Rahvustundele pole lepingute maailmas eriti kohta

Vahur Koorits

Liberaalne lepingute loogika tungib valdkonniti järjest kaugemale ja tõrjub välja aul, kohusetundel, uhkusel ja väärikusel põhinevad ametid.        Reformierakonna ihalust palgaarmee järele on juba mitut pidi kritiseeritud. Muu hulgas annab see tunnistust ka laiemast erimeelsusest liberaalse ja konservatiivse ellusuhtumise vahel. Liberalismile on oluline maksimaalne üksikisiku sõltumatus ehk ta vabastamine riigi,  traditsioonide, kogukonna jm köidikutest. Liberalism on teinud suuri edusamme ning väga paljudes ühiskonnaelu valdkondades on kogukonna-põhiselt elukorralduselt üle mindud indiviidi-põhisele elukorraldusele. Indiviidi ja teda ümbritsevate inimeste ja institutsioonide omavahelisi õigusi ja kohustusi ei sätesta enam tava, vaid leping.         

Inimesed sõlmivad lepinguid, kui nad lähevad ülikooli, üürivad kinnisvara jne. Tööleping on üks tavalisemaid lepinguid, mis tänapäeval sõlmitakse. Suurema osa töökohtade puhul on tööleping ja selle alldokumendid, näiteks asutuse sisekorraeeskiri, ainsad olulised töötaja ja  tööandja vahelisi õigusi ja kohustusi sätestavad reeglid. Nii on see poemüüjate puhul, nii on see autojuhtide puhul, nii on see pankurite puhul, mistõttu imestavad liberaalid, miks ei võiks see nii olla ka sõjaväelaste puhul. Eesti ajateenistusel põhinev reservarmee on väga kaugel lepingu vabatahtlikust loogikast ning tundub jäänukina ajast, kui kogukond pani inimesele väga suure hulga kohustusi.       

Kujutame siis ette liberalismi vabatahtlikku armeed Eesti tingimustes. Mehed ja naised  teenivad vabatahtlikult, harjutavad sõjaks ja saavad selle eest palka. Vahel käivad nad missioonidel ning saavad sealse suurema ohtlikkuse kompensatsiooniks palju kõrgemat palka. Nüüd kujutame aga ette ülekaaluka vastase pealetungi meie riigile, mida palgaarmee tõrjuma peaks. Professionaalsed sõdurid oskavad uudiseid kuulates kiirelt hinnata olukorra tõsidust ja kui tegemist on ikka ohtliku pealetungiga, siis saavad nad teha näiteks järgmise kalkulatsiooni:  „Järgmise nädala jooksul saan ma kümneprotsendilise tõenäosusega kas surma või haavata, psüühikahäiretest rääkimata. Sõja venimisel suurendab iga järgmine päev veelgi ohtu mu elule ja tervisele”.   

Just sellise olukorra tarvis neid sõdureid rahu ajal palgal hoiti, ent paradoksaalsel kombel on just siis sõduritel ratsionaalne lepingut rikkuda. Deserteerimise korral ähvardab sõdurit küll paar aastat vangistust, ent sõdurile võib tunduda ratsionaalne riskida pigem selle kui surma ja sandistumise ohuga lahinguväljal. Pealegi pole ka vangistus kindel, sellest võib vedamise korral pääseda. Kui üksuses otsustas üks mees deserteerimise kasuks, siis väheneb selle  võrra selle üksuse võime vaenlast pidurdada ja suureneb oht ülejäänud meestele. Kasvav oht võib ajendada järgmist meest deserteerima, mis omakorda nõrgestab allesjäänute olukorda kuni üksuse lõpliku kokkuvarisemiseni. 

Pealetungiv vastane võib meeste liberaalset meelelaadi omakorda ära kasutada, teha neile parema pakkumise, mispeale pöörduks meie sõjavägi hoopis oma riigi vastu. Seesuguseid asju on ajaloos ette tulnud. Liberaalses lepingutel põhinevas ja moraali suhtes ükskõikses maailmas võib igaühel aeg-ajalt tulla tahtmine lepingut rikkuda, sest rikkumise eest määratud karistus pole nii suur kui kasu. Leping on oma olemuselt juriidiline, mitte moraalne nähtus, mistõttu on ka lepingu rikkumine on juriidiline, mitte moraalne eksimus. Liberalismi maailmas Simm mitte ei reetnud Eesti riiki, vaid rikkus kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingut.         

Võitlusvõimelise sõjaväe loomiseks kasutatakse igiammustest aegadest tehnikaid, mis pole sugugi liberaalsed. Põhiline neist on väikeste sõdurite salkade sees tugeva ühtsustunde loomine. See sõdurite salk on piisavalt väike, et kõik mehed võiksid üksteist enamvähem tunda ja teada üksteise tugevaid ja nõrku kohti. Väljaõppe käigus tekib nende  vahel tugev kokkukuuluvustunne, mistõttu ka lahingus võitlevad nad vapralt, et mitte oma kamraade hätta jätta. Sõdurite motivatsiooni uuringud ütlevad järjest, et ka näiteks USA sõduritele pole peamine motivaator ei isamaa ega jumal, vaid soov kaaslasi mitte alt vedada. Ei palga suurus ega töölepingu punktid ole motivaatorite seas kuigi kõrgel kohal. Väikeste inimsalkade sisemise sideme loomisega kasutavad sõjaväed ära meestele aastatuhandeid  omast kalduvust käia jahi- ja sõjaretkedel kambaga. Tänapäeval on sõjavägedes põhiliseks väljaõppeüksuseks enamasti rühm, kuhu kuulub 30–40 meest. See on just see suurus, millest suuremaks küttide ja korilaste ühiskonna jahija sõjasalgad ei kasvanud.     

USA sõjavägi võib ju põhineda palgaarmeel, ent väljaõppes toetuvad nad endiselt igiammuse küttide ja korilaste ühiskonna instinktidele. Ajateenistuse kasuks otsustanud riigid kasutavad omakorda ära rahvustele kui  imaginaarsetele kogukondadele omast tunnet, et üht meest seob täiesti võõra mehega hoopis teisest linnast ja hoopis teisest sotsiaalsest keskkonnast see, et mõlemad on sama rahva liikmed. Just rahvustunnet ära kasutades on võimalik mobiliseerida tohutult ressursse, mida inimestega lepinguid sõlmides poleks kuidagi võimalik teha. Ka rahvustunne on nähtus, millele liberaalses lepingute maailmas pole õieti oma kohta.     

Ent kaitsevägi pole ainus valdkond, kus lepingute liberaalne loogika täielikult ei maksa. Ka näiteks päästjad või politseinikud peavad vahel võtma riske, mida nende üsna tagasihoidlik palk katta ei suuda. Kui ikka päästja läheb põlevasse majja inimesi päästma, siis pole selle põhjuseks tema töölepingu mingi  punkt, vaid tunne, et just seda päästjad peavad tegema. Esprit de corps on selle fenomeni kohta kasutatav prantsusekeelne termin. Täiuslikult liberaalses maailmas tajuks päästja hästi, et suitsusukeldumisega kaasnev oht on palju suurem kui selle eest saadav tasu ja otsiks võimalusi seda vältida.   

Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et rahvas peab vägagi lugu nii päästjatest, politseinikest kui kaitseväelastest. Tõenäoliselt on selle põhjuseks just respekt selle vastu, et kaitseväelaste, politseinike ja päästjate puhul pole töötamise põhjuseks vaid palk, vaid ka kutsumus, soov teenida n-ö kogukonda. Seetõttu on mõistlik säilitada ühiskonnaelus mõningast kogukondlikkust. Mõnes vallas võimaldab see  Eesti riigil saavutada palju paremaid tulemusi kui liberalistlike lepingutega. Ma ei välista muidugi, et liberaalne lepingute loogika tungib valdkonniti järjest kaugemale ja tõrjub välja sellistel tunnetel nagu au, kohusetunne, uhkus ja väärikus põhinevad kutsumused, ent ka sellel peab olema kusagil piir. Ka näiteks perekonnaellu on tungimas lepingute loogika, kus abikaasadel pole mitte truuduse kohustus, vaid truuduseteenuse osutamise leping. See võib ju olla tulevik, ent ma pole kindel, kas ma seda tahan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming