnud veel mingi sõpruskond, mida võis nimetada tolleaegseks revolutsiooniliseks rühmaks. ?Aga tolles Tallinna rühmas polnud tunda seda ägedat protesti vaimu, see armastas koos mõnuleda, liugu lasta, väikselt suksutada (*flirtida ? M.L.).?

Paar aastat hiljem kirjutab endine pruunseelik Johanna Sild ajakirjas ?Naisterahva töö ja elu?, et  ?on teada, et naisterahvad teised inimesed on, mõtlevad, tunnevad ja toimivad teisiti. Naised ei pea meesteks muutuma, vaid suurima uhkusega naisteks jääma. /…/ Meie ei taha nagu inglannad demonstreerida ja aknaid lõhkuda, vaid nagu sakslannad vaikselt, loovat tööd tehes, alt ülesse.?  Jaan Kangro-Pool on sama meelt: naine peab eelkõige naiseks jääma, sest tema ülesanne on kodu ilustada. Paraku polevat Eesti iluvallas suutnud Euroopast midagi omandada. ?Siin toimetatakse pea täiesti ilma maitseta. Ei tunta tarvidustki ilusama järele ? kui süda puhas, pole muud tarviski. Kui keegi maitserikkalt riides naine vastu tuleb, on see ikka juut või venelane. /—/ Terve õhkkond on Eestis niisugune, et häämeelega millestki ilusamast kuuldagi ei taha. Lepitakse talupoegliku keskpärasusega. Oldagu pealegi sotsialselt demokrat, aga vaimliselt peab aristokrat olema. /—/ Mood on see, mis hoiab inimestes igaviku algjõudusid pingul. Ainult läbi erotilise ülemeelikuse mindakse elu ja ilu mõtte juurde ? see  sexsuaal-müstiline arvamus võetagu eesti elus arvesse!?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming