Reforminoorte mõttemaailm on korras

Kalev Kallemets, Reformierakond

Hr Kaarel Tarand võtab hiljutises artiklis (27. X 2010 ) sihikule Reformierakonna ja selle noorte põlvkonna. Lubatagu seda kaitsta ja selgitada Reforminoorte ühe asutaja poolt. Hr Tarand arvab, et Reformierakond on oma „libertaristlikult ideoloogiliselt positsioonilt seilanud vasakpehmesse hüvede ümberjaotamisse“. Eksivad need, kes kunagi on pidanud Reformierakonda libertaristlikuks. Palun lugege Siim Kallase „Kodaniku riigi manifesti“. See on kodanliku liberaalse ideoloogia kandja. Muud nimetused on tühi lõualõks. Nagu on tühised ka kollased poliitikakäsitlused, mis piirduvad imagoloogia, oravate, ninasarvikute jm täiesti ebaolulise välispidise atribuutikaga.

Ka mainitud algdokumendis oli selgelt olemas sotsiaalpoliitika. See pole Reformierakonnal kunagi puudunud. Kuid sotsiaalpoliitikat saab jätkusuutlikult rahastada vaid tugeva turumajandusega riik, kus on konservatiivne eelarvepoliitika, lihtne maksusüsteem, kaasaegne tööturupoliitika ja minimaalne riigi sekkumine majandusse. Eesti ei vasta veel kaugeltki nimetatud ideaalidele, mistõttu koostabki Reformierakond uut valimisplatvormi.
Kuid üldplaanis Eestis liberalism toimib. On ümberlükkamatu, et Eesti on edukas, võrreldes saatusekaaslastega Ida-Euroopas. Seda nii majandus- kui ka sotsiaalnäitajate poolest. Loomulikult teeb see hirmsat tuska Reformierakonna poliitilistele konkurentidele ja vasakpoolse hingelaadiga inimestele. Meele teeb hr Tarandil mõruks ka fakt, et ühiskond hindab oma toetusega tulemuste saavutamist ning tema mõttekaaslastele jääb mõistmatuks, kuidas nende mõttemallis marginaalne ideoloogia nagu liberalism omab sellist toetust. Üks oluline õppetund poliitikast on, et ühiskond ei vali ideoloogiaid ega retoorikat, vaid ainus usutav asi on teod ja tulemused.
Paljude jaoks on müstika ning mingi vandenõuline nähtus, et Reformierakonnas pole olnud sisevõitlusi ning reeglina on leitud erakonna sees keerulistes olukordades lahendused, mis on poliitilises võitluses peale jäänud. Kuidas saab see nii olla? Kuid siin pole mingit vandenõu, vaid iroonilisel kombel just demokraatia, mille puudumises ja välistamises hr Tarand oma artikli alguses Reformierakonda süüdistab. Tegelikkuses toimub erakonna sees elav debatt kümnetel üritustel ja koosolekutel. Debatt, mis on sisuline, süüvib nähtuste põhjustesse, konsulteerib ekspertidega ning vaatab pikka perspektiivi.
Konkreetne näide. 2009. aasta kevadel valis Sotsiaaldemokraatlik Erakond valimisi arvestades koalitsioonis demonstratiivselt töölepinguseaduse vastuvõtmise takistamise ning valitsusest lahkumise strateegia. Reformierakond valis pärast tõsiseid sisedebatte ebapopulaarse ja rängalt kritiseeritud eelarve kärpimise tee, jäädes kindlaks oma ideoloogiale ja vaadates Eesti pikka perspektiivi. Tagantjärele vaadates – kumb erakond käitus õigesti?
Teine konkreetne näide poliitilisest debatist: tuumaenergia. Hr Tarand näib olevat väga kindel, et tema teadmine on tasemel, mis võimaldab jõulist seisukohavõttu. Lubage korrigeerida. Soome Olkiluoto tuumajaamas on suurtööstused reaalselt peamised omanikud ja saavad Mankala skeemi kaudu elektrit jaamast omahinnaga ehk turuhinnast ligi 50% soodsamalt. Mis tulemustega oleks poliitiline debatt, kui see tugineks meie pinnapealsele teadmisele ajaleheuudistest ja intellektuaalsele emotsionaalsusele, mitte põhjalikule ja ratsionaalsele asjade analüüsile?
Poliitilisel debatil on palju eri vorme. See pole vaid ajaleheveergudel oma teravmeelsuse eksponeerimine, vaid hõlmab ka konverentse, köögivestlusi, ekspertide arvamusi jne. Debatt täidab ka eri funktsioone olukorra analüüsist ja parimate lahenduste leidmisest üksmeeleni jõudmiseni. Kogu debati surumine ajalehte pole võimalik ja pärsiks avameelset arvamustevahetust. See on ju ilmne.
Kõige veidram on hr Tarandi etteheide, et Reformierakonna programm sisaldab vaid Reformierakonna ideid. Kui hr Tarand lootis leida Reformierakonna programmist kõigi Eesti erakondade ideede laadaplatsi, siis otsib ta ise valitsuse juhtparteis seda ainust, kes kogu rahvast esindaks. Me suudame esindada väga suure osa Eesti inimeste ühisosa, kuid siiski mitte kõiki.
Kahtlemata jääb Reformierakond, sõltumata ühiskondlikust toetusest ja poliitikate edukusest, Veidemannide, Tarandite ja teiste vasakpoolse hingelaadiga inimeste jaoks kõige kohutavamaks väärnähtuseks kaasaegses Eestis. Nad näevad oma missioonina kihutada üles rahvast seisma vastu „stagneerumisele“. Selline juba on normaalne ühiskond ja demokraatia. Kuid hoolikas lugeja, palun pane tähele, kas need üleskihutajad pakuvad ise Eesti jaoks ka mingeid analüüsile ja pikale perspektiivile rajatud lahendusi. Kahtlustan, et vasakintellektuaalide jaoks on energeetika või majanduse tehnilised detailid intellektuaalselt eemaletõukavad ja liiga töömahukad.
Eesti ühiskond saab ka tulevikus laialt toetama neid poliitilisi jõude, kes silmnähtavate tulemustega suudavad tõsta Eesti elatustaset ja tagada arengu. Kordaks, et tulemusteni ei jõua retoorikaga ideoloogiatest, vaid eduka ideoloogia ja praktiliste vajaduste analüüsi ning õigete lahenduste rakendamise kaudu. Reforminoored on need õppetunnid erinevalt paljudest omandanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming