Restaureerimiskool: kellele ja miks?

 

Kunstiajaloolased Tiina-Mall Kreem ja Juhan Maiste vestlevad EKA restaureerimiskoolist, selle vajalikkusest ja erilisest aurast. Restaureerimiskooli looja Juhan Maiste ja koolitudengid monumentaalsele Leninile uut elu andmas. Tõnu Sepp

Miks peaksime meie, kaks kunstiajaloolast, kes vaevalt oskame skalpelli ja pintslit käes hoida, rääkima konserveerimisest-restaureerimisest?

Ega peagi. Vahel mulle tundubki, et oleme võtnud vanema õe või venna rolli, mis õigupärast ju kunstajaloole kuulubki ja millest selle tõttu on ka raske loobuda. Raske on tunnistada, nii endale kui teistele, et kusagil renessansi algusaegadel sündinud ühemunakaksikutel – nii uuel itaalia keelel kui vulgata puhastamisel kujunenud ladina keelel (nii geeniuse loomingulisel puhangul kui arheoloogial) – on võrdväärne koht meie väärtushinnangutes. Ilma üheta ei ole teist. Kunstiajalugu tegeleb nende mõlemaga: nii innovatsiooni kui traditsiooniga; konserveerimine veel lisaks. Ideede refleksioonist kujunenud materiaalse maailmaga, asjadega mitte nii, nagu nad meile ilmnevad, vaid nagu nad on: see tähendab mitte mimeetilise kujundiga, vaid faktidega, milles sisu, vorm ja aine on kokku sulanud ja kujundavad iseendas hinnatava terviku. Objektiivse reaalsuse, millel on oma ruum, aeg ja lugu, mis kõneleb meiega samavõrra, kui meie kõneleme temaga, ning mis hermeneutilise mälu kaudu annavad meie olemisele sügavama aluse. Uskudes asjade olemasolusse, usume iseendasse, asjad kinnitavad meie endi vajalikkust meie loodud reaalsuses.

 

Räägime restaureerimiskoolist. Restauraatori igapäevane töö nõuab reeglina süüvimist mateeria füüsilistesse omadustesse. Ja ometi oled restaureerimiskoolis pidanud vajalikuks õpetada selle kasvandikele peale teksti ka konteksti tundmist. Miks?

Siin ehk peitubki minu roll kunstiajaloolasena. Fakt on vaid esimene tasand, objekti poolt vaadates kvaliteet, subjekti seisukohalt meie meelte salajane puudutus, mille kodeeritud tähenduste süsteem eeldab kogu meie senise teadmise, kultuuri ja selle kandja, mälu kaasakutsumist. Kui asjad ise on tekst, siis ajalugu (see inimese üks geniaalsemaid leiutisi) kujundab konteksti, võimaldades mõistmise sillale jõudnul näha meie osalust maailmas, ja mitte valmisprodukti, vaid igavesti muutuva suhtena. Me mitte ainult ei avasta ruumi ja aega, vaid loome seda. Konservaatori loovus ei peitu mitte ajaloo täpses äraseletamises, vaid üha uute võimaluste avamises ajaloo pidevaks ja protsessuaalseks ümbermõtestamiseks.

 

Kuigi õppeprogramm seda ei kajasta, oled õpetanud restauraatoreid, ja mitte ainult neid, hindama paatina, taluma mõra, leppima maise kaduvusega. Miks ei tohi unustada vana deviisi – memento mori?

Teeksin siinkohal viite Jacques Derridale, kes, väites, et ajaloo (sellest tulenevalt ka eksistentsi probleemi) ei ole kunagi võimalik lahendada, avab mineviku mõistmise allikana surma olulisuse, andes surmaga seotud müsteeriumidele platonismist kristluseni sügavalt isikliku tähenduse (J. Derrida, „Donne la morte”, Paris 1992). Uusajast peale pole surm mitte üksnes õuduse, vaid lõpliku ja lootusetuse sümboliks, häving on tähendanud allaandmist, meie endi mina kadumine on olnud võitlustandriks, mille lippude alla on kutsutud nii moodsa ajastu futuristid kui restauraatorid. Inimesel lihtsalt ei lubata vananeda. Kõik, mis oled, oled selles elus, Nicolas Poussini „Et in Arcadia ego” (ka mina, surm, olin siin) juhatab meid ühelt poolt Kleio (kuulsuse) monumentaliseerimisele mälestustahvlite abil, teiselt poolt igavese (arkaadialiku) nooruse ihaluseni, mille meediumiks on nii laulukonkursid kui noorendavad piimavannid. Otsime igavese elu eliksiiri, mõistmata, et ka häving ja kadu on üks osa inimelu paratamatusest. Varemete kaudu mõistame sageli asjade olemust paremini … . Juba sündides kanname seemnena kaasas lõpu algust. Inimese võitlus entroopia vastu lõpeb paratamatult kaotusega (Nobert Wiener). Kõik on ajutine. Mis järele jääb, on mõte.

 

Minu arvates on sellel õpetusel oluline tähtsus. Paratamatult tuleb ju restauraatoritel, kui õnn selja pöörab, näha seda, kuidas nende aastatepikkune töö tuulde lendab, tuhaks või mullaks saab.

Minu mõte keerleb leppimise ümber. Kindlasti tegid need, kes restaureerisid enne meid midagi, mis meile tundub vale, midagi valesti, aga valesti teeme ka meie. Mitte teha haiget, mitte kõneleda liiga valjult ega ka mitte keeles, mida ehk ei mõisteta. Kõik, mille olen lisanud, peab järgmine konservaator saama kerge vaevaga eemaldada. Aga see on vaid konservaatori esimene roll. Tema teine ja ehk olulisem ülesanne on avada asjadega seostuv viitekeel, puhastada ja kujundada teostest tervik ja anda nii ajaloo lavastamise võimalus, mida, nagu teame, tahab iga sugupõlv teha uuesti. Seejuures näib mulle siiski, tulles tagasi artikli alguses tõstatud muna ja kana küsimuse juurde, et konservaatori võimalused kellelegi või millelegi liiga teha on koguni väiksemad kui ajaloolasel või kunstiajaloolasel, kelle välja öeldud arvamuse ümberlükkamine võib nõuda hoopis tõsisemaid pingutusi. Ärgem alahinnakem asju, aga ärgem tehkem neist ka kultust. Tähtsam kui Maarja kujutis mõnel kirikust muuseumisse varjule viidud ikoonil on Maarja ise, mälestus ja idee kunagi olnust.

 

Millise koha on restaureerimiskooli õppeprogrammis endale saanud säilitus- ja hoidmisõpetus?

Olengi vähe kõnelenud koolist, rohkem alustuseks väärtustest ja respektist ning alles siis nende hoidmisest. Usun, et see ongi didaktiliselt sobiv tee. Tegu on vaid tagajärg. Hoidmine ei tähenda sageli muud kui süleshoidmist, silitamist ja imetlemist, millega igal meist on vist pisut erinevad kogemused. Niinimetatud teadusliku (modernistliku) muinsuskaitse vaimustus, mis tähistas pigem tõde kui selle otsingut, on tänaseks asendunud suhtumiste paljususega, analüütiline lähenemine fenomenoloogilisega, seadusekuulekus mõtlemise ja mõistmisega. Ütlen ausalt: kõige rohkem kardan seda, kui elava sõna asemel hakkavad kõnelema tabelid. Muinsuskaitse kui distsipliini eelis ajaloo ees on selle tegelemine asjaga, kehtestatud  mõistete süsteemi asemel elava elu endaga. Ja selleks on restaureerimiskoolis praegu väga hea kollektiiv: maali konserveerimist õpetavad Hilkka Hiiop ja Merike Kallas, skulptuuri Isabel Aaso, sisearhitektuuri ja antikvarismi Mati Raal, museoloogiat Mariann Raisma, arhitektuuri Leele Välja, Maris Suits ja Lilian Hansar, kes on ühtlasi kogu kooli juhataja. Kurmo Konsa, Heige Peetsi, Karl Õigeri, Urve Kallvuse konkreetsed teadmised kindlustavad loovale algele  akadeemilise  aluse. Millestki enamast oleks raske unistada. 

 

Mitmetest restaureerimiskooli kunagistest õpilastest on saanud kooli tänased õppejõud. Mil määral saame rääkida restaureerimiskoolist kui koolkonna loojast?

Arvan, et vastus sellele küsimusele peitub eespool öeldus. Mitte kunagi ega kuskil, ei üheski muinsuskaitse ega konserveerimiskoolis ole õnnestunud koondada arhitektuuri, filosoofiat ja kunstiteadust ühe katuse alla. Restaureerimiskool ei ole sündinud mitte jäljendamise, vaid unistamise kaudu, seda ei ole loodud ühegi riikliku aktiga. Kui kümmekond aastat tagasi (1996) alustasime, siis olid lootus ja usk meie ainsateks instrumentideks.  Toonase EKA rektori Ando Keskküla lahke luba kooli asutamiseks sisaldas võimaluse omateenitud vahenditega alustada akadeemilise hariduse andmist. Paari aasta pärast saime magistriõppes esimese riigi toetusega koha, kulus veel aasta ja alustasid esimesed bakalaureused. Toona võeti ka kaks esimest inimest, restaureerimiskooli ajaloos ülitähtsat rolli mänginud Krista Laido ja allakirjutanu ametlikult kooli tööle. Kunstiajaloo professori asemel hakkasin kandma muinsuskaitse ja restaureerimise professori nime. Kooli kolmanda akadeemilise astmena avanes doktorantuur. Kuni viimase sügiseni tegutsesime hirmus ilusates remontimata ja restaureerimata ruumides Pikk tänav 20, mis jõudsid kooli käsutusse tänu Tallinna  kultuuriväärtuste ametile ja selle juhile Agne Trummalile. Paljuski kujunes selle mõranenud ja pragunenud seinte järgi ka kooli maine. Õieti olid ruumid seal viljeletava filosoofia näitlik illustratsioon. 2007. aastal andis EKA koolile Suur-Kloostri tänaval oma maja. Meil on olnud õnne! Elu on juhatanud meie teele ikka uusi ja huvitavaid inimesi, kustutamata seejuures kaardilt vanu. Ma ei tea, kas mõistetakse, mida tahan öelda: restaureerimiskool on inimeste loodud, selle ideeks on olnud algusest peale elava kogemuse edastamine elavatele, kõige selle positiivse edasikandmine, mida endas sisaldab Eesti vaim ja kultuur.

 

EKA restaureerimiskoolil on hulgaliselt kontakte lääne restauraatorite-konservaatoritega. Mitmed kooli õpilased on leidnud võimaluse studeerida-praktiseerida seal, kus päike loojub. Mitmed lääne spetsialistid on jaganud õpetust meie koolis. Kuidas on lood Venemaaga? Nõukogude ajal restaureerisid Eesti hinnalisemat kunsti- ja arhitektuuripärandit just Moskva ja tollase Leningradi kolleegid.

Ja kus siis päike loojub? Kus on täna inimese kodumaa? Ehk kannab ta seda endaga kaasas, mälestustes, ettekujutustes, siirdudes siit maalt teele, tehes pika ringi nagu inimene Priit Pärna filmis, et veenduda ammu kokku lepitud tõsiasjas: meie maailm on ümmargune. Kui kohtame mõnda oma tudengit täna Roomas, Pariisis, Stuttgardis, Lubljanas, on see sama loomulik kui tõdemus, et oleme pärit ühtedest ja samadest juurtest. Jagame tekste, mis juhatavad meid tagasi Jeruusalemma ja Ateenani, oleme ühe pere lapsed. Euroopas on konservaatorina vähe tähtsust sellel, kas oled eestlane või albaanlane. Visuaalse kultuuri vallas on raske jagada spetsialiste omadeks ja võõrasteks. Tõdemus, et päike tõuseb idast, juhatab meid varem või hiljem tagasi ka Peterburi ja Moskva, Pekingi ja Lõunamere saarteni, kus restaureerimine tähendab ennekõike rituaale, ohverdamistseremooniaid ja igapühapäevaseid lillekette, mis tõmmud tüdrukud on laupäeva öösel džunglist noppinud.

 

Viimane, seitsmes ja pühapäevasem küsimus: millised on sinu restaureerimiskooliga seotud unistused? Ma ei usu, et oleksid Tartu ülikooli kunstiajaloo professorina neist loobunud.

Üks unistus on tänaseks  täitunud. Oled teinud minuga intervjuu, kus sain palju sellest, mida pean oluliseks, sõnadesse valada. Restaureerimiskool on omamoodi kool. Teist sellist kooli Euroopas ei ole, sest ei ole olnud seda erakordset ajaloolist situatsiooni, mis andis ühes vanas hansalinnas võimaluse millegi uue alustamiseks. Väärtused ei sünni üksnes meist paremal või vasakul, läänes või idas, vaid meis endis. See, mille oleme loonud, on olemas. Taustana ka teadmine, et professionaalsusel on sitked ja sügavad juured – kanda seemet ikka kaugemale ja edasi. Mida hindan kõige rohkem kooli erilist aurat, koostöövaimu, mis viib mitusada väga erineva tausta ja konkreetse elukutsega inimest (ehitajatest muuseumihoidjate ja bakalaureustest doktorantideni) igal kevadel kusagile Eestimaa nurka – Sillamäele või Otepääle, et pärast kahte seminaripäeva tantsida ööst hommikusse, suudelda seni, kuni lääs puutub taas kokku idaga ja kustuvast ehavalgusest sünnib taas koidikupuna. Armastan neid irooniavabasid hetki, mil elu absurdi asemel kohtume selle tegeliku sisu – sünni ja surma lõputu ja rituaalse kordusega.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming