Relvast või kultuurist või

Toe N?

Kuidagi välistavahõnguliselt kõlas läinud talve sambaskismas hüüd „Kui kuulen sõna „revolver”, siis haaran kultuuri järele”. Ometi, vahest polegi relv ja kultuur ilmtingimata teineteist välistavad või on need mõnel juhul koguni ühe oheliku kaks otsa?

Enamasti mõistetakse sõna „relvakultuur” all midagi käegakatsutavalt rakenduslikku ja eriti püstoli-püssi käsitsemise oskusi ja reegleid ning paremal juhul ka vastavat mõttelaadi tervikuna. Kuid see pole ilmselt kõik.

Ajalooline relv, nagu muugi meiega seotud asjade maailm, on kultuuripärandi loomulik osa. Relvade väljamõtlemisele ja tootmisele on kulutatud silmatorkavalt suur osa inimkonna vaimuandeist ja materiaalsetest võimalustest. Ja, mis parata, nii kiriku ehitamine kui suurtükkide valamine käis ikka ühtemoodi heas usus, et nii õnnestub ennast hoida ja teisi parandada. Ajaloomuuseumis eksponeeritud Tallinna timuka mõõka ei ole keegi ristinud ebakultuursuse sümboliks. Sellega raiumine oligi vanasti kultuurne tegevus, erinevalt nii mõnestki muust protseduurist.

Ja edasi minnes, kas mitte pidada kultuuri osaks mõisteid mõte, teadus, haridus, kunst, ajalugu ka juhul, kui nende eesliiteks on sõna sõjaline ja sõja-? Haritud ohvitserkonda on läbi ajaloo peetud intelligentsi osaks ning seda tasuks meeles pidada ka praeguses Eestis. Ühel kriitilisel hetkel läheb otsustamine ühiskonnas tsiviilisikutelt üle kindrali kätte ning oleks soovitav, et ta kuuluks kultuursesse seltskonda.

Kultuur ei distantseeru ju sugugi kõigest praegusel hetkel halvaks arvatust, vaid püüab eelkäijate mõistmise kaudu nende mõtteilma ja esemeid tänapäevale lähemale tuua. Või on meil siinkohal surnutele värskeid soovitusi?

Vanad püssid, kahurid, lennukid on kõikjal väärt museaalidena au sees ning nende uudistajaid palju. Eestis valitses ses osas pikka aega lausa tühjus, mis alles 10-15 aastat tagasi tasapisi täituma hakkas. Ainuüksi endise iseseisvuse 22 aastaga käis Eesti sõjaväest läbi 280 000 püstolit-püssi-kuulipildujat, 850 mitmesugust suurtükki, üle 150 lennuki ja palju muud, kõnelemata juba teiste riikide poolt Eestis pruugitud sõjaväevarast. Kuid pea kõik see on kaotsi läinud. Ainsad 1940. aastani Eesti riigi relvastuses seisnud ning tänaseni säilinud suurtükid on kolm 229 mm Vene 1878. aasta rannamortiiri, mis kahe ilmasõja vahel idapiiri kaitseks üles seati. Neist üks ilutseb täna Narva linnuse hoovis ja veel kaks Ivangorodi kindluse õuel 1938. aastal eestlaste ehitatud alustel. Arvuliselt parem pole asi ka päris Eesti püsside ja kuulipildujatega. Küll aga saab Eesti selle pärandi nappivat osa täiendada kui mitte täpselt nendesamade, siis vähemalt sama tüüpi relvadega, mida on Eestis või eestlaste poolt kasutatud. Kui väärt raamatukogu või mõisainterjöör on hävinud, säilib siiski lootus see osaltki asendada, kuigi tegu pole füüsiliselt nendesamade kadunud asjadega.

Just äsja täienes Eesti ajaloo- ning kultuuripärand erilise museaalide koguga – suure ja mitmekülgse relvakollektsiooniga Soomest. Eestisse on viimastel aegadel (tagasi) jõudnud mitmeid kaaluka kultuuriväärtusega kunstiesemeid ja arhivaale. Kuid esmakordselt on tegu millegi nii mahukaga sõjandusloo vallast.

Idee ja kontaktide algatajaiks olid Soome Sõjaveteranide Ühenduse esimees Raul Kuutma ja Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi juhataja Johannes Tõrs. Nende meeste teotahte ja Soome poole sõbrameele ning toetuse jõul võttis väärtusliku relvakogumi Eestile andmine reaalse kuju. Edasi lülitus asjaajamisse Eesti Sõjamuuseum ehk kindral Laidoneri Muuseum, mis viis ka asja võiduka lõpuni.

Juuni teisel nädalal Tallinna jõudnud relvakollektsioon sisaldab üle poolesaja 50–100 aastat tagasi loodud-kasutatud relva ja soomusmasinat, nende seas ka parajaid haruldusi. Selle kogu koostamise põhimõtteks oli relvatüüpide seotus Eesti ajalooga ühel või teisel moel. Alljärgnevalt põgus pilk sellele meie möödanikku illustreerima hakkavale museaalide kogule.

Vanim Soome kingitud relv, 1871. aasta Berdani vintpüss ehk berdanka oli tuttav igale viimases Türgi sõjas Vene soldatina kaasa löönud eestlasele. Tallinna jõudnud Vene 76 mm välikahuri 1902. aasta mudel ja Inglise 84 mm välikahur olid 1918.–1940. aasta iseseisvuse ajal Eesti sõjaväe tähtsamad ning levinumad suurtükid. Nimetatud tüüpi Vene kahurist tehti kõige esimesed suurtükilasud Vabadussõjas ning enne seda olid 1902. aasta „kolmetollised” kahurid nagu muudki toonased Vene relvad kasutada I maailmasõjas Vene väes sõdinud eestlastel. Inglise kuulipilduja Lewis on huvilistele samuti tuttav juba Vabadussõja fotodelt.

Soomest saadud Saksa 37 mm tankitõrjekahuri lähedane modifikatsioon oli aastatel 1938–1940 Eesti sõjaväe standardrelvaks. Soome/Tampella 81 mm miinipilduja jõudis 1938 kuni 1940. aastani Eesti relvastusse koguni kahel moel: esiteks ametliku ostuna Soomest ja teiseks salamisi, ilma litsentsita Tallinna Arsenalis järele tehtud toodanguna. Isegi Nõukogude Liidu 76 mm õhutõrjekahuri 1931. aasta mudel jõudis omal ajal Eesti sõjaväkke: 12 sellist saadi NSV Liidult märtsis 1940.

Omaette huvitava kogumi moodustavad Punaarmee püssid, püstolkuulipildujad, kuulipildujad ja suurtükid, millised Soome sai aastapäeva 1939–1944 sõjasaagiks. Seda tüüpi relvi kasutasid ka eestlastest soomepoisid Soome-Vene rindel ehk tegu taas killuga meie ajaloost. Samasugune soomepoiste seos on ka 37 mm Rootsi Boforsi tankitõrjekahuril ja mõnel muulgi relval. Eriline vaatamisväärsus on kahtlemata sõjas Soome relvastuses seisnud Saksa päritolu ründesuurtükk StuG 40.

Eestisse saabunud Saksa õhu- ja tankitõrjekahurid II ilmasõja ajast olid tuttavad nii Saksa kui Soome sõjaväes sõdinud eestlastele. Mõned saadud Nõukogude Liidu relvamudelid on seevastu seotud 1941.–1945. aastani ja hiljemgi Punaarmees teeninud eestlastega. Näiteks 152 mm haubitsa 1938. aasta mudelit kasutati 1941. aasta sõjasuvel 22. (eesti) territoriaalses laskurkorpuses ja 122 mm haubitsa 1938. aasta mudelit ning mitmeid Vene miinipildujad hilisemas 8. eesti laskurkorpuses. Mõned sõjatehnika näidised seonduvad ka sõjajärgse ajaga Eestis ja eestlaste teenimisega tol perioodil Nõukogude armees. Eesti sõjaajaloo värskeimateks pidepunktideks on Soome laskurrelvad, millega kodunesid viimasel ajal Soomes väljaõppe saanud Eesti kaitseväelased.

Eesti sai Soomelt esindusliku relvakogu, mille toel võib kõndida läbi Eesti ajaloo ühe keerukama ja kaotusterohkema aastasaja ning meenutada eestlaste sõdimisi eri aegadel nii enda kui Vene, Saksa, Soome ja Nõukogude armees. Soome kingi näol on tegu ka kaaluka rahalise loovutusega, sest need relvad on maailmas väärtustatud museaalid ja kogumisobjektid, millel täiesti arvestatav hind.

Jääb loota mõistvale arusaamisele, et 23. juunil Tallinna lennusadamas pidulikult üle antav kogu ei too meie õuele mitte kultuurivaenulikku sõjahõngu, vaid hoopis väärt tüki muu kultuuri sekka mahtuvat sõjaajalugu ning relvakultuuri.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht