Revolutsiooniline raamat revolutsiooni vastu

Ilmar Vene

Solvangut, mis Prantsuse kuningakojale osaks saanud, ei jäta meelde mitte Jumal, vaid Ajalugu! Edmund Burke, Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist. Tõlkinud Triinu Pakk. Varrak, 2008. 424 lk.

Muude tähtjate külaliste seas osales Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva tähistamisel ka Deng Xiao Ping; ja temaltki päriti, mida ta arvab suursündmuse ajaloolisest tähendusest. Deng vastas, et ajaloolise tähenduse objektiivsemaks hindamiseks olevat ajaline distants veel liiga väike. Siin annab endast märku ehthiinalik suhtumine, mille kohaselt Euroopal ajalugu peaaegu üldse polevat. Vahest tohime selles suhtelises nooruslikkuses näha ka kärsituse üldisimat põhjust. Hiinlase silmis on kaks sajandit tühine ajavahemik, sellal kui eurooplane kaldub neid võtma omaette ajastuna. Sellest siis silmahakkav erinevus möödunu tõlgendamisel: Deng loobus XX sajandi lõpul suursündmuse hindamisest, kuid Euroopas ja Ameerikas hakati seda tegema peatselt pärast revolutsiooni puhkemist.

Nüüd on esimene sellekohane tähtteos ka eesti keeles saadaval: Edmund Burke’is tavatsetakse näha autorit, kellest sai alguse traditsioon Prantsuse revolutsiooni tähendust eitada. Või nagu Novalis kirjutab: Burke’i peateos oli „revolutsiooniline raamat revolutsiooni vastu”. Üldse olid saksa vararomantikud inglise mõtlejast ülevoolavas vaimustuses ja selleks olid neil ka kaalukad põhjused. Saksa vararomantikud nimelt kuuluvad vaimuinimeste hulka, kes esimestena hakkasid aduma, et saabumas on ilmalik, kõigest varasemast märgatavalt erinev aeg ning seda saabujat oskasid nad kohelda ainult kõhkleva ebalusega. Sellest nende tõrjehoiak valgustajate suhtes, kes olid Mõistuse ühekülgse ülistamisega suure revolutsiooni esile kutsunud ja sellest nende nostalgia kristliku ühtsuse järele. Burke’i raamat tõendas, et Inglismaalgi leidus inimesi, kes mõtlesid saksa vararomantikutega unisoonis.

See ei tähenda, et tõrjehoiak Prantsuse revolutsiooni suhtes oleks alati johtunud ilmalikustumise vaenamisest; kaugelt sagedamini on toiminud individuaalsemat laadi põhjused. Nietzschel näiteks leidub lause: „Tean ainult üht, kes on Prantsuse revolutsiooni suhtunud, nagu peabki suhtuma, see tähendab jälestusega: Goethe”. Tegu on kahe ülitähtsa eitajaga, kuid ajend, millest eitus lähtunud, on mõlemal juhul täiesti erinev. Goethe eitas revolutsioone põhimõtteliselt: täisväärtuslik sai tema silmis olla ainult see, mis oli ilmunud orgaanilise arengu tulemusel. Nietzsche seevastu nägi Prantsuse revolutsioonis eelkõige kokkupõrget, kus alamkihid olid võitnud ülemkihte, niisiis suurimat kõigist õnnetusist.

 

Bestseller ei taha põnevus­lektüüri mõõtu välja anda

Sedavõrd kaikuvad hiliskajastused peaksid aitama mõista, mispärast Burke’i raamat peatselt pärast ilmumist bestselleriks muutus ja miks teda veel praegugi tutvustamise vääriliseks peetakse. Aidakem siis omaltki poolt kaasa, et ammusest kõmust ümbritsetud teos saaks mitmekesistada meie vaimuelu. Õhutada püüdlikkusele on põhjust seda enam, et kunagine bestseller, nagu iga lugeja peagi veendub, ei taha põnevuslektüüri mõõtu kuidagi välja anda. Juba Thomas Paine, revolutsiooni õigustava traditsiooni algataja, kes oma raamatuga „Inimõigused” taotles revolutsiooni halvustaja kahjuliku mõju neutraliseerimist, oli sunnitud tunnistama, et Burke’i laialivalguv ja lilleline esitusviis teeb oponendi ülesande õige raskeks. Kui nii oli üheksakümne esimesel aastal, mil Prantsuse revolutsioon täitis kõigi erksama vaimuga inimeste meeli ja mil revolutsioonilise värvinguga oskussõnad käibisid üldmõistetavaina, siis mida arvata praegusest lugejast, kellele kunagine monarhistlik olustik märgib arhailist minevikku?

Tuua tollaseid olusid ajaliselt lähemale pole ju võimalik, kuid vähemalt mingil määral me saame endale selgitada, millest Burke’i laialivalguvus on johtunud. Üldisimat põhjust tohiksime näha järgnevas: inglise mõtleja püüdis mõistuspäraselt tõestada seda, mis pole tõestatav. Kes siis suudaks leida argumente, mis kõiki lugejaid veenaksid, et Prantsuse revolutsioon oli lubamatu ja seadusevastane? Veenvalt saaks seda teha ainult väitega: Inimülene Looja on revolutsioonid keelu alla pannud. Aga inimüleste jõudude abi ei taha Burke, ikkagi valgustatud aja laps, nimetamisväärselt kasutada; ta räägib küll meeleldi sellest, kui kohusetruude kristlastena kõik inglased elavad, aga sellega inimülesuse osatähtsus ka piirdub. Pangem tähele, millega autor revolutsioonilisi volinikke ähvardab: solvangut, mis Prantsuse kuningakojale osaks saanud, ei jäta meelde mitte Jumal, vaid Ajalugu! Jumal on alanenud inimajaloo poeetiliseks koondtähiseks. Või siis, kui kasutada filosoofilisemat ja tollasele ajale iseloomulikumat sõnastust: Rahvuskogu hääletab inimõiguste vastuvõtu poolt ja Ülim Olend võtab sellest osa tunnistajana.

On mõistuspärane tõestus võimatu, siis taandub ülesanne veenmisele: lugeja peab lektüürist saama mulje, mis oleks autori taotlustega kooskõlas. Selle ta saab, kui autor kasutab vana ja äraproovitud teed, mispuhul sobimatust ainesest vaadatakse mööda, sellal kui kõike, mis vastab sihiseadele, võimalikult toonitatakse. Sellist ühekülgsust näitlikustab ka kõnealune raamat ja selle on juba eespool mainitud Thomas Paine esile toonud: Burke räägib pidevalt Rahvuskogu sepitsustest, aga me ei kuule midagi monarhia pooldajate vastutoiminguist, kuigi just need olevat põhjustanud valdava osa revolutsiooni algusaastate väärnähtustest. Hilisemad uurijad on koguni tuvastanud, et Burke oli sihilikult erapoolik; iseäranis tõendavat seda kahesus, millega autor kohtleb Prantsuse kuningat ja kuningannat: raamatus esinevad nad märtritena, kuid erakirjades oli Burke kuningliku paari suhtes väga kriitiline.

 

Revolutsioon Edmund Burke’is

Erapoolikus on muidugi inimlikkuse pärisosa ja seda enam pidi puudus silma hakkama kõnealusel juhul: Burke nimelt oli tuntud kõike muud kui tagurliku poliitikuna. Enamgi veel: Iiri, Poola ja India olustiku käsitlemisel oli autor esinenud uuendajate pooldajana. Niisiis pidi tõlgendus, mille temalt sai Prantsusmaal toimunu, mõjuma õige üllatavalt. Üks kaasaegne on koguni tähendanud: rohkem kui murrangulised sündmused Prantsusmaal hämmastavat teda revolutsioon, mis on toimunud Edmund Burke’is. Et hämmingust üle saada, vihjati sellelegi, et ennekõike tulevat raamatus näha tänuavaldust hiljuti määratud pensioni eest.

Ei saa me eales täpselt teada, missuguses vahekorras esinevad „meeldiv” ja „kasulik” kõnealusel juhul; meie siht seisneb vaid selgitamises, kuidas autori sõnumit mõista. Ja selleni me saame jõuda alles omapoolset ja lihtsustavat kokkuvõtet esitades. Mida siis Burke õieti õpetab? Lähtealust näeb autor trafaretsevõitu algtões: Ühiskond peab oma liikmeile tagama võimalikult suurema heaolu. Suurimal määral saavutatakse siht sellega, et iga üksikliikme vabaduste kitsendamisest hoidutakse. Riik oli Burke’i meelest midagi kõrgemat ja inimülest: too, kelle Hegel kuulutab hiljem maapealseks jumaluseks. Liitlus, mis riigielu seob tervikuks, ei tohi piirduda mõne üksiku põlvkonna vajaduste rahuldamisega; riigielu tervikuks siduvas liitluses peavad ühenduse saama kõik: kes elavad praegu, kes on kunagi elanud ja kes ükskord leevad. See muidugi tähendab, et riigielu korraldamisel tuleb lähtuda inimloomuse „igavestest” tarvidustest, alustada ei tule mitte inimõiguste kuulutamisest, vaid inimese tähenduse selgitamisest. Kõige tõhusamalt jõuame selles edasi inimsuse senist kujunemislugu arvestades. On inimühiskond kujunenud seisuslikuks, siis selles tuleks näha inimloomuse vajaduste väljendust: inimene ju loomupäraselt austab endast kõrgemaid väärtusi. Sotsiaalses plaanis see tähendaks: näiline ebavõrdsus on kujunenud orgaaniliselt, järelikult seda vajatakse. Abstraktselt võetuna on inimõigustel igati meeldiv kõla, kuid paraku pole need ilmunud orgaanilise arengu, vaid kõigest filosoofide mõttetöö tulemusel; niisiis pole selles midagi ebaloomulikku, kui katsed rakendada kunstliku mõttetöö tulemusi konkreetsemalt põhjustavad suuri õnnetusi.

Selles võiks kõige üldisemalt seisneda sõnum, mida Burke sadadel lehekülgedel varieerib, esitades vahelduseks kinnitusi antiiksetelt autoriteetidelt. See ometi, et igavese inimloomuse vajadusi on möönnud ka varasemate aegade mõtlejad, ei peaks selgitusi vajama.

Aga võib-olla mõjub ka ennist toodud kokkuvõte ikka veel liiga üldsõnaliselt, võib-olla saab asja tuum täie selgusega adutavaks alles siis, kui oleme kogu poleemika taandanud vormelliku kokkuvõtteni. Missugusena ilmub Burke’i sõnum kristluse arengu taustal? Inglise poliitik küsis oma oponentidelt: „Kas apostel pole siis ütelnud, et igasugune võim pärineb Jumalalt?” Selle peale nood vastasid: „Kui Jumal inimese lõi, mingit võimu polnud.”

Kuidas sai selline üksteisest möödarääkimine võimalikuks? Ainukese hädaseletusena ilmub vihje vaimuloolise arengu järjepidevusele: ilmalikustumine oli saavutanud määra, mispuhul Jumalalt pärinev võim, millega oldi leppinud aastatuhandete vältel, enam ei meeldinud. Konkretiseerida saab seda üldsõnalisust ainult analoogiatega; eks hakka silma, et äratundmistel, milleni Valgustusajastul jõuti, oleks justkui sarnasust usupuhastusele ajendanud suurtõdedega. Reformatsiooni käigus jõuti tunnistamiseni: kogu varasem kristlus, mis oli valdavalt juhindunud kirikukogude otsustest, sai olla ainult eksitus ja seepärast pidid tõelised ristiinimesed evangeelse lihtsuse juurde tagasi pöörduma. Valgustusajastul kordus see äratundmine ilmalikumas vormis ja palju suuremais mõõtmeis; oli ju selgunud, et eksituseks tuleb pidada kogu varasema inimühiskonna arengulugu ja seepärast hakati väljapääsu nägema tagasipöördumises loomisjärgse süütaoleku juurde. Inimest luues polnud Jumalal mõtteski luua erinevaid seisusi, alles hiljem, kui ühiskondlik rikutus oli algse jumalikkuse hävitanud, ilmus seisuslik ebavõrdsus ja alguse sai lõppematu ülekohus. Kogu senise ühiskonna ajalugu oli olnud ebaõigluse ajalugu. Seda „ebaõiglust” hakkab Marx järgmisel sajandil nimetama „klassivõitluseks”. Ja ta ei jäta lisamata, et Edmund Burke oli kõigest labane pursui.

 

Labane pursui

Oli tema hinnang õiglane? Mitte sinnapoolegi; aga see ei tähenda, et peaksime tõlgenduse, mis vaatlusaluses raamatus esitatud, jäägitult kehtivaks tunnistama. Kõige parem oleks muidugi, kui soostuksime möönma, et küsimusel, kas mingit sündmust pidada edasiviivaks või tagasikiskuvaks, pole üldse tähendust. Paraku pole selline erapooletus inimlikule piiratusele sobilik ja seepärast ütelgem julgelt: seisusi kaotades toimis revolutsioon hästi! Kuid kohe selle järel lisagem: seisuslikkust kaotada pole kuidagi võimalik. Seisuslikkus, ükskõik missuguses vormis see esineks, jääb alati tolleks nimetuks, mis annab ühiskonna arengule peasisu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming