Raminagrobis mäletab V – Uksekell heliseb …

Nonii, nüüd lugu lähiminevikust. Raminagrobis siin, Raminagrobis seal. Seekord kenderiaanast, ühest süngemast mälestusest. See lihtsalt tuleb ükskord ära kirjutada. On aasta 2013, hilissügis ja Eesti vabariik ammu käes. Sirp vangub ning väriseb. Peatoimetaja valimine on äsja läbi kukkunud, aga juba olemas toimetaja kt, välja on vaja kuulutada uus konkurss ja asi korras. Kandideeritagu. Õigesti tegutsedes oleks ju kavatsus, Kender toimetajaks, kordagi läinud, kuigi kandidaadil ei paistnud olevat ühtegi vinget mõtet lehe tuleviku kohta. Tema kamp marssis sisse õhinaga, ent tühja portfelli ja tühja peaga ja neile tundus millegipärast imelihtne 40 lehekülge iga nädal lihtsalt täis kirjutada.

13. november, kolmapäev ja meil lehetegemise viimane päev. (Õhtul kella kümneks peab leht olema trükikojas.) Kell üks saatis tegevtoimetaja, peatoimetaja kt Lea Larin laiali Väljataga meili, et uus peatoimetaja kt tahab Sirbi töötajatega homme kohtuda. Ei nime, ei selgitust. Meie imestasime ja arutasime, on ju kt, kes see uus küll olla võiks ja milleks. Siis tuli väljast kolleeg ja teatas, et kuulis midagi nii hirmsat, et sellest tema rääkida ei saa. Meie käisime peale, aga ta ei rääkinud. Hoopis hiljem selgus, et oli näinud Mihkel Mutti, kes kogemata jutu sees teatas, et Kender tuleb meie uueks peatoimetajaks. Tema arvas, et meie juba teame. Meie ei teadnud midagi. Kender oli nagu raamatu-Voldemort, tema nime ei tohi nimetada.

aa_sirp_15-24_0044__art_r1

Kolmapäeviti tulevad paljud toimetusest läbi oma külgi üle lugema, Doris ja Tarmo tulid ka. Umbes kahe ajal kutsuti Tarmo Väljataga jutule. Tarmo tuli tagasi, näost punane, ja ütles, et on koondatud ja päevapealt. Siis kutsuti vastasmajja ka Doris ja tema saatus täpselt samasugune: päevapealt, ainult et talle pakuti poolt kohta Loomingus. Järsku oli kõik segamini Sirbi majas. Mitte millestki ei saanud aru. On uus peatoimetaja kt, ei tea kust välja ilmunud ja keegi ei tea isegi tema nime. Seal me siis istusime, teadsime ainult, et koondamised on uue toimetaja kt soov. Lõpuks palusime Väljataga kohale ja temalt saime teada, et see uus kt on Kaur Kender, aga sellest ei maksa veel rääkida, et lisakoondamisi tuleb veel, vähemalt kaks: Veronika Valk ja Marek Strandberg. Küll homme kuuleme lähemalt. Nii­sugune eellugu siis.

No, aga mis edasi tuleb, on veel uskumatum. Päriselus küll nii ei juhtu. Võib-olla Bulgakovi romaanis või mõnes filmis, no näiteks „Rahu tänavas“, kus sõdureid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb … Kujutletagu, et Olaf Utt oleks omal ajal kamba keskkomitee kultuuriosakonna töötajatega, kommunistidega, tulnud ja võtnud Sirbi üle. No ei tulnud ja ei võtnud, täitsa ilusti tuli, uus toimetaja käekõrval ja tutvustas. Uus toimetaja võis ise osakonna toimetajaid vahetada. Ja teinekord vahetaski.

Neljapäeval tulime siis tutvuma uue kt-ga. Mussolinilik pika musta mantliga Kender saabus esialgu kahe kaaslasega kohale. Ema ning poeg. Ümberringi fotograafid, filmimehed, ilmselgelt seda melu nautiv uus ülemus, õhevil, õnnelik ja sebiv kogu süllelangenud au paistel, ja kus siis hakkas uksekell helisema ja uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli, kuni neid oli rohkem kui meid, üheksa. (Õnnepalu nende hulgas veel polnudki.) Ja koosolek läkski lahti. Kender tutvustas oma „programmi“ (poliitikud tuleb rahvale lähemale tuua ja ilmuda võiks näiteks inter­vjuu Savisaare ning Rosimannusega, lehes peaks olema mingi jätkuv teema numbrist numbrisse, nüüd Õnnepalu tuleb ja kirjutab teatriosakonnale järjeloo, tema, s.t Kender, olevat ka lapsena korjanud ajaleheväljalõikeid Falklandi sõjast ja need kaante vahele kogunud. Arvutimänge tuleks arvustada, need on omandanud juba eksistentsiaalse mõõtme ja lugejaid see väga huvitaks, tänapäeva kunsti ja muusikat tuleks rohkem kajastada). Ühesõnaga lapse lalin. Kogu selle jura taustal on tagantjärele hämmastav meie vaikimine, kui jahmunud me olime. Keegi ei suutnud reageerida, saime aru, et vaja meid enam ei ole, aga keegi ei osanud ka midagi mõistlikku küsida. Protesteeridagi. Kollaps. Sihukest asja pole olemas, seda ei saa juhtuda. Õhkkond oli niisugune, et paljud jäid haigeks, keeletoimetaja Aili Künstleri viis järgmisel hommikul kiirabi ära. Õhus oli, ütleme, Beethoveni IV klaverikontserdi teise osa alguse keelpillide sonoorika. Mul läheb veel praegu uni ära, kui mõtlen, et mina ka midagi ei öelnud, olen ju kõige vanem, kaotada polnud midagi. Ja mitte keegi, ühtegi sõna, nagu lambad 

Ja need uued tegijad! Seal oli ema pojaga, eriti ema kirjutas pidevalt midagi üles ja oli tehatahtmist täis. Seal oli kaks lapseohtu neiut valmis õhinal ööde kaupa kõigest kirjutama. Ja innukaid noormehi, ka valmis terve nädalavahetuse töötama, aga ühtki lugu neil kaasas küll ei olnud, ka tellitut mitte. Portfell täitsa tühi.

Nädalavahetus möödus neil toimetuses kirjutades ja kohvi juues. Materjali produtseerides. Oi kui soe äkki oli, järsku oli ruum, kus olla, sai diivanil lamada ja lugusid välja mõelda. Aga esmaspäevaks polnud ikka piisavalt materjali, kuigi tegijaid palju ja ainsas nende tehtud lehes oli pool meie vana.

Siis tuli juba Kenderi tagasiastumise jant. Mis ju tegelikult tähendas, et ei saadud hakkama. Polndki toimetajat, isegi mitte kt-d. Ja paljude arvamus, et oh kui kahju, et nii läks, nad ei saanudki ennast proovida. Proovida polnud midagi, lugege seda Sirpi: üks ennastimetlev netivestlus, kaks uussiirusest pakatavat lugulaulu ja paar kesist arvustust.

Milleks see kõik? Kas lõpptulemuseks saadi, mida taheti (Lang maha võtta), või ei läinud nii, nagu taheti (Sirp kinni panna)? See ei selgu ilmselt kunagi.

Ja mida tegi üldsus … Mitte ühegi kultuuriväljaande juht ei hakanud meid kohe kaitsma. Ei imestatud: mis see siis on, mis see siis nüüd ometi on? Kõik lõdisesid. Ainult Jan Kaus viskus televisioonis meie kaitsele ja järgmise nädala Ekspressis ilmus võimas „Meele avaldus“. Juku-Kalle kutsus Sirbi inimesi oma lehte tööle, mitte Kenderi rahvast. Aga siis hakkasid loomingulised liidud häält tegema ja asi läkski lõpuks käima. Braavo, Sinijärv, Lutsep, Ernits jne!

Aga südantvalutavad kultuuri­inimesed? Helilooja, kes organiseeris tiibeti rahva kaitseks Hiina saatkonna ees suure meeleavalduse, ütles Sirbi puhul, et noh, mis seals ikka, võib-olla on muutusi vajagi. Ja semiootik-poliitik, kes dotseeris, et niisugused järsud muudatused teevad kultuurile ju tegelikult ainult head. Suur Luuletaja, riigikogu liige, kelle meelest ju siis oli nii vaja … Ja mitte keegi neist ei rääkinud asjast.

Siililegi selge, et täna Sirp, homme televisioon, ülehomme juba riik. Millise saatkonna ette siis minna? Ja asi pole ju üldse Kenderis, vaid seadusetuses ja selles, kuidas see kõik käis. Kamp marssis sisse, et leht üle võtta. Arukalt tegutsedes ja seadust järgides oleks asi õnnestunud. Nüüd vaid selline plot.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming