Ranke pärand ja Jumala õiglus

Mart Kivimäe

Lorenzo Lotto. Kullassepa portree kolmes vaates (ca 1525/35). Historismi üks enim kommenteeritud põhiväiteid, millele kõigi maade ajalookirjutus on poliitilisest leerist sõltumata omistanud epiteedi klassikaline, on rankelik maksiim, et iga ajastu oma vaimsuse ja probleemidega on eriline. Peaaegu üleajalisse kõrgusse, mis kõlab paradoksina, sest maksiimi järgi ei ole ühelgi epohhil samad ideed, tõstis selle vanuigi Friedrich Meinecke esseega ?Ühe Ranke-ütluse tõlgendus? (1942). ?20. sajandi Rankeks? nimetatud Meinecke meenutab ka, kui vaimustatult ta võttis tolle XIX sajandi keskel ? 1854. aastal Baieri kuningale peetud eraloenguis ? välja öeldud Ranke mõtte omaks noorena, esmapublikatsiooni lugemisel 1888. aastal, hakates seda pidama ?rankeliku vaimu ülimaks pärandiks?. Nagu ajaloolastele hästi teada, sisaldab Leopold von Ranke (1795 ? 1886) autoriteetne maksiim väidet, et mis tahes ajajärgu oma väärtust ei hinnata sellest ajast tulenevaga, ?tema väärtus ei põhine üldse mitte (gar nicht) sellel, mis temast välja tuleb (hervorgeht)?. Vähimagi kahtluseta on see esmakordselt professor Alfred Dove (1844 ? 1916) poolt välja antud ja pealkirjastatud teosest ?Uuema ajaloo epohhid? pärinev Ranke tsitaat mitte ainult selle teose, vaid kogu moodsa ajalooteaduse üks kõige kuulsamaid sententse.

Tervikuna kõlab see nüüd juba 150aastane ajaloomaksiim järgmiselt: ?Mina aga väidan: iga ajastu on vahetus suhtes Jumalaga, ja tema väärtus ei põhine üldsegi sellel, mis temast tuleneb, vaid tema olemasolul enesel (in ihrer Existenz selbst), tema enese isedusel (in ihrem eigenen Selbst).? Ranke väite sisuks on mõte, et ajastud ja põlvkonnad on ajaloolisele vaatlusele individuaalsed, ?midagi iseenda jaoks kehtivat? (etwas für sich Gültiges), eelnevat ei saa vaadelda järgneva kandjana ega järgnevat eelneva ületajana. Ning tema mõtte garandiks on usk jumalikku õiglusse ? kui ükski ajastu või põlvkond ei tähendaks midagi omaette võetuna, siis oleks see ?jumaluse ebaõiglus? (eine Ungerechtigkeit der Gottheit), mis on mõeldamatu. Alles XXI sajandi algul (2002. aastal) on postmodernse ajalooteooria juhtkuju Frank Ankersmit õigesti pööranud tähelepanu pikka aega kahe silma vahele jäänud olulisele detailile ? Ranke ütleb: ?iga ajastu? (jede Epoche). Hoolimata sellest, et kuulsale sententsile järgnevas lauses on rõhutatud, kuidas ?individuaalne elu ajaloos? omandab vaatlejale ?täiesti eripärase võlu?, on meil siin koos Ankersmitiga alust kõnelda Ranke väites peituvast ajaloolisest universalismist.

Esinedes Ranke maksiimi vaimu järgides rankeaanliku historistina, on sellele epohhilise individuaalsuse põhimõttele hiljem tuginenud mõnigi nimekas teadus- ja kultuuriloolane. Näiteks ?Uusaja legitiimsuse? autor Hans Blumenberg või ?Keskaja kultuuri kategooriate? autor Aron Gurevit? , kes alates 1960.-70. aastaist võtsid seda ideed enam-vähem programmilisena. Blumenberg vastustab järjekindlalt nii ?ajaloo funktsionaliseerimist mõne oleviku aktuaalsusvajadusteks? kui ka ideed, et üks aeg on ?ajaloo eesmärgile? teistest lähemal ja sellega teistele eelistatum, vaidlustades ühtlasi progressistliku seisukoha, ?et iga ajavorm kätkeb mõistuse kavalust ja käsib muutuda ükskõikseks kõigi oma vahe- ja läbikäigujärkude suhtes?. Gurevit?  pooldab keskaja ?iseseisvat ajaloolist väärtust? ning keeldub selles ajastus nägemast üksnes mingit ?uusaja ettevalmistavat astet?: ?Idealistlikus vormis väljendas Ranke väga õige ja sügava mõtte: iga epohh on huvitav ja oluline iseeneses, sõltumata tema seostest ajaloo järgneva käiguga. Tõepoolest, me ei uuri minevikulugu mitte ainult mõistmaks, kuidas sellest kujunes tänapäev, seega mitte üksnes n.-ö. teleoloogiliselt.? Nendel argumentidel on ajaloopoliitiline, teatud (hegeliaanlik-marksistlikke) progressimalle arvustav ja õigusega tõrjuv iseloom. Kui aga on midagi, mis sellesama algupäraselt rankeliku väite teaduslikku autoriteeti otsustavalt kahandab, siis on see tegelikult just historism ise, nimelt oma probleemiloolisest, kriitilisele historismile iseloomulikust ehk mitteklassikalisest küljest. Muu hulgas võime tänapäeval pidada seda klassikalise historismi nurgakiviks loetavat maksiimi teatud määral pseudorankelikuks.

Kriitiline historism osutas sellele, et individuaalsusidee ilma arengumõisteta ?ei tööta?, sest individuaalsus kujuneb arenemises, ajaloolist omapärasust määratakse aga muutumises olevate ajaseisundite võrdlemise teel. Järelikult on mis tahes ajastu ?iseseisev väärtus? küsitav just selle tõttu, et ta on ?ajalooline?, mitte endasse suletud, mitte suhetest teistega sõltumatu. Probleem on ka väitluses traditsiooniga: kas Ranke sõnum, mida Ankersmit tõlgendab nõudena, et ?iga ajalooperioodi tuleb ajaloolasel tingimata respekteerida ja vastavalt uurida?, oligi nii ebakriitiliselt mõeldud?

 

110 aastat hiljem ? Ranke ?teine mina?

Iseenesest on hämmastav, et enam kui 100 aasta jooksul ei tekkinud ajaloolastel suuri kahtlusi Ranke klassikalise väljendi autentsuses. Kuigi neil oli teada, et tema ?teos? (nn. Berchtesgadeni ettekanded) oli esitatud suuliselt, ja ka Dove väljaanne teatab, mida autor ise oma esituste kohta ütles: ?minu rapsoodiad?. Historismi selle põhiväite ajalooideoloogiline karjäär põhineb osalt mitteautentsel üleskirjutusel või õigemini tekstilüngal (väljajättel), mis tekkis algse stenogrammi hiljem puhtandiks töötlemise (lühendamise) käigus. Ilmselt ei lasknud seda tähele panna Dove väide publikatsiooni ?Eessõnas? (?Meie väljaanne järgib kõiges olulises käsikirja?), veel vähem lubas seda teha autori isiku, teose ja tsitaadi historiograafiline dogmatiseerimine. Dogmaatilisse tõlgendusse lõi mõra Theodor Schiederi 1964. aasta põhjalik artikkel selle ajalooalase tähtteose keerulise saamisloo kohta, kuid väljaspool eriteadust paistab muutumatult korratav ?Ranke ütlus? elavat stereotüübi omaelu.

Leopold Ranke ?kaasautor? oli ? Schiederi uuringu järgi ? haritud ja vilunud parlamendistenograaf Franz Seraph Leinfelder (1825 ? 1891), algteksti ?tihendamisel? Ranke-ütlusest  ?äralangenud? mõttelõik kõlab järgmiselt: ?…mis aga ei välista (nicht ausschliesst), et temast [ajastust] tulenes midagi muud (etwas anderes)?. Väikese lõigu kaal on suur, nagu mõistis hästi ka Schieder: ?Selle väljajättega kaob sel kohal viide historismi jaoks individuaalsusidee kõrval otsustavale arenguprintsiibile.? Aga selle tekstikoha taastamisega kriitilises raamatuväljaandes (1971. aastal) on võetud igasugune alus kujutleda Ranke ?ajastut? autarkseks, eneseküllaseks või sõltumatuks ?iseeneseks?. Võimalus tajuda Ranke ajastukäsitluses arengumomendi toonitamist oli siiski olemas juba Dove 1888. aasta esikväljaandes: ?Kui nüüd aga ka igal epohhil on iseeneses ja omaette oma õigustus ja väärtus, siis ei tohi sellest hoolimata märkamata jätta (nicht übersehen werden), mis temast tulenes (hervorging).? Sõna hervorgehen tähendab millegi tulemuseks või saaduseks osutumist, milleski oma päritolu, alguse või lähete omamist, millegi alusel nähtavaks saamist. Ranke märgib niihästi ajastute erinevust kui ka järgnevust, ta möönab ?teatavat edasiminekut?, progressi, kuid see ei toimu tema arvates ?sirge joonena?, vaid liigub ?nagu voolus?, mis rajab endale teed ?omal viisil? või ka ?sisemisel paratamatusel?. Ajalugu paistab olevat Ranke silmis arenev kulg, ühest ajast teise üleminev siirdeline protsess. Protsess, mis samal ajal kätkeb endas ?arengute lõputut mitmekesisust? ja ?sajandite suuri tendentse?, kogu inimkonna ajalugu on ?erinevate tendentside kompleks?. Schiederi väga meisterlik ja pieteediga tehtud analüüs Leinfelderi rollist Ranke loengute jäädvustamisel tipneb sellises hinnangus: ?Ta töötles oma üleskirjutusi vaimselt ja konserveeris alles seeläbi järelpõlvedele Ranke vaimu.? Nõnda on tõenäoline, et Ranke teksti puhtandis selle kuulsaks saanud maksiimi puudutava osa tihendamisel lihtsalt välditi autori mõtte kordamist. Stenogrammi pealkirjavariandid, algul ?Ranke ajaloolised ettekanded?, pärast ?Ranke. Loengud ajalooliste epohhide tendentsidest meie ajaarvamise algusest saadik?, annavad lisakinnituse. Teosepealkiri, mis on saanud üldisemalt tuntuks Dove publikatsiooni järgi, näib olevat inspireeritud lõplikust käsikirjast (?Katse määratleda ja iseloomustada uuema aja maailmaajaloolisi epohhe?). ?Uuema ajaloo epohhides? esineb Ranke vaim Leinfelderi redaktsioonis, ühtseks teoseks sai loengute tekst mitte ainult tema edastava, vaid ka ?korrastava ja kaasavormiva? käe läbi. Originaalsuses mittekahtlemise põhjus näib olevat puhtkirjanduslik ? vilunud stenografist oskas sisse elada ?rankelikku mõtlemisse ja diktsiooni?. Schieder avastab peale väljajätete vaid ajuti ?stiilivõõraid elemente?, üldjuhul pole lahkutud ?Ranke rajalt?. Niiviisi hakkab Schiederi analüüs heitma valgust ta enda meetodile, sest ta ise väärtustab hilisemate historistide kombel ?sisseelamist? sedavõrd, et Leinfelder nagu polegi enam ühe suure ajaloolase stenografist ja redaktor, vaid Ranke teine mina. Kuid sellise väärtustuse kaudu me saame ühtlasi aru, kui tähtis oli Ranke maailm veel Theodor Schiederile (1908 ? 1984), hilishistorismi paradigma ühele peaesindajale maailma ajalooteaduses.

Meile on aga olulisem tema teoseanalüüsi assotsieeriv aspekt. Interpretatsioon, mille võttis ette Schieder, loob teose ja Ranke muude tekstide, samuti nende ja teiste autorite (Hegel, Schelling, Tocqueville) mõtete, ?aktööride? oskuste ja meeleolude, usufilosoofiliste ja teaduspoliitiliste veendumuste vahele seostevõrgu. Ajaloolastest praktikutele ja õppuritele päris üheselt historistliku ajalookäsituse juhtmõtet kehastav rankelik maksiim tekstualiseerub erinevalt.

 

Ajalookultuuri tekstuaalsus ? 40 aastat pärast Schiederit

Tekstuaalsuse  küsimustes võib nüüdisajaloolaste tähelepanu teritada  ning analüüsi edasi aidata kultuurisemiootika, kus teksti mõiste etendab keskset osa. Võib-olla on eeltoodud informatsiooni taustal ka Ranke ?Epohhidele? mõttekas kohaldada Juri Tõnjanovi (1894 ? 1943) 1920. aastate ideed kirjandusnähtuste geneesi ja traditsiooni uurimise erinevusest kultuuris, kõnelda ühes 2000. aasta kultuuriteoreetilises visandis sellest eristusest lähtunud Peeter Toropi eeskujul sama teksti kahest parameetrist ? ?geneesitekstist? ja ?traditsioonitekstist?. ?Geneesitekst oleks loominguprotsessi subjektiivsust ja juhuslikkust peegeldav implitsiitne süsteem, mille uurija võib rekonstrueerida kui unikaalse. Traditsioonitekst väljendab eksplitsiitset kuuluvust mingisse voolu, stiili, rühmitusse või ?anri, samuti põhjuslikke või tüpoloogilisi seoseid eelkäijate ja järeltulijatega.? See on ka ajalookirjutusloo aspektist viljakas lähenemisviis üldise ja erilise seostatud silmaspidamiseks, nii välditakse konkreetse teksti käsitamist ühe arenguprotsessi tulemusena või selle ekstraktina. Arvestada tuleb ka tema märkust, mille vaimus saab öelda, et antud historiograafilise teose avanemine oma tekstilaadi kaudu on kultuuriline muutuja: ?On vaid ajastu ja lugeja küsimus, kas otsitakse teoses traditsiooniteksti, geneesiteksti või hoopis mõlema sümbioosi.? Kuid ehk on siin oluline veel see aspekt, et traditsioonitekst mitte üksnes ei võimenda mingeid kultuurivormi tunnuseid, vaid samal ajal ka summutab geneesiteksti?

Näib tähenduslik, et Schieder kirjutab Ranke ettekannete stenogrammi lugedes järgmiselt: ?nii kuuleme me Ranket ütlemas?, ?siin kõneleb Ranke, nagu teda muidu harva tuntakse? jne. Ainult ühes kohas on autoriteksti lipsanud stenograafi (poliitilist reservatsiooni tähistav) märge: ?R. väidab?. Miks ta seda kõike rõhutab? ?Vahetutes stenograafilistes üleskirjutustes, mis just [loengusarja] sissejuhatuses äratavad palju enam mulje üha uuest mõtete seadmisest, ühe põhikaalutluse pidevatest, peaaegu vaevalistest kordamistest, saab historismi usutunnistus veelgi selgemaks (wird noch deutlicher) kui redigeeritud tekstis.? Ta rõhutab seda põhjusel, et töödeldud tekst ei tee enam nii hästi kui stenogramm arusaadavaks autori loovust ja teose uudsust. Eriti puudutab see individuaalsuse teemat rankelikus historismis, kus toimub ?aktsentide nihutamine ideedelt tendentsidele?, kuid tendentside (?printsiipide?) mõiste jääb üsna samaks ta varasel loomeetapil mõelduga: need on pigem struktuurid, mitte ?üldiste ideede konkretiseeringud?, vaid just ?individuaalsete ajaloostruktuuride kirjeldused?. ?Uudne ja edasiviiv ?Epohhides? seisneb aga selles, et see ajalooliste individuaalsuste olemusmääratluse põhimõte rakendatakse nüüd ka kaugelt generaalsema taotluse ja üleüldisema tähendusega vaimsetele ja poliitilistele võimudele, nagu nt. kristlusele ning moodsatele konstitutsioonilistele ja demokraatlikele ideedele.? Tendentside mõiste laieneb maailmaajaloolise tähtsusega reaalsetele institutsioonidele, samuti on stenogrammis olemas ? võrdlemisi kaasaegne ? mõte, et tendentse mõjutav tegur on ?maailmaajalooline atmosfäär?; käsikirjas pole see säilinud.

?Uuema ajaloo epohhid? kui historismi geneesitekst (Toropi sõnu kasutades võiks öelda: Ranke ?autoripoeetikas väljenduv unikaalsus?) on ajaloolasele vajalik, mõistmaks sügavamalt teose traditsiooniteksti, nimelt selle vastavust ?historismile?, klassikalise historismi tunnustele, historistlikule ideedeõpetusele. Niivõrd kui aga historiograafia on kirjandus, jääb oluliseks ka Tõnjanovi osutus: ?Üks ja sama nähtus võib geneetiliselt ulatuda tagasi teatud välismaisele näidisele ning samal ajal olla teatud traditsiooni arendus rahvuslikus kirjanduses, mis on sellele näidisele võõras ja isegi vaenulik.? Pidades silmas XX sajandi ajalookirjutuse peasuundi ja rankeanismi autentsuse probleemi, millele vajutas pitseri XIX sajandi lõpu nn Ranke-renessanss, võib selle kirjandusteadusliku idee rakendusliku potentsiaali kohta historiograafialoo metoodilise mustrina tuua esinduslikke näiteid.

Medievist Aron Gurevit?i viidet Ranke maksiimile vene ajalookirjanduses, et 1970.-80. aastate marksistliku historitsismi domineerimise olukorras kaitsta keskaja kui epohhi individuaalsust, mida ta ise uuris pigem prantsuse nn uue ajalooteaduse ehk ?Annales?-koolkonna strateegia järgi, sai mainitud eespool. ?Annales?-suuna üks loojaid Lucien Febvre (1878 ? 1956) jätkab Ranke vaimu oma 1940. aastate uurimuses ?Rabelais? religioonist?, s.t küsimuses, kas Rabelais oli usklik või ateist, näidates, et selletaolist küsimust tuleb vaadelda Rabelais? ajastu suhtes ebaajaloolisena. Georg Iggers märgib sellega seoses: ?Febvre lähtub siin radikaalsest historismist, mis eeldab iga epohhi ainukordset iseloomu.? Teise ?Annales?-looja Marc Blochi (1886 ? 1944) mõnede seisukohtade puhul võib öelda peaaegu täpselt sama. Gurevit?  seob 1990. aastail Febvre?i ja Blochi historismi mentaalsuse mõistega, mis väljendavat nende mõtlemises ?teravnenud? või ?ägenenud? historismi (obostrennõi istorizm), ja selle kaudu epohhilisuse mõistega, sest mentaalsus on ajastueriline. Gurevit?  ja Febvre ulatuvad geneetiliselt tagasi klassikalise saksa historismini, kumbki neist uuendab historistliku individuaalsusõpetuse toel vanade kultuurielu vormide ja kategooriate mõistmist teistsuguses taustsüsteemis. Kuid ?Annales?-ajaloolaste juures võimendab traditsioonitekst üht klassikalise historismi tunnust, muutes historismi mingil määral ühemõõtmeliseks: individuaalsusidee jääb, arenguperspektiiv kaob. Bloch eelistab sotsiaalse arengu ?järjestikuste etappide? iseloomustamisele ?inimsoo keerdkäikude? analüüsimist, Febvre juhib omakorda tähelepanu sõna ?evolutsioon? vältimisele tema metodoloogilistes arutlustes. Viitega André Burguiere? (1971. aasta) teesile on seda 25 aastat hiljem esile toonud ka Iggers: ?Mõnes suhtes on veel radikaalsemalt kui Ranke oldud seisukohal, et kõik epohhid ja kultuurid, ka primitiivsete rahvaste omad, on võrdselt suhtes Jumalaga, ning hoiatatud ?evolutsionismi? eest, mis ?projitseerib industriaalse Euroopa väärtussüsteemi oma muutumise ja uuenemise jumaldamisega kõigile ajastutele ja tsivilisatsioonidele?.? Historistlik, rankelik käsitus ajaloolisest individuaalsusest pöördub lõpuks sotsiaalse muutumise teooria ja koos sellega ajaloo siirdelise olemuse, inimajaloo ajaloolisuse vastu. ?Epohhide? traditsioonitekst just nagu loob (individuaalsust absolutiseerides) ?Annales?-traditsiooni mõne autori tekste iseloomustava pseudorankeliku tunnuse. Uus ajalooteadus on selles arenduses, kus ta oma näidist vaid stiliseerib, oma näidisele tegelikult pooleldi võõras, aga seda tajume eelkõige ? Schiederi rekonstrueeritud ? historismi geneesiteksti varal.

 

Paradigmakriitika: osaline või terviklik ajalugu?

Käesoleva  põgusa analüüsi tulemusel võime sekkuda uurimisparadigmade suhetesse, tehes näiteks vahet historismi, annalismi ja marksismi paradigmal, ning väita, et ka annalistide teaduslik ideaal ? ?totaalne ajalugu? (histoire totale, Totalgeschichte) ? on historistlik jätku-kujund. See näib vajavat lisaselgitust. Jüri Kivimäe on 2003. aastal märkinud: ?Totaalse ajaloo tees, mida Febvre nii kõrgelt hindas ja mida väljapaistvalt arendas Fernand Braudel [1902 ? 1985], pole tegelikult kadunud ega tähtsust kaotanud ka tänapäeval.? Ometigi jääb küsimus: kuidas muutub see tees ajaloolasele tähtsaks, veel enam, kus on tema õige koht ajaloolise meetodi struktuuris?

Ideaali propageerijad ei taju alati väga lihtsat ja samas põlist antropoloogilist mõtet, mis ? olles kõigepealt elavnenud sotsioloogias ja etnoloogias ? on totaalajaloo ideoloogia aluseks: kui inimene on tervik, siis peab ka teda käsitlev ajalugu vaatlema inimest tema funktsionaalses ühtsuses. Käsitleda ajalugu totaalselt tähendab sisuliselt uskuda, et ?kõik on kõigega seotud?: inimeste elutegevus, mis toimub mingil ajastul teatud maal ja sootsiumis või mõnel ajajärgul kogu maailmas, on kõigi oma võimalike aspektide põiming, see nõuabki tervikvaadet. Inimese funktsionaalne ühtsus avaneb sellele, kes võtab ajalugu totaalselt, aga vaid teatud kindlas aegruumis ja erakordselt paljude tegurite koosluses, see nõuab ka individualiseerimist. Ajaloo totaalne käsitlus ei usu, et kõik oleks kõigega seotud alati ja põhiliselt ühtemoodi, ?nii nagu inimestel ikka?, asjade seotus inimkujutluses peegeldab tema erilist maailmasuhet. Totaalajaloo vastand, nagu sageli arvatakse, pole üksikajalugu, nt. poliitika- või kunstiajalugu, mis käsitleb mingit üht tegevussfääri eraldivõetuna, keskendudes tavaliselt rohkem selle spetsiifikale. Totaalse ajaloo vastandiks on ühekülgne ajalugu, see tähendab ajalugu, mis võtab kõikide asjade seotusest välja mingi ühe (nt majandusliku või rahvusliku) teguri, väites, et see ja ainult see üks on ?valdava tähtsusega? ajaloo käsitlemisel. Ent kuidas oleks tervikvaade ajaloolise elu protsessidele õieti saavutatav?

Aron Gurevit? kirjutab 1993. aastal, et annalistide strateegia järgi on objektiks ?inimeste ajalugu?, ?mida käsitletakse maksimaalselt võimalikust arvust vaatlemise punktidest, erinevaist rakurssidest, taastamaks nende elutegevuse kõik ajaloolasele kättesaadavad aspektid…? Kuid see on lähenemisviisilt historistlik perspektivism, totaalajaloo õige nimi ei oleks ?stereoskoopiline?, vaid ?perspektiivne? ajalugu. Ning vaevalt et seda saaks puhtal kujul vastandada ka ?osaajaloole? (t?astit?naja istorija, Teilgeschichte), sest minevikuelu aspektitäius pole nagunii ajaloolasele ligipääsetav ja inimesekäsituse sidumine miljööteooriaga ei ole alati ja kõiges õigustatav. Indiviidide ?ajalooline elumaailm? on konstruktsioonina aga veelgi tinglikum suurus kui näiteks kollektiivide ?ajaloolise elu mahukas pilt?. Teaduspraktika annab kinnitust (nt Dieter Groh, Georg Iggersi, Jörn Rüseni) seisukohale, et totaalajaloo ideaal pole teaduslikult üldse teostatav: selline ideaal on võetav üksnes meie ajaloolisi hüpoteese ja uuringuid ajendava motiivina, ühesõnaga, nn uurimisregulatiivina.

Metoodiliselt uuritav ja kirjutatav ajalugu, nagu on ka historistide, annalistide või marksistide poolt erinevaid ajaloo aspekte ja dimensioone käsitlev ajalugu, on ?osaline ajalugu?. Ajalugu on uurivajaloolasele struktureeritav, allikaist eestleitavad sotsiokultuurilised liigendused on põhimõtteliselt rekonstrueeritavad. Koguajalugu ei ole meile aga vahetult antud ?struktuurilise tervikuna?, pigem või enim on see antud umbmääraste mõisteliste moodustistena (nagu ?kultuuriseos? või ?sotsiaalkontekst? jms), mida Elisabeth Strökeri 1990. aasta hermeneutilise ringi analüüsi põhjal võib nimetada ka ?indefiniitseteks tervikuteks?. Osalise ajaloo printsiip arvestab sellega, et ajalugu on uurimissaadusena ebatäielik (historistide meelisobjekt, diplomaatia- ja sõjaajalugu kaasav ?poliitiline ajalugu? oli annalistidele kaua aega teisejärguline jne), ja teeb sellest järelduse, et on olemas komplementaarsuse vajadus. Niisugune hoiak ajalooteaduses tähtsustab võrdlevat historiograafiat, teadmaks, mida üks või teine paradigma ajaloo käsitlemises kõrvale jätab, kas välistab või alahindab, ja milles tema ajaloopilt vajab täiendamist. Teadusarenduse seisukohalt ei ole ülearune ka Ranke juhise ?universalistlik? aspekt ? mitte piirata uurimist ühe normatiivse ajastuga, vaid hõlmata minevikku perioodideks liigendatuna tema igakordses eripärasuses.

 

Kirjandus

Ankersmit, F. R. Respect (2002). ? Id., Political Representation. Stanford, California 2002, lk 214 ? 232 ja 260 ? 262.

Bloch, M. Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet (1952). [Tlk E. Tarvel.] Tallinn 1983.

Blumenberg, H. Ernst Cassirers gedenkend (1974). ? Id., Wirklichkeiten, in denen wir leben. Stuttgart 1986, lk 163 ? 172.

Gurevit? , A. Keskaja inimese maailmapilt (1984). [Tlk E. Laigna.] Tallinn 1992.

Gurevit? , A. J. Istorit? eskii sintez i ?kola ?Annalov?. Moskva 1993.

Iggers, G. G. Die ?Annales? und ihre Kritiker. Probleme moderner französischer Sozialgeschichte. ? Historische Zeitschrift 219 (1974), lk 578 ? 608.

Kivimäe, J. Lucien Febvre ja Martin Luther. ? Febvre, L. Martin Luther. Üks inimsaatus (1928). [Tlk H. Sahkai.] Tallinn 2003, lk 281 ? 295.

Meinecke, F. Deutung eines Rankewortes (1942). ? Id., Zur Theorie und Philosophie der Geschichte (Werke, IV). Hrsg. v. E. Kessel. 2. Aufl. Stuttgart 1965, lk 117 ? 139.

Ranke, L. v. Über die Epochen der neueren Geschichte. Vorträge dem Könige Maximilian II. von Bayern gehalten. Hrsg. v. A. Dove (1888). ? Id., Weltgeschichte. Text-Ausgabe, 4. Leipzig 1895, lk 511 ? 656.

Schieder, Th. Die Entstehung von Rankes ?Epochen der neueren Geschichte?. ? Historische Zeitschrift 199 (1964), lk 1 ? 30.

Ströker, E. Über die mehrfache Bedeutung der Rede von Ganzen und Teilen. ? Acham, K./Schulze, W. (Hg.). Teil und Ganzes. Zum Verhältnis von Einzel- und Gesamtanalyse in Geschichts- und Sozialwissenschaften (Theorie der Geschichte, 6). München 1990, lk 278 ? 298.

Torop, P. Kultuuri tekstuaalsus. ? Pärli, Ü. (Toim) Kultuuritekst ja traditsioonitekst. Tartu 2000, lk 37 ? 50.

Tõnjanov, J. N. Tjutt?ev i Geine (1922). ? Id., Poetika. Istorija Literaturõ. Kino. Otv. red. V. A. Kaverin i A. S. Mjasnikov. Moskva 1977, lk 29 ? 37 ja 407 ? 409.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming