Repliik*

David Vseviov

Ausalt öeldes olin ma viimati sedavõrd hämmingus mõned head aastad tagasi, kui sain ühelt proualt kirja tungiva palvega lõpetada „Müstilise Venemaa“ raadiosaatesarjas Stalini kiitmine. Ma ei osanud selle etteheite peale talle midagi mõistlikku vastata. Igati lugupeetud ja sümpaatsetele Aarne Mäele, Olavi Pestile ja Jaak Valgele tahan aga kindlasti kirjutada ning avalikult öelda, et pärast „Juku raadio“ saate kuulamist pole mingit põhjust pöörduda minu poole palvega hoiduda teid ja teiesarnaseid idioodiks tembeldamast. Ja seda ainuüksi sellel põhjusel, et ma pole midagi sellist kunagi teinud, öelnud ega isegi mõelnud. Teie pole ju kaugeltki ainsad Iraani külastanud ja reisijärgseid muljeid jaganud inimesed. Te ju ise ütlete, et teete vahet ühiskonnal ja riigivõimul. Ja see on teie puhul igati arusaadav. Aga uskuge mind, neid, kes seda vahet teha ei suuda (ka Venemaa variandis), on piisavalt palju, nagu neid oli omal ajal Nõukogude Liitu külastanud lääne kultuuritegelaste hulgas. Ainult neist ja sellest ma ju tolles saates rääkisin ning Iraani kasutasin näitena vaid seetõttu, et ei saa kuidagi unustada omaaegset vestlust Cannes’i žürii eripreemia saanud filmi „Persepolis“ autori, Prantsusmaal poliitilise põgenikuna elava iraanlanna Marjane Satrapiga, seda, mida ta rääkis oma perekonna saatusest. Ja mingeid paralleele Iraani ja Põhja-Korea vahel pole ma tõmmanud ja neid ühele pulgale pannud (ka mina ei soovi olla idioot). Ma vaid üritasin (seda just nimelt Põhja-Korea näitel) arutleda selle üle, kuidas ja kas sellise süsteemi puhul on võimalik säilitada etteantud liinist eristuvat mõtlemist või ei ole. Või on allumine sellele enese alalhoiu instinkti tõttu paratamatu.

*Vt „Meie ei ole idioodid“ (Sirp, 27. XI)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming