Retooriliste kavaluste häll

Laura Viidebaum: „Antiikautorid mõistsid suurepäraselt, kuidas info ja kuulajatega manipuleerida, asju enda vajadustele vastavalt esitada, valitsejate võimuprogrammi veenvaks muuta jne.“

VALLE-STEN MAISTE

Laura Viidebaum

Laura Viidebaum

Erakogu

Laura Viidebaum, kes töötab klassikalise filoloogia õppejõuna New Yorgi ülikoolis, kaitses eelmisel aastal Cambridge’i ülikoolis doktorikraadi tööga „Retoorikatraditsiooni loomine: Lysiase ja Isokratese retseptsioon Platonist Halikarnassose Dionysioseni“. Väitekiri avaldatakse Cambridge University Pressi poolt sarjas Classical Studies ja on kaalukamaid antiikkultuuri alaseid töid, mida Eesti teadlased on viimaste aastakümnete jooksul kirjutanud.

Mida tuleks silmas pidada Eesti noorel, kes tahab astuda samme humanitaarteaduste maailmas? Kuidas olete jõudnud nii toredate saavutusteni?

Laura Viidebaum: Vaadates suhtumist humanitaarteadustesse jääb mõnikord mulje, et on tarvis selgitada või isegi vabandada, miks humanitaarteadusi õppida. Hiljuti nägin artiklit, kus loetleti kümme eriala, mida tulevastele tudengitele soovitatakse ja nende hulgas polnud ühtegi humanitaareriala! Insenerid, infotehnoloogid, keemikud pakuvad kiireid ja käegakatsutavaid tulemusi ning on need kel on potentsiaal kõige rohkem teenida, mistõttu on nad automaatselt „kõige vajalikumad” Eestile, st. eesti majandusele. Kriitilise analüüsi oskust ja perspektiivitunnet, mida lai humanitaarteaduste baas võiks ühiskonnale pakkuda, ei väärtustata. Selline situatsioon iseloomustab mitte ainult Eestit, vaid läänemaailma laiemalt ning on tekkinud suuresti sellest, et reaalteadusi on (erinevalt humanitaarteadustest) kergem mõõta, hinnata, võrrelda ja lihtsustada. Selles vaimus on üritatud ka humanitaarteadustele konkreetsemaid raame ja mõõdetavust peale suruda, et luua paremusjärjestusi, võrrelda võrreldamatut. Et see tihtipeale ei toimi, siis võibki jääda mulje, et humanitaarteadused on justkui ebaadekvaatsed, liiga üldised ja laialivalguvad.

Kui soovime ühiskonnana muutuda tolerantsemaks, avatumaks, (vaimu)-rikkamaks jne, siis on meil tarvis humanitaarteadlasi, kes mõtestaksid neid ideaale ja aitaks meil edukalt oma eesmärke saavutada. Kriitiline mõtlemine, analüüsivõime, avaram silmaring ning argumentatsioonioskus, mida humanitaarteaduste õpe annab, võimaldab paremini näha laiemat pilti ning on igasuguse innovatsiooni alustala. Ent akadeemilise karjääri tegemine humanitaarteadustes on aina keerulisem ja konkurents väga suur. Omast kogemusest võin öelda, et sihile viivad nagu ikka töökus ja pühendumine, aga ka avatud suhtlemine ning hea kriitikataluvus. Kasuks tuleb, kui haridust omandatakse erinevates ülikoolides ning kultuuriruumides. See avab silmi ning rikastab mõttemaailma.

Magistritöö kirjutasite Aristophanesest. Miks meil antiikautoreid nii vähe lavastatakse?

Antiikteater on mulle väga südamelähedane. Taasiseseisvunud Eestis on antiik­autoreid tõesti lavastatud ainult käputäiel korral ja kahel viimasel puhul on lavastajad tulnud välismaalt. Sophoklese „Antigone” tõi ühenduses R.A.A.A.M. lavale iraanlane Homayun Ghanizadeh ja Euripidese „Iphigenia Aulises” teatris NO99 briti lavastaja Lorna Marshall. Tundes Inglismaa teatrielu, kus antiikainesel baseeruvaid näidendeid lavastatakse pea üle nädala, paistis mulle lausa uskumatu, et Eestis seda rikkalikku materjali üldse ei kasutata. NO99 lavastus meeldis mulle väga ning kirjutasin sellest ka arvustuse rahvusvahelisse antiikteatri ajakirja „Didaskalia”, mille üks toimetajatest hakkas väga aktiivselt NO99 ja Eesti teatrielu vastu huvi tundma.

Hoolimata sellest, et antiikdraama sündis meist märksa erinevates kultuurilistes, majanduslikes ja poliitilistes oludes, mängitakse seal läbi situatsioone ja käsitletakse küsimusi, mis on aktuaalsed igal ajastul ja ühiskonnakorra ajal. Kuidas ühildada individuaalset õnne riigi vajadustega? Millised on meie inimlike võimete ja oskuste piirid, kuidas peaksime suhestuma jumalatega ning milline roll on religioonil meie igapäevaelus? Missugused on (ja peaksid olema) naiste ja meeste rollid ühiskonnas? Kuidas peaks võim ühiskonnas jaotuma? Millised on demokraatia kitsaskohad ja kuidas neid kompenseerida? Antiikautoreid lavastatakse meil nõnda vähe tõenäoliselt seetõttu, et antiikkultuur tervikuna on Eesti inimesele siiski üsna kauge. See on ka nõukogude aja jäänuk, mil antiikkeeli ja -kirjandust ei õpetatud. Aga seda enam võiks nüüd antiikmaterjali üles kaevata: meil on ju nii palju heal tasemel tõlkeid tehtud, nii et paljud suurepärased tekstid on kaunis eesti keeles kättesaadavad.

Kuidas üldse jõudsite klassikalise filoloogia juurde?

Õppides Tartu ülikoolis filosoofiat sattusin esimese kursuse lõpus üsna juhuslikult Uue Testamendi kreeka keele loengutele ning Marju Lepajõest innustatuna liikusin juba klassikalise filoloogia õppetooli juurde ja hakkasin intensiivsemalt kreeka ja ladina keelega tegelema. Ka filosoofiaõpingud toetasid tärganud huvi klassikalise filoloogia vastu: oma bakalaureusetöös keskendusin Friedrich Nietzsche varasele loomeperioodile ning Nietzsche oli teadagi üks oma aja kuulsamaid klassikalisi filolooge.

Muide, asjaolu, et õppetooli nimeks sai klassikalise filoloogia õppetool, on omamoodi kummardus Tartu Ülikooli raamatukogu esimesele direktorile ja ülikooli kunstimuuseumi rajajale Karl Morgensternile (1770-1852), kes oli Euroopas üks esimesi, kes selle mõiste kasutusele võttis. Tegelikult omandatakse selle eriala raames märksa avaram kultuuriline baas, mitte pelgalt antiikkeelte oskus. Inglismaal ja Ameerikas näiteks kasutatakse laiemat terminit Classics, mis on omakorda inspireeritud saksakeelsest Altertumswissenschaft’ist ja üldjoontes iseloomustab valdkonna ulatuslikkust märksa paremini kui „klassikaline filoloogia“.

Võib-olla oleks mõistlik ka Eestis juurutada mõistet „klassikalised teadused“ või „antiigiteadused“, et valdkonda pisut täpsemalt kirjeldada. Eesti ülikoolides antiigiteaduseid küll eraldi kompleksse erialana ei õpetata: antiikaja uurijaid leiab nii ajaloo-, kunstiteaduse kui filosoofiaosakondadest. Ent kuna klassikalise filoloogia õppeprogrammi kuulub kohustusliku osana ka teiste antiigiga seotud ainete läbimine, siis on sellest osakonnast saanud nii antiikkeelte- kui ka laiemalt kirjandus- ja kultuuriteadlaste ning filosoofide koondumiskoht.

 

Teie antiigiuurimusi ühendab huvi retoorika vastu. Kuivõrd aitavad antiikset retoorikat, sofistikat jms puudutavad teadmised mõista tänapäevaseid infosõdu, propagandat ja ideoloogiat?

Antiikautorid on retoorikaga tegelemise alustamiseks ja kõnekunsti mõistmiseks hea lähtepunkt. Antiikmaailma näol oli suuresti tegemist suulise kultuuriga, mistõttu oskus avalikult esineda ja end veenvana näidata oli väga oluline. Antiikautorid mõistsid suurepäraselt, kuidas info ja kuulajatega manipuleerida, keerukamate situatsioonide erinevaid tahke enda vajadustele vastavalt esitada, valitsejate võimuprogrammi oskuslikult veenvaks muuta jne. Propagandast me tõenäoliselt Vana-Kreeka kontekstis veel rääkida ei saa, kuid Augustuse võimuletulekuga Roomas aastal 31 e.m.a. näeme ka esimesi propagandailminguid. Ajalookirjutamine, filosoofia, kunstid ja teised valdkonnad allutati imperaatori nägemusele ning kaasati selle ideoloogia tutvustamisse ja levimisse.

Pidev võrdlus kaasajaga pole siiski alati mõistlik ja annab antiikmaailmast ühekülgse ning kallutatud arusaama. Et autorite ideedest paremat pilti saada, tuleb neid vaadata kontekstis, milles need on sündinud. Missugune poliitiline maastik näiteks võimaldas antiik­draama nõnda laia levikut? Miks kaldus Cicero oma loomingu hilisemas perioodis aina enam Platoni ideede käsitlemise poole? Antiikautorid on inspireerivad vestluspartnerid ka olukordades või probleemide puhul, millega igapäevaselt kokku puutume. Vana-Kreeka ja Rooma mõtlejad küsisid meilegi endiselt olulisi küsimusi selle kohta, milline oleks parem riigikorraldus, missugune on õnnelik elu, kuidas kasvatada lapsi, valida sõpru ja naist, milliseid raamatuid lugeda, kus koolis käia, kuidas endast märki maha jätta. Need on küsimused, millele ei ole lihtsaid vastuseid ja antiikautorite mõttekäigud on sama pädevad ning asjakohased kui kaasaja mõtlejate omad. Mõnikord tunned avastamisrõõmu sellest, et oled kahe tuhande aasta taguse mõtlejaga mingil teemal sama meelt, teinekord aga paneb antiikautori ootamatu seisukoht oma arvamusi ümber hindama või uues valguses nägema. Nii et antiigi mõju ei piirdu tänapäeval pelgalt etümoloogia või algmomendi tuvastamisega.

Õpetlaste antiigihuvis vahelduvad moesuundumused. Kord idealiseeritakse Platoni tõeotsinguid, seejärel kummardatakse näivust ning seatakse eeskujuks sofistid. Kuivõrd klassikalised filoloogid tegelevad antiigiga antiigi enda pärast ja kuivõrd toimub minevikugi uurimine paratamatult tänapäevaste moodide kohaselt?

Aina enam ollakse valmis tunnistama, et antiigiuurimine – nagu igasugune uurimistöö nii humanitaar- kui ka reaalteadustes – lähtub olulisel määral kaasaja huvidest. Viimasel ajal pööratakse näiteks üha rohkem tähelepanu antiikmõtlejate arusaamadele ökoloogiast ja taimetoitlusest, võrdõiguslikkusest jne. Need uurimisvaldkonnad on tõusnud antiigiuurijate huviorbiiti justnimelt seetõttu, et nad on olulised tänapäeva kontekstis. Nii et iga teadlane peaks enda käest vähemasti korra küsima, miks ta antiikautorite teoseid just selle või teise nurga alt vaatab, miks teda huvitavad just need küsimused jne. Seejärel on ka natuke lihtsam enda perspektiivist edasi liikuda ja püüda antiikmõtlejatest nende endi kontekstis paremini aru saada.

Mõnede antiikmõtlejate vari on siiski teistest tugevam. Kas nt Platon on tõusnud ebaproportsionaalselt keskseks? Mis on selle taga? Kas tõesti suurem igavikuline väärtus või mõned maisemad tegurid, näiteks pärandi säilimine, juhused jms?

Neid tahke on väga raske lahutada. Loomulikult on meie arusaam antiigist seotud autoritega, kelle teoseid peeti olulistel ajaloolistel momentidel – kas kaanonite koostamise ajal hellenistlikus Aleksandrias või siis juba hiljem, keskajal – säilitamisväärseiks ja paratamatult on need autorid ka meile oluliseks kujunenud. Samas teame, et mõned autorid on antiikkultuuris ja ka hiljem keskset rolli mänginud, kuid ühel või teisel põhjusel pole nende teosed säilinud või ei kõneta need autorid meid tänapäeval enam samavõrd. Komöödiakirjanik Menandros tuleb kohe näitena meelde, või Aristotelese avalikkusele suunatud ja populaarsed teosed, mis meie ajani säilinud ei ole. Nii et mõnikord tundub tõesti, et meie nägemus antiikautoritest on suuresti kujunenud juhuse tahtel.

Platon ja Aristoteles domineerivad antiigi filosoofiapärandis üsna võrdselt ja nende mõju hilisema filosoofia ja teaduste arengule on olnud määratu. Need kaks filosoofi järelikult kõnetasid siis ja kõnetavad ka praegu inimesi eriti olulisel määral. Aga õige on ka see, et need kaks autorit on tähelepanu pälvinud teiste mõtlejate arvelt või alternatiivsete filosoofiliste suundade alavääristamise tõttu. See perspektiiv on nüüdseks muutunud ja aina enam uuritakse näiteks stoikute või epikuurlaste filosoofiat, kuid kahjuks pole nende säilinud teosed võrreldavad Platoni ja Aristotelese teoste kogumiga.

Olete valinud oma doktoritöö peategelasteks Lysiase ja Isokratese ning alustate nii Lysiase kui Isokratese retseptsioonile osaks saanud moonutavate platonlike mõjude esiletoomisega. Milles seisnes Lysiase sobimatus Platoni ja Sokratese sihtidega, millised Lysiase voorused nad tähelepanuta jätavad?

Mõlemad esinevad tõepoolest tegelastena Platoni dialoogis „Phaidros“, Lysias dialoogi alguses ja Isokrates teose lõpus. Mind huvitas, kuidas tekkis antiik­retoorikute kaanon, millist rolli erinevad autorid selles mängisid ning kuidas nende teoseid ja nägemust retoorikast hilisematele põlvkondadele selgitati. Jäi mulje, et Lysias ja Isokrates on teistest autoritest suuremal määral seotud retoorika defineerimisega. Lysias käsitas retoorikat kui meelelahutust ning populariseeris oma oskuslike kõnedega niisugust lähenemist edukalt ka oma kaasaegsete hulgas. Selline positsioon oli täiesti vastandlik sellele, mida Platon pidas silmas nn tõelise retoorika all. On seega täiesti arusaadav, miks Lysiast on „Phaidroses“ kujutatud nii negatiivse karakterina, „anti-intellektuaalina“, kes on oma lihtsate ja mõjuvate kõnede ning sarmiga igasuguse tõsisema õpetamise ja enesearenemise vastand. See on aga muidugi Platoni perspektiiv, mis peidab tema enda (poliitilisi?) motiive, ning Lysiase sellist kujutamist ei saa ajaloolise dokumendina täielikult usaldada. Hilisem retoorikatraditsioon näeb Lysiast hoopis teises valguses: tema lihtne ja mõjuv stiil muutub hariduse omandamisel oluliseks verstapostiks ning tema jäljendamisest saab koolipoistele üks esmaseid kokkupuuteid retoorika­haridusega.

Millistele olulistele küsimustele meie tänases kultuuriruumis Lysiase parem tundmaõppimine pilku heita võimaldab?

Mina olen Lysiaselt õppinud tähelepanelikkust oma kirjutamisstiili ja väljendusoskuse vastu ning olen endiselt tema lihtsa, tabava ning humoorika stiili lummuses. Tähelepanu oma keelekasutusele on aina päevakajalisem ka meie internetiajastul, mil suhtleme e-posti ja Facebooki jututubade jne kaudu vähemasti sama palju kui inimestega vahetult näost näkku kohtudes. Tahes-tahtmata kujundame iga postitusega ümbritsevatele inimestele endast teatava kuvandi, mis annab märku sellest, kes me oleme, mis meile meeldib, kuidas meiega suhelda jne. Lysiase lihtsuse ja täpsuse kunst aitaks meil oma mõtteid selgemalt ning konkreetsemalt väljendada ja seega ka oma (kirjalikku) persooni kriitilisemalt hinnata.

 

Mille poolest erineb Lysiase meelelahutuslik, asju ootamatutest külgedest avav retoorikastiil sofistidele omasest lähenemislaadist?

Erinevalt sofistidest, kes olid peamiselt õpetajafiguurid ja rändasid ühest linnast teise, otsides õpilasi, kellele oma teadmisi/oskusi edasi „müüa“, ei ole Lysias teadaolevalt kunagi õpetamisega tegelenud. Ta ei proovinud oma annet või oskust ratsionaliseerida ega metoodiliselt teistele seletada. Lysias on tuntud selle poolest, et ta müüs juba n-ö valmisprodukti, kõnesid, mida ta oli vastavalt konkreetsele olukorrale kirja pannud ja mida tema kliendid pidid pelgalt pähe õppima. Antiikajast on teada anekdoot, kus klient, kes Lysiaselt kõne ostis ja selle kodus mitu korda läbi luges, vaimustus igal järgmisel lugemiskorral kõnest aina vähem ja pärast kolmandat korda leidis, et kõne ei ole üldse nii efektne kui talle alguses tundus. Lysias vastas kliendi kaebuse peale, et selle kõne eesmärk ongi olla mõjuv ja lööv vaid üks kord, vandekohtunike juures.

Praktilise ning teisalt metafüüsilise ja ontoloogilise mõtlemise vahekorrad on läbi filosoofiaajaloo püsinud pingelistena. Mida ütleb meile selles kontekstis Isokratese positsioon mõtte- ja kultuuriloos?

Isokrates on tõesti natuke keerulise saatusega antiikaegne mõtleja. Tänapäeva filosoofid ei pööra talle suurt tähelepanu või kui, siis ainult kui Platoni kaasaegsele, kel polnud suurt midagi filosoofiliselt olulist öelda. Samas on teada, et Isokrates oli üks mõjukamaid omaaegseid õpetajafiguure ning tal oli oluline roll ka koolide tekke ja hariduse mõtestamise juures. Isokrates ei uskunud, et inimestel oleks võimalik metafüüsilise või objektiivse tõeni jõuda. Selle asemel, et sellise ideaali poole püüelda, tuleks tema sõnul rahulduda levinud arvamuste ja juba läbiproovitud praktikatega. Ajalool on seega Isokratese mõtlemises väga tähtis roll, kuna see osutab nii positiivsete kui negatiivsete näidete kaudu erinevatele viisidele, kuidas toimida ning teha õigeid otsuseid. Kuigi veel esimesel sajandil e.m.a. käsitlesid mõned mõtlejad Isokratest olulise filosoofina, on hiljem rõhutatud pigem tema kirjutamisstiili kui tõelise harituse näitajat. Filosoofilises arutelus pole talle kohta jäetud. Ajaloost Isokratese filosoofia n-ö välja kirjutamine näib ajaliselt haakuvat Rooma impeeriumi tekkega ning hiljem juba kristluse levikuga. Tegemist võiski olla sellise ajaloolise momendiga, mil näiteks Platoni või Aristotelese abstraktsem metafüüsika sobis paremini kokku impeeriumi ideoloogiaga.

Kas me võime siis Isokratest teatud mõttes vaadelda kui romantismiga käsikäes arenenud konservatiivse mõttelaadi eelkäijat või hingesugulast?

Nõnda on Isokratest tõepoolest varem uurijate poolt tõlgitsetud ja Isokratese huvi valitseva eliidi vastu on ehk kõige mõjusamalt edasi arendanud Machiavelli. Samas tuleb tunnistada, et Isokratese enda kontekstis mõjuvad sellised poliitilised mõisted nagu konservatiiv, liberaal jne anakronistlikena. Tänapäeva seisukohalt ja antiikaja poliitilisi olusid arvesse võtmata näib enamik tollaseid mõtlejaid konservatiividena, aga selline sildistamine ei aita meil nende mõtteid paremini mõista. Isokratest lähemalt uurides selgub, et „konservatiivse“ mõttelaadi asemel õpetas ta oma koolis pigem analüüsimeetodit: kuidas mõjusalt argumenteerida ja selleks erinevat tüüpi materjali (ajaloos tuntud tegelaskujusid, sündmuseid, ideid) kasutada.

Lõpetuseks, kuivõrd Lysiase ja Isokratesega tegelemine pani teid retoorikatraditsioonile vaatama teatavas uues valguses? Millised on peamised erinevused ja uudsed momendid, mis senise kaanoni taustal märkimist väärivad?

Kuigi ma olin põgusalt nende kõnedega ka varem kokku puutunud, siis oma töö raames Lysiase ja Isokratese tekste lugedes ja teemasse süvenedes olin üllatunud, kuivõrd olulist rolli on nad retoorika diskursuse arenemisel mänginud. Ent võib-olla isegi põhjapanevam oli teine avastus, nimelt see, kuivõrd olulised on esimese sajandi e.m.a. kriitikud, iseäranis Dionysios Halikarnassosest, retoorikatraditsiooni kujundajatena. Retooriline analüüs klassikaliste autorite kõnede kohta toetub senini suuresti Dionysiose detailsetele hinnangutele. Kui seni on teadlased Dionysiost käsitlenud pigem kui kopeerijat ja saamatut kriitikut (osalt ka seetõttu, et ta söandas kritiseerida Platoni kirjutamisstiili), siis tema esseid lugedes avastasin, et tegemist on märksa kompetentsema autoriga kui seni arvatud. Esimese sajandi teine pool e.m.a., mil Dionysios Rooma kolis ja õpetama asus, oli üks äärmiselt põnev periood, täis segadust ja muutusi, mil ka retoorikaõpetus pidi end ümber mõtestama et uue kontekstiga paremini haakuda. Selle aja aktuaalsete probleemidega (kultuuriline kakskeelsus, riigikorra muutumine jne) suudame ka tänapäeval lähedalt suhestuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar