Referendum pole imevahend

Ero Liivik

Otsedemokraatia võimalikkusest Eestis Eesti poliitikaelus leiab järjest laiemat kõlapinda mõte, et avalikkus on jäänud poliitilisest kaasakõnelemisest kõrvale. Esitatakse üleskutseid rakendada rahvahääletust jm otsese demokraatia vahendeid, et seda olukorda muuta. Käesoleva artikli eesmärk ongi vaadelda, kas sellistel üleskutsetel võiks olla Eestis kandepinda, kas ja mida võiks selliste muudatuste läbiminek laiemalt tähendada, ja peamise küsimusena – kas see võiks üldse (efektiivselt) võimalik olla? Kindlasti nõustun Marek Strandbergiga selles, et tegemist on olulise ja sugugi mitte lihtsalt „tehnilise” küsimusega – paljuski puudutab selline teemaarendus võimu legitiimsuse probleeme kõige laiemalt.

Tegelikkuses ei ole otsedemokraatia rakendamine sedavõrd lihtne nagu „Demokraatia diversiteet” (vt Sirp, 4.04.2008) võiks järeldada. Pigem on tegemist näiliselt lihtsa vahendiga, mis ometi nõuab hulgaliselt komplitseeritud eelduste täitmist. Max Weber on väitnud, et otsedemokraatia on rakendatav üksnes väikestes organisatsioonides ja väikesel territooriumil (soovitav, et mõlemad tingimused on täidetud), kus kõik liikmed tunnevad üksteist, neid on lihtne kokku kutsuda ning kõik käsitavad end sotsiaalselt võrdsena. Oluline rõhuasetus peitub ka põhimõttes, et otsedemokraatiaga ei ole võimalik lahendada professionaalset ametkondlikku lähenemist nõudvaid küsimusi. Tänapäeval, väga keeruliste administratiivsete süsteemide ja organisatsioonide ajastul sellist (kogukondlikku) homogeensust ei esinegi. Lisaks kerkib eriti teravalt probleem, kas küsimustes, milles avalikkus soovib kaasa rääkida, on rahval selleks ka piisav kompetentsus ja teadlikkus oma otsuste mõjust ning tagajärgedest. Näeme toimuvat protsessi, mida Saksa sotsioloog Helmut Willke määratleb liikumisena normatiivselt lõimunud ühiskonnast kognitiivselt korraldatud ühiskonda. Üha suurem osa poliitilistest otsustest nõuab mitmekülgset asjatundlikkust; asjatundlikkusest saab oluline tuletatud legitiimsuse ressurss (vt „Teadmisühiskonda ähvardab kognitiivse proletariaadi mäss”, intervjuu prof Helmut Willkega, Sirp 11.01.2008). Samuti hinnatakse pahatihti üle elanike huvitatust ja aktiivsust, kuigi tegelikkus on vastupidine. Näiteks Robert Putnam toob raamatus „Üksi keeglisaalis” hulgaliselt andmeid selle kohta, kuidas USAs on viimastel aastakümnetel vähenenud elanike aktiivsus pea kõigis kodanikuosaluse (sh poliitiline tegevus) vormides. Sama tendents puudutab ka Euroopat, peaaegu kõigis OECD riikides langeb valimisaktiivsus. Küllaltki madal on hääletamisest osavõtt olnud ka Eestis toimunud valimistel: 2005. aasta omavalitsuste volikogude valimistel oli see 47% ja 2007. aasta riigikogu valimistel 61,91%. 2004. aastal toimunud Euroopa parlamendi valimistel võttis hääletusest osa vaid 27% selleks õigust omanud isikutest. Madal on osavõtt olnud ka meie omavalitsuste poolt korraldatud rahvaküsitlustel.

 

Valimisliitude vähenev mõju Eestis

Referendumite läbiviimiseks puudub Eestis õiguslik alus ja seetõttu ka analüüsimiseks sobiv andmestik. Seetõttu võiksime kasutada analoogiat ning vaadelda, kuidas on läinud mõnel muul (kohapealsel) kodanikualgatuse vormil, näiteks valimisliitudel. Eelkõige peaksime siin aga arvestama asjaoluga, et valimisliidud ei ole saanud viimastel valimistel segamatult toimida, kuna riigikogus esindatud parteid on teinud korduvalt katseid neid keelustada (vt Allar Jõks, „Kellele kuulub Eesti riik?”, Postimees, 7.03.2008). Ent vaatamata otsese administratiivse keelu mittejõustumisele (Riigikohus tunnistas selle põhiseadusevastaseks), on kaudsete administratiivsete meetoditega (nt riikliku ressursijaotamise sidumine parteilise kuuluvusega; meenutagem ka eelmisi presidendivalimisi, kui üliolulise tähtsuse omandasid omavalitsustest pärit valijamehed ja nende parteiline koondumine) saavutatud olukord, kus valimisliitude tähtsus on marginaliseerunud. Eesti kohaliku omavalitsuse poliitika on minemas tugeva parteistumise teed. Juba 2002. aastal Ida- ja Kesk-Euroopa riikides Tocqueville’i keskuse juhtimisel korraldatud küsitluse tulemused andsid küsimusele, kas linnapea või vallavanem kuulub parteisse, alljärgneva tulemuse (vt tabel).

Uuringust nähtub, et vastav näitaja on Eestis, võrreldes teiste nimetatud riikidega, kõrge, ja väga kõrge suuremates omavalitsustes (vt Georg Sootla artikkel „Esindus- ja täitevvõimu rollimudelid kohalikus omavalitsuses”, Riigikogu Toimetised nr 10, 2004). 

Volikogudes kasvas erakondade mõju ka 2005. aasta valimistel, kui vasaktsentristlikele parteidele anti 44,4% ja paremliberaalsetele parteidele 34,0% ning valimisliitudele, väikeparteidele või üksikkandidaatidele 21,7% häältest. Veel 2002. aastal valis valimisliite, väikeparteisid või üksikkandidaate

30,3% valijatest (vt Arno Lõo artikkel „Omavalitsusüksuste arengumustrid aastatel 2000–2004” kogumikus „Linnad ja vallad arvudes 2006”). Võib öelda, et valimisliitude kui kohapealse rahvaalgatuse osatähtsus on kadumas, otsustav saab siin olema 2009. aasta kohalike valimiste kontekst.

 

Referendumi õiguslikud küsimused

Marek Strandbergi artiklist ei selgu kahjuks, et referendumi näol on tegemist keerulise juriidika nähtusega. Eelkõige on oluline eristada referendumite n-ö kahedimensioonilisust – peab olema selge, kas räägitakse a) omavalitsuse juhtimises osalemisest vastava omavalitsuse elanike poolt või b) lihtsalt elanike arvamuse teadasaamisest ja ärakuulamisest mingis konkreetses küsimuses. Esimesel juhul on siis tegu referendumi tulemusel saadud juhtimisotsusega, mis on võimuorganitele siduv ja kuulub rakendamisele. Teisel juhul siduvus puudub ning referendum kujutab endast üksnes konsulteerivat tegevust (consultative, non-binding), mida saab ja võib võim ka ignoreerida. Et selline vahetegu omab tähtsust, näeme, kui mõtleme kõigile hiljuti Eestis toimunud allkirjakampaaniatele, olgu siis reaalis või virtuaalis, millel peale avalikkuse alarmeerimise puudub igasugune sisuline mõju: Sakala keskuse kohal kerkib ehitustander, Vabadussõja võidusammas püstitatakse ikkagi jms. Kui Eesti poliitilises kultuuris puudub tava arvestada avalikkusega, üritada erinevaid positsioone tasakaalustada, siis on raske seda tühimikku täita (sunniviisilise) otsedemokraatiaga. Võiksime siinkohal teha ka ühe mõttelise eksperimendi, ja kujutada ette, et saaksime rakendada referendumit näiteks samas Vabadussõja võidusamba rajamise küsimuses. Oletame, et osaleb kogu rahvas, mitte ainult tallinlased, kuid saadud tulemus oleks fifty-fifty. Pooled arvavad ühte- ja pooled teistpidi. Mis saab edasi? Kas monument siis tuleb või mitte? Või näiteks otsustataks referendumil riigikogu palgaküsimus. Nendest utreeritud näidetest selgubki, et referendumil oleks võimalus ehk väikese küla puhul, kuid mitte üldiste, riiki puudutavate küsimuste puhul. Referendum viiakse läbi konkreetses aegruumis, seega on „oluline, millistes tingimustes rahvas otsustab. Siit terendubki referendumite Achilleuse kand. Kogemus näitab, et referendumitel langetatakse otsuseid, mis on kasulikud referendumi korraldajatele, mitte aga rahvale. Miks? Esiteks sellepärast, et referendumi läbiviijad on alati võimul. See aga võimaldab rahvaga piiramatult manipuleerida. Teiseks on neil võimalus sõnastada küsimus nii osavalt või vastavalt vajadusele nii segaselt, et võimaldab peaaegu alati saavutada seatud eesmärgi (sotsioloog Henn Kääriku ettekandest Jüri Kuke mälestusele pühendatud XI konverentsil Tartu ülikoolis, 24.03.2007). Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini poliitilise süsteemi võrdleval uurimisel leidis kinnitust väide, et enamik otsedemokraatlikke vahendeid kinnitab olemasoleva prevaleeriva (esindusdemokraatliku) süsteemi suundumusi. Otsedemokraatia ei destabiliseeri küll olukorda, ei tekita turbulentse, kuid teisalt – ei oma ka märkimisväärset mõju protsessidele.

 

Lõpetuseks

On selge, et otsedemokraatia nõudmise puhul on mitmes mõttes tegemist anakronismiga, kus ei arvestata, et tänapäevane omavalitsuskorraldus ei saa jääda (või tagasi minna) XIX sajandi põhimõtete ja haldusterritoriaalsete eelduste juurde (nt tollane asustustihedus, territoriaalne jaotus, elanike tihe kogukondlik side, vähene linnastumine jne). Viljatuid üleskutseid otsedemokraatia rakendamise järele peaks asendama adekvaatne, argumenteeritud debatt, kuidas läbi viia tänapäeva paradigmale vastav haldusreform meie riigi- ja omavalitsuskorralduses. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht