Raul Meele avalik kiri

Raul Meel

 

 

Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi kultuuriminister, Eesti Vabariigi peaminister, Eesti Vabariigi Riigikogu kultuurikomisjon, Eesti Kunstnike Liit, Sirp, Eesti Päevaleht, Postimees

 

Alustuseks teatan näitusel esinemisest loobumisest ja seletan, miks ma ei võtnud vastu Eesti Kultuurkapitali antud sihttoetust (S02-06/0053L, 14 000 krooni) minu installatsioonile Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel “Tehnobia”.

Minu projekti “Tehnobia” näitusele kvalifitseeris žürii, mille kohta esitasin kulkale EKLi tõendi. Mu installatsioonist oleks võinud tulla ainuke selle näituse avatud linnaruumis esituv teos: säärane olgu nõnda tugev ja raske, et seda keegi juhuslik pahatahtlik möödakäija ei võiks lõhkuda.

Kuna kavatsesin kasutada varasema Kabakovi ja Meele näituse raskeid detaile suhteliselt väheste lisandustega, siis arvestasin toetuse taotlemisel äärmiselt tagasihoidlikult vaid uueks esituseks vajalikke teenustöid, mida ma ise ei suudaks teha. Nende detailide (12 tk, igaüks 300 kg; 25 tk, need 30 – 50 kg) transportimine laost näitusele ja tagasi pluss montaaž ja demontaaž olid eelarvestatud kokku 31 000 Eesti krooni (transpordiorganisatsioon küsis esimese etapi (Läänemaa laost Tallinna) eest 14 000 krooni, aga lisandub veel lähtekohta tagasi transportimise kulu pluss minu prognoositud puu- ja metallitöö spetsialisti töötasuks ning vajalike lisamaterjalide ostmiseks 2500 krooni).

Täiesti tasustamata autoritööle ja organiseerimistööle, lao- ja ateljeekuludele, materjalide ja teenuste ostule ei olnud mul enam võimalik maksta lisaks 17 000 krooni, et mu teose võiks välja panna EKL aastanäitusel.

Seda loobumist mõjutas pikaaegselt kujunenud olukord.

7. XI 2004 – 2. I 2005 toimunud Kabakovi ja Meele ühisnäituse minu osa toetas kulka eelmise kahe aasta jooksul kokku 125 000 krooniga, millest kaugeltki ei piisanud mu nelja saali installeerimiseks. Lisaks taotlesin ja sain peamiselt majandusringkondadelt abi. Võtsin siis ka mitmelt eraisikult võlgu kokku üle 300 000 krooni, mida ma pole seniajani suutnud tasandada.

Tegin selle näituse nimel kolm aastat mänedžeritööd – palgata, stipendiumita, preemiata. Juhtus, et meie näitusele töötati ka vastu ja pool aastat valitsesid ei-hääled. Kabakov, kes ei küsinud Eestilt stardiraha, lennusõidu ja hotellikulude korvamist, soovitas Eesti poolel anda selle võrra rohkem toetust Meelele, mida muidugi ei juhtunud.

Ilja Kabakov pakkus mulle võimalust ühisnäituseks ja minu edasist tegevust õigustagu tõik, et sellega tõin Eestisse superstaari, kelle nimi oli olnud meie näitusele eelnenud aastatel neli korda maailma kunstnike autoriteetsemates edetabelites esimene; ilma minuta poleks olnud Ilja Kabakovi näitust Eestis.

15. I 2005 esitasin kulkale aruande, milles palusin tungivalt abi oma võlakoorma leevendamiseks. Kulka vastas mu abipalvele sellega, et määras mulle ilma minu vastava avalduseta järgmiseks jooksvaks aastaks loomingulise stipendiumi 30 000 krooni kvartalis. Kui mul poleks olnud tasumata Kabakovi ja Meele näitusest jäänud võlga, oleksin võinud ühel aastal oma pikas kunstnikuelus tunda end suhteliselt turvaliselt. Loomingulist stipendiumi polnud ma kunagi varem pälvinud. Üleüldse olen rahalist toetust saanud oma seitsmele näitusele 5-18 % ulatuses nende dokumentaalselt tõestatud kuludest, kuhu pole juurde arvestatud kunstniku töötasu.

Lootsin, et Kabakovi ja Meele näitusega kaasnevad ja järgnevad mu maalide ja graafikateoste ostud, mida aga peaaegu ei tulnudki. Nüüd olen jõudnud olukorrani, mil mu kindel sissetulek on peaaegu 3000 krooni kuus: see on mittetäielik vanaduspension kunagise insenertehnilise töö ja kahe lapse kuue aasta vanuseni kasvatamise eest (kolmas suri kuuendal eluaastal), kõigi kunstisaavutuste eest ei arvestata mulle sentigi.

Mu väga suur ekspositsioon tänavu 17. II avatud Kumus pole sinna peamiselt mitte ostetud, vaid deponeeritud – ja tõenäoliselt antakse see pärast “Teise kunsti” näituseaja lõppemist mulle tagasi. Ma ei suuda enam lihtsalt kinkida või “müüa” EKMile oma teoseid hinna eest, mis ei kata nende tehnilise valmistamise kulusid (võiksin tuua selgeid näiteid).

Kui peatselt ei helise telefon – kui ma midagi oma paljudest teostest ei müü sündsa hinnaga või kui ma kelleltki piisavalt laenuraha ei saa, siis tuleb mul juba lähemas tulevikus likvideerida oma Tallinna Kunstihoone rendiateljee. Nõnda tuleks lõpp mu maalikunstile.

Vist pean loobuma tänavusel Krakovi graafikatriennaalil esinemisest, kuna teoste trükkimiseks ja näitusele saatmiseks ei piisa raha. Olukord tundub mulle pikantne, kuna on kulunud ainult paar nädalat sellest, kui lugesin Krakovi biennaalide ja triennaalide 40 aasta saavutusi kokku võtnud artiklist mõnekümne maineka meistri seas ka oma nime.

Mu kunst on (ajuti) olnud poliitiliselt aktiivne ja annetasin Eesti taasiseseisvumise üritusele üle saja oma teose. 1991. aasta märtsis osteti kahe minu pildi müügirahaga ühe meie tulevase presidendi USA sõidu lennupiletid. Mitu korda on eri aastatel kutsunud Eesti silmapaistvad ühiskonnategelased mind poliitikasse. 1995. aasta riigikogu valimised tõid mulle 81. koha, aga otsustasin jätkata kunstnikuteed, sest minu meelest ei olnud “anne kohustab” tühjad sõnad.

Eelmisel aastal osalesin neljal rahvusvahelisel näitusel, mille eest pälvisin kunstikriitikute tunnustuse, ja tegin Eestis kaks isikunäitust, neli tuleetendust ning Kumu avanäitusele installatsiooni. Lisaks esinesin loengutega kohtumistel kunstihuvilistega, kunstiõpilastega ja -üliõpilastega, kirjutasin näitusetutvustusi, kirjutasin ja joonistasin kaht uut raamatut, tegin palju kaastööd minu loomingust mitmel eri teemal uurimusi kirjutavate kunstiteadlastega välismaal ja Eestis…

Mulle tundub kogu situatsioon pöörasena. Peaaegu lõpp. Palun, lugege mu väga lühikest CVd ja püüdke mõtelda selle üle, kas teie meelest on kõik hästi.

 

Raul Meel, sündinud 2. III 1941. Õppinud insener-elektrikuks. Mesinik. Graafika- ja maalikunstnik, kujur, installatsiooni- ja performansikunstnik, proosakirjanik ja konkreetne poeet. Nõukogude ajal “mittesoovitav autor”, siiski rahvusvaheliselt laialt tuntud. Ta kunsti on esitatud rohkem kui 200 üld- ja rühmanäitusel. Teinud 69 isikunäitust, 3 suurt installatsiooni & performanssi avatud linnaruumis, 19 suurt tuleperformanssi… Kirjutanud konkreetse luule raamatuid ja kunstniku elulooraamatu. Pälvinud kunstiloomingu eest 24 auhinda, neist pooled rahvusvahelised, mille seas 5 eriti silmapaistvat laureaadiauhinda; Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1995 ja 1998; lisaks palju eritunnustusi. Ta loomingust kirjutatakse doktoridissertatsioone Inglismaa ja USA ülikoolides.

Tähtnäitused: 1979, “Maailmakunsti uued talendid ja ideed”, (Boston Massachusetts); 1994, “Raul Meel ja Leonhard Lapin” (Musée Matisse, Le Cateau-Cambrés); 2000, “Realities and utopias”, (Jane Voorhes Zimmerli Art Museum, New Jersey); 2004, “Ilja Kabakov ja Raul Meel” (Tallinna Kunstihoone, Eesti).

Minu Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1995. aastal oli 5000 krooni. Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1998. aastal oli 100 000 krooni, mille sain väga suure “Aborigeenide elu” näituse eest, mille tegemine läks maksma 780 000; kulka maksis sellest kümnendiku, üheksa kümnendikuga aitas mind tookord Elcoteqi juhatuse esimees ja omanik Antti Piippo, kellele vastutasuks tegin firma Tallinna residentsi kunstiekspositsiooni. Piippo jäi siis mu tööga väga rahule, aga kahjuks pole tal rohkem mu kunsti vaja läinud.

Eestlastel on harjumuseks võrrelda ennast naabritega. Eks ka minul.

Ma ei tea, kuidas praegu on, aga 10 – 15 aastat tagasi kaasnes Soomes aasta kunstniku tiitliga 800 000 marka; lisaks toetas riik ta isikunäitust Helsingi Taidehallis 1,3 miljoni margaga; kui sellele kunstnikule siis tuli lisaks kutse näituse tegemiseks tuntud välismaa muuseumilt või Kunsthalle’lt, siis selle tegemist toetas riik veel 2 miljoni margaga (mind informeeris Taidehalli juhataja Seppo Niinivaara).

Minu teada ei ole Soome aasta kunstnikel olnud seljataga edukamat rahvusvahelist karjääri kui Eesti Meelel, Lapinil, Toomikul…

Eesti edukamate kunstnike omadega võrreldava CVga kunstnikele maksvat Soome Vabariik eluaegset kunstnik-professori või akadeemiku stipendiumi. Neid olevat ligi nelikümmend säärast professorit ja paar akadeemikut. Kuidas Soome riigi raha nõnda tühja ei ole jooksnud, ei ole enam minu teema.

Siiani kirjutatut üle lugedes jõudsin järeldusele, et kui mitte kõigi, siis paljude tuntud ja tunnustatud eesti kunstnike huvides võiks olla mu seletuse esitamine avalikult, sest neil on samalaadseid lugusid rääkida.

Muretsen ka endast palju nooremate pärast: Eesti edujanune avalikkus soovib kunstnikelt professionaalset tippedu, aga pahatihti töötavad juba rahvusvahelises konkurentsis ennast tõestanudki noored ilma haigus- ja pensionikindlustuseta. Näitusetoetused on kulutustega võrreldes enamasti naeruväärselt väikesed, tavaliselt 3000 – 7000 krooni.

Kulka on positiivne nähtus, aga tema praegusest abist piisab vaid kunstnike ennastohverdavalt kangelaslikuks hingitsemiseks.

Mõned näitused on eriti riiklikud. Näiteks Eesti Vabariigi sünniaastapäeva rahvusvahelisele pidutsemisele kaasatud kunstinäitusel Brüsselis Borchette’i keskuses 12. I – 27. II 1998 esitati üheksa kunstniku teoseid.

Enamik mu pilte seal oli tehtud enne, kui sündis uuesti Eesti Vabariik, ja kõik olid mu isiklikust kollektsioonist. Näituse pealkiri “Windows and Views” oli minu graafikasarja oma.

Eesti ja Euroopa juhid pidasid näituse avamisel mu piltide ees kõnesid, võisin seda ajalehefotodelt hiljem näha. Juba üsna heas jõus Eesti Vabariik ei maksnud oma kunstnikele mingit esinemistasu või renti ega tänanud neid kaastöö eest.

Kunst kuulus rahvale palju täielikumalt kui kurjal nõukogude ajal.

Eesti kunstnikud on läbi aegade võitnud kunsti suurvõistluste/näituste auhindu sama palju kui meie sportlased olümpiamedaleid. Maailma tunnustuse võistluses on meie kunsti tipud olnud ligikaudu sama edukad kui sporditipud. Nii sportlase kui ka kunstniku professionaalse mõõtme loovad ta anne ja pühendumine. See ja palju muud veel peaks ju selge olema.

Võrdleme ennast suusarahvana norralastega. Võrrelgem tähelepanelikumalt! Otsekohe Lillehammeri taliolümpiamängude suurvõitude järel korraldasid Norra kuninglik perekond ja Oslo linnavalitsus maailma ühel mainekal näitusel, Kasseli “Documental” esinenud kunstniku auks mitte vähem särava vastuvõtu kui äsjastele suusakangelastele – tasakaalustades norra ühiskonna arenguid.

On juhtunud, et eesti kunstnike näitused on pälvinud väga suurt tähelepanu.

21. V – 5. IX 1994 toimus Prantsusmaal Matisse’i muuseumis (Le Cateau Cambrésis, Nord) näitus “Kaks eesti kunstnikku. Raul Meel ja Leonhard Lapin”. Prantslaste armastatuima kunstniku Henri Matisse’i enda kavandatud muuseum esitab oma prantsuse näituste reas igal aastal ühe külalisnäituse, mille kandidaate otsib ja valib üle maailma. 19. V teatas Prantsuse mõjukas ajaleht Le Monde kuuest eelseisvast vernissage’ist, nende seas ka meie näitusest. Meist eespool esitleti Carrat ja Riopellet, tagapool olid Spoerri, Warhol, Fontana, Pistoletto, Picabia, Kabakov, Hausmann, Rabascall, Benjamins. Selle näituse avamisega seoses tuli nii Leol kui ka mul kahe päeva jooksul anda kõikvõimalikele meediakanalitele 13 väga ammendavat intervjuud. Prantsuse TV kultuurikanali Antenn 3 võttegrupp töötas terve päeva, et teha meie näitusest oma saatesse 20minutiline film. Selle näituse avamise banketile kutsutud Prantsuse ja Eesti ärimehed olevat seal sõlminud ostu-müügi eelleppeid 90 miljoni krooni eest.

Eesti lipp lehvis Prantsuse ühe kuulsama muuseumi väljakul 109 päeva. Tartu Kunstimuuseum ostis 1998. aastal kaks mu sellel näitusel olnud maali viiendikuga sellest hinnast, millega Matisse’i muuseum need kindlustas.

Mitte ainult näitused ja intervjuud ning arvustused vaid ka kunstnikest kirjutatud ja nende kirjutatud raamatud toetavad Eesti edu. Esitan näiteid.

1993. aastal kirjastati Belgias raamat “D’Art et d’Estonie – Pour saluer Raul Meel”, autor Roger Pierre Turine. See raamat ilmus sarjas “Alentours”, milles eri riikide kultuurist esitletakse üht valitud kunstnikku või kirjanikku või muusikut või arhitekti või režissööri või…

Soomes sai väga tuntuks ja populaarseks Leonhard Lapini 1996. aastal ilmunud raamat “Pimeydesta valoon”. Üleüldse on Lapin soomlastele üks tuntumaid eesti kultuurikandjaid.

1. V 2004, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige, õnnitles Soome mõjukaim päevaleht Helsingin Sanomat eestlasi kultuurileheküljega. Tõlkija ja kirjandusteadlane, pikaaegne Soome Instituudi juhataja Tallinnas Juhani Salokannel esitles Tammsaare romaani “Tõde ja õigus II” abil eestlaste elukäiku eelärkamisajast 1941. aastani ja eesti elu 1941 – 2004 minu raamatu “Minevikukonspekt” (2000, trükiarv 200, 500 lk) toel. Salokannel hindas mu raamatut kõige uuemalt trendikaks väga hästi kirjutatud ja dokumenteeritud romaaniks, mis on tähtis ka Soomele.

Miks mulle tundub, et meie Eesti ühiskonna ja riigi juhid ja valitsejad on seniajani suhtunud säärastesse asjadesse peaaegu kui ainult autorite iseka erahuvi rahuldamisse?

Pikka aega ja valuliselt sündinud vabakutselise loomingulise töötaja seadus on peaaegu 100% nonsenss. 1969 oli mu esimene näitus Eestis. 1971 esinesin juba edukalt Ljubljana suurbiennaalil. 1989 – 1996 sain kunsti müügist rohkem raha kui sellele kulutasin, aga ka sel perioodil teenisin muu tööga lisa – 7 kuud aastas. 1997-2005 olid mu kunsti tootmise kulud jälle üle tuludest.

Sain sündides kaasa kunstnikuande. Nüüd, kõige oma möödunud ja tuleva elu üle järele mõtelnud, pean leppima oma allajäämisega eluvõitluses. Oma isikut jättes ja ühiskondlikult mõteldes tunnen eesvõitleja kohustust küsida: kui Eestis edeneb majandus nii hästi, kui me sellest kuuleme ja loeme, miks siis Eesti riik kunstnikke diskrimineerib?

 

2006, aprill

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming